ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
1760. aastal valmis Suurupi poolsaarel asuva Orava küla lavamaa kõrgele nukile 15,5 meetri kõrgune kivimajakas, tule kõrgusega üle merepinna 40,8 meetrit. Vana navigatsiooniteatmiku järgi oli tuletorni ohutuli esialgu nähtav 13,3 miili kaugusele.350
Täpsematest ümberehitustest on nüüdseks teada sedagi, et 1812. aastal seati paekivist Suurupi tuletornile laternaruum ühes 15 lambist koosneva katoptrilise valgustiga. Selle ülemise tuletorni terasest laternaruum toetub neljakorruselisele kivist tüvikoonusele. Tuletorni kiviosa kõrgus on 16,4 meetrit, sokli läbimõõt 10 ja ülemisel osal 9 meetrit. Sihttuletornide ülemine valge varjutav tuli paistab 15/12 meremiili kaugusele. Ka torni laternaruumi on aastate jooksul jõutud mitu korda ümber ehitada.
Suurupi sihi ülemisest majakast juhiti lähinaabruses Ninamaa neeme kaldarinnakul paiknenud sireenijaama. 1898. aastal ehitati sireenijaama jaoks kivihoone ja seati töökorda ka pneumaatiline udusireen.
1824. aastal raputasid Suurupit mitmed tormid. Marulise rajuilmaga sai pikselöögi Suurupi ülemine tuletorn. Otsetabamus massiivsele meremärgile tähelepanuväärseid kahjustusi ei tekitanud, kuid äikselise suve loodusjõudude ilmingutest võeti õppust. Nagu välk selgest taevast tuli Soome lahe majakapealikuile ka kindralleitnant Leonti Spafarjevi kirjalik korraldus. Hüdrograafiaohvitseri juhis kohustas kõigis tuletornilinnakutes majakatele paigaldama välgutõrjeseadmed. Selleks, et nimetatud uuendus oleks kõigiti seaduspärane, vajas tornide piksekaitsmetega seadistamise määrus kindralhüdrograafi allkirjale lisaks veel armulise parunihärra Bogdan Vassiljevitši isiklikku kooskõlastust. Ametikirja lõpetas meeldetuletus, et nende ohutusseadmete paigaldamise algusest antagu kindlasti märku tema kõrgeaususele.351
Ühe ammuse lootsiraamatu andmeil mõõdeti tollase Suurupi sihi majakatorni kõrguseks alusest 51 jalga. Massiivne meremärk asetses 136 jalga ülalpool merepinda paikneval paekivirinnatisel.352
1827. aastal tekkisid tsaaririigi merenduseliidi hulgas ägedad vaidlused selle üle, kuidas hädavajalike navigatsioonimärkidega võimalikult otstarbekohaselt piirata laevasõiduohtlikke karisid Soome lahes. Silmas peeti eelkõige Tallinna ja Kuradimuna (Develsei) madalat. Soome lahe tuletornide ülem Leonti Spafarjev soovitas likvideerida Suurupi tuletorni. Vene hüdrograaf tegi ettepaneku püstitada selle asemel hoopiski Naissaarele uus meremärk. Rajatav tuletorn pidi laevnikele valgustama turvalist läbipääsu mainitud madalate vahelt. Admiral Gavriil Sarõtšev selle soovitusega ei nõustunud. Ta kinnitas, et „Suurupi tuletorn on meremeestele üpriski vajalik Suurupit Naissaarest lahutava faarvaatri kaudu Reveli reidile seilamiseks. Naissaare tuletorn seda olulist ülesannet aga lahendada ei suuda.“353
Vaidlusküsimuses lahenduse leidmine oli jõudnud sellele tasemele, et hüdrograaf Spafarjevi asjakohane ettepanek sattus 1827. aasta novembris pädeva Admiraliteedinõukogu töölauale. Kauakestvate läbirääkimiste tulemusena peeti otstarbekaks senine Suurupi tuletorn säilitada. Tallinna madala tähistamiseks võeti nõuks siinsele veealusele karile uhiuus tuletorn rajada. Kahjuks tuli sellest otsusest peatselt lahti ütelda.354
1858. aastal viidi läbi Suurupi kivituletorni järjekordne põhjalik kapitaalremont. Majakalinnakusse kerkisid puidust elumaja ning majakavahi pere ja kõigi kaasteenijate tarvis pisike saun. Seda omamoodi haruldust võib iga asjahuviline veel tänagi ise kaeda või kaamerasilma vahendusel jäädvustada.
Nelja aastakümne pärast tehti ülemises tuletornis ja tulejaama vahimajas korraline põhjalik remont. Muidugi peeti silmas ka majakapersonali olmelist heaolu, tollal kogunisti väga kõrgete kroonuülemuste tasemel.
Merekultuurilugu kinnitab, et just Suurupist sai alguse kohustus paigaldada kõigile tuletornidele välgutõrjeseadmed. Asjakohased seadmed võeti kasutusele pärast seda, kui Suurupi tuletorni oli 1842. aasta suvise marulise rajuilmaga tabanud tugev äikesevaling.
Suurupi tuletorni käsitlevad arhiividokumendid sisaldavad originaalmaterjale aastatest 1876–1880.355 Selles raamatus esmakordselt viidatavad kiritõendid rõhutavad samuti Suurupi sihttuletornide suurt tähtsust juba tol ajal. Venemaa Mereministeeriumile allunud Läänemere tuletornide ja lootside direktor on adresseerinud kirja Eestimaa kubermangu ülemale. 1879. aasta 9. juunil saadetud läkituses rõhutas kontradmiral, et Naissaare lõunatipus paikneva maanina rannamännikusse on raiutud meresõidu seisukohalt tähtis metsasiht. Kirjas nenditakse, et kahjuks hakkab rajatud metsasiht noorte puude sirgumise tõttu umbe kasvama. Seetõttu oleksid vajalikud ja igati asjakohased siinse kuberneri korraldused meresõiduohutuse seisukohalt ülitähtsa metsasihi puhastamiseks. Kõrgete riiklike ametikandjate jätkuvast kirjavahetusest selgub, et kõnesolev metsamassiiv kuulus Naissaare talupoegade eraomanduse hulka. 1880. aasta 28. veebruari kirjas palutakse kohalike võimude abi saare erametsavaldusse pääsemiseks, ikka selleks, et puhastada Naissaare lõunaosa metsasiht. Umbes pool aastat hiljem (19. augustil 1880) läkitatud kirjas teatas Mereministeeriumi kontradmiral Eestimaa kubernerile, et Naissaare metsasihi tegelike puhastustöödega tehakse algust sama aasta augustikuu 24. päeval.
Läinud aastasaja alguseks oli tuletornikompleksi rajatud majakaülevaataja elumaja, kivihoone kütuselao tarvis, saun, mahukad keldrid ja loomapidamishooned. Tuletornilinnak piirati kõrge tarandikuga.
Reveli kreisiülema 1906. aasta 25. novembri raport nr 2520 teavitas Balti mere majakapealikuid nõutud küttepuuhankest. Suurupi udusireenijaama, tuletorni ja Pakerorti (Pakri) majakakompleksi tarvis vajalike kuivade ning väärtuslike männipuidust küttepuude kohalevedu koos ladustamisega maksis toonastes turuhindades 7 rubla ühe sülla eest.356
Läinud aastasaja esimese kümnendi algul liideti Suurupi majakakompleks Reveli (Tallinna) telefonivõrgu abonentide nimistusse.357 Omaaegne „Merekalender“ märgistab väga täpselt eelmise sajandi avakümnendi aegse tuletorni tollase ilme: „48. Ülemine Surop. N neeme nukal (59º28’–24º24’) 1 walge S. tuli – 13,3 m. Walge kiwist ümargune torn. Paistaw WSW üle W ja N kuni OtN½O. Sireen. Selle majaka tuli alumise majaka tulega ühes liinis näitab W poolt hädaohuta teed Tallinna reidile (Liin on NO-SW 66º). Ninamaa neemel annab sireen 6 sek. Hääled 1 min. 5 sekundi järel. On olemas telefon.“358
Tänaseks on selgunud, et 1919. aasta kevadel paigaldati Suurupi tuletorni Rootsi kuulsa firma Gasaccumulatori uus prismaaparaat.359 Seda valgusseadet hooldasid alates 31. maist 1925. aastal Suurupi tuletorni motoristiks määratud endine Tallinna majakamees Jaan Einsok ja ülevaataja ametikoha saanud Mihhail Grigorjev.360
Esimese maailmasõja eel lülitati Suurupi poolsaar Tallinna-Porkkala joonel asuva ning Sõrvest Ahvenamaani ja Tahkunast Kroonlinnani ulatunud kaitserajatiste – Peeter Suure merekindluse – süsteemi. Suurupisse kavandati ehitada kolm suurtüki- ja rannakaitsepatareid. 1917. aastaks jõuti peaaegu valmis kahe patarei ja Sõrve raudteejaamast kulgeva haruliini ehitustöödega, ent 1918. aasta veebruaris enne sakslaste saabumist hävitati suur osa senitehtust. 1927. aastal paigutati vahepeal osalt taastatud kaitserajatistesse Eesti mereväe Suurupi kindlusekomandantuur. 1937. aastal Juminda neeme põhjatipule püstitatud raudbetoontuletorni valmimise järel suundus samal sügisel sellel objektil töötanud Armas Luige ehitusbrigaad Suurupisse, kus mererannal paiknenud Ninamaa sireenihoone naabrusesse meisterdati Suurupi lootsijaamale kärgkastidest randumissild. Sadamakoha kiviehitisena
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 266.
Описаніе… Санкт-Петербургъ 1904, 294–295.
EAA, f. 29, n. 8, s. 165, lk 1 ja 1p.
Сарычев, Г. А. Лоция, или Путеуказание к безопасному кораблеплаванию по Финскому заливу, Балтийскому морю и Категату. Ч. I, 1808.; Ч. II, 1817.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 268.
Сычев, В. И.;… Жизнь и трагедия… Санкт-Петербург 2003, 95–96.
EAA, f. 29, n. 2, s. 834, lk 34, 39, 43.
EAA, f. 30, n. 10, s. 13491, lk 92.
Vali, Jaan. Eesti tuletornide ajalugu. History of Estonian Lighthouses. Tallinn 2011, 284–285.
Merekalender. 1910.
Laevandus 1920, 2, 9.
ERA, f. 1091, n. 1, s. 993, lk 38p ja 46.