ТОП просматриваемых книг сайта:
Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver
Читать онлайн.Название Nelikümmend küünalt
Год выпуска 2011
isbn 9789949472253
Автор произведения Raimond Kaugver
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Anti venis küll püsti, aga küsis rumala ilmega, et mis vahe sellel on. Keegi seletama ei hakanud, aga volaski kõrvale toodi kättpidi keegi paksuke, kelle isa pidi kuskil ühingus või kompaniis direktor olema.
Anti ei pannud mind ikka veel tähele ja üritas teise pinki ankrusse heita, aga ka sealt tõsteti ta ilma armuta välja ja jäeti esialgu keset klassi seisma, kuni õpetaja ühe peotäie poisse ja tüdrukuid targalt paigale oli pannud.
Ülepea ei saanud ma aru, mis tähendus niisugusel sättimisel ja korraldamisel oli, aga mul tärkas udune kahtlus, et see on vist kuidagi nende lõvidega seoses.
Kui peenem ja lakutum rahvas kõik oma kohtadele oli paigutatud, tõmbas õpetaja hinge ja hakkas Anti-taolisi tagumistesse pinkidesse toppima.
Mina seisin selle möllu keskel ja panin imestusega tähele, et minu vastu keegi huvi ei tundnud. Ükskord küsiti küll nime, aga kui ma selle öeldud sain, lasti mul rahus edasi seista. Minu kõrvale jäid veel ainult mõned üksikud hirmuäratavalt igavate ja vagurate nägudega jõmpsikad, ja ma sain aru, et kui ma nüüd ei tegutse, siis kukub mulle paratamatult mõni nendest paariliseks. Ühe siledama näoga selli kõrval oli koht veel vaba, kargasin julgust kokku võttes juurde ja pugesin pinki. Õpetaja märkas seda, mõtles natuke ja ütles viimaks, et olgu pealegi nii.
Mu värskel pinginaabril ei tundunud minu sissetungist sooja ega külma olevat, ta vaatas mulle asjaliku moega otsa ja teatas, et teda kutsutakse Peeter Tuuraks, mispeale ka mina oma nime teatavaks tegin.
Mis esimesel koolipäeval muud juhtus, sellest on mul praegu üpris hägused mälestused peale imeliku avastuse, et enamik meie hulgast isegi tähti ei tundnud ja et õpetaja seda mõnedele lausa pahaks pani, teiste puhul aga endastmõistetavalt noogutas ja isegi naeratas.
Mina oma arenemisastet vaka all ei pidanud, kuulutasin ausalt, et oskan juba ammu lugeda, ja demonstreerisin ka oma võimeid. See paistis õpetajale üsnagi meeldivat, nii et ta nüüd päris soosivalt minu ja mu pinginaabri poole vaadates ütles:
«Eks hakkate siis koos õppima ja teineteist aitama.»
Minule jäi arusaamatuks, mis asjus too Peeter Tuur mind aidata saab, kui tal endal hädavaevalt oma nimetähed selged on, aga ma panin selle millegipärast jälle nende salapäraste lõvide arvele, sest kuidagi mõistusepäraselt ei osanud ma asja seletada.
Ülepea vintsutati meid niiviisi veel paar tundi ja lubati siis koju minna.
Mismoodi ma Tuura Peetriga hoopis rahvaaia tiigi äärde sattusin ja paadiga sõitma tahtsin minna ja kõntsasesse vette kukkusin, on mulle endalegi mõistatuseks. Koju sain ma igatahes märksa hiljem kui ette nähtud ja pahandust oli ülearu. Emaga oleks ehk lugu läinud lausa käsitsi kokkupõrkeni, aga isa segas ennast õnneks vahele – tema tundis kentsakal kombel suurt huvi selle vastu, et kelle kõrval ma istun.
Et kogu see istuma seadmise protseduur mulle väga naljakas ja lõbus tundus olevat, siis kirjeldasin kõik hästi pikalt ära, niiviisi ka ema kahtlasevõitu agarust esialgu vaos hoides.
Isa kuulas mind põnevil näoga, viskas siis emale iseteadva pilgu ja ütles salapäraselt:
«Ahah!»
See pidi vist mulle kiituseks olema, ja vähemalt isa küljest näis igasugune pahameel otsemaid maha pudenevat.Ta küsis juba päris asjalikult:
«Kas sa Tuura Peetriga käisidki tiigi ääres?»
«Temaga ikka.»
Nüüd jäi isa täiesti rahule. Ta oli nii heakskiitva näoga, et emalgi ei passinud enam oma kurje plaane edasi haududa. See vist kurvastas teda, sest ta jäi nagu kuidagi lössi ja küsis isalt ilma erilise huvita:
«Kes see Tuur on?»
Isa tõmbas läbi sõõrmete õhku ja vastas:
«Vana Tuur on linnavolikogu liige, linnapea parem käsi. Poisil on hakkamist.»
Ema vaikis mõne aja ja ütles siis mulle:
«Tule joo kuuma vaarikateed, jääd viimaks veel haigeks selle supluse peale.»
Teed ma suurt ei armasta, aga et see näis olevat vahetuskaubaks vitsa eest, siis lürpisin üsna hoolega, ise mõeldes, et elu on ikka üks segane värk küll. Isa kõneles aga emale ikka veel Tuurast ja linnapeast ja paremast käest, justkui oleks see vana Tuur ise, kelle kõrval ma istun, ja mitte Peeter, kes on igatahes üks toimekas ja asjalik kambamees.
KÜMNES KÜÜNAL
Ma laman jälle päeval ja ööl oma voodis, mis on nüüd täies pikkuses lahti tõmmatud ja mille võrgud on monteeritud Jaani aseme külge. Ma ei kuule ega näe õieti midagi, mul on arutult kõrge palavik ja kõik mu peas ainult kohiseb ja huugab ja kogu aeg on mul tunne, et ma magan ja ei maga ka ning et ma pidevalt kuhugi kukkuma hakkan. Nii ööl kui päeval talitavad hämaraks muudetud toas ema ja samuti vanaema, kes seks puhuks linna on tulnud, ja kõik on nii vaikne, nii lummutavalt vaikne kogu korteris.
Mõnikord kuulen ma paari sosinal vahetatud lauset ja sõna, need on mulle uued ja võõrad, nagu «kopsupõletik» ja «vajakonsiilium-kokku-kutsuda».
Ema nutab suurema osa päevast (mulle tundub, et nutmise osatähtsus tema elus pidevalt suureneb) ja vanaema laulab tasakesi kummalisi kurbi laule Jeesusest, kui kedagi muud lähedal ei ole.
Mind ei huvita miski, mul on hirmus raske hingata ja ma tunnen endas saladuslikku, lämmatavalt suurt hirmu, kui kuulen ema teises toas karjatavat:
«Ta peab elama! Tema peab elama! Ta ei tohi surra!»
Ma tean, mis on surm. Seda sõna kasutati siis, kui me vanaisa matustel käisime, olin tookord veel üsna tilluke. Nagu udus viirastub mulle kondine ja külm ja liikumatu nägu mustas kirstus. See on nüüd korraga õudseks muutunud ja mul on aina suurem hirm. Ma ei taha muutuda niisuguseks! Ma tahan elada nagu seni, tahan koolis käia, tahan suureks saada! Nad ei tohi mind surra lasta, ei tohi!
Siis tuleb see, mida nad nimetavad kriisiks. Mind torgitakse nõeltega, mu suhu surutakse kummist toru, millest tuleb pahinal leigevõitu õhku. Ma muutun veidi rahulikumaks, aga niipea kui toru eemaldatakse, nii visklen ma jälle nagu lämbudes. Kõik huugamine ja kohin on äkki kadunud, tuba näib olevat põletavalt valge. Ma märkan kõike ja kuulen iga sõna, mis öeldakse.
Siis ütleb arst, kes mind vaatama on tulnud, sosinal isale ja emale, et mind võib päästa ainult mingi välismaine rohi, mis on kallis ja haruldane.
Ma kuulen, et meil ei ole raha, kuulen isa ahastavalt lausumas, et mu haigus on nagunii neelanud viimase kui sendi.Arstid vaatavad üksteisele otsa ja vangutavad päid, üks nendest laseb käed kahele poole alla langeda ja kehitab nõrgalt õlgu.
Ma tajun korraga imeselgesti, et nad jätavad minuga juba jumalaga, et neil ei ole vist enam kübetki lootust, ja ma karjun valjusti:
«Ma ei taha surra! Teie ei tohi mind surra lasta!»
Siis pöörab ema äkki selja ja läheb ukse poole.
«Kuhu sa lähed?» küsib isa. Ema ei vaata tagasi, ta lausub tumeda, litsutud häälega:
«Parameele juurde.»
Siis kaob ta ukse taha ja isa seisab minu jalutsis liikumatult ning vahib üksisilmi talle järele. Paari minuti pärast on ema tagasi, ma näen veel tema peos kokkukägardatud punast raha, siis jääb minus nagu kõik seisma ja ma vajun, vajun, vajun millessegi pehmesse ja niiskesse.
«Andke retsept,» kostab kaugelt ema hääl.
Selle viiekroonilisega päästetakse mu elu.
ÜHETEISTKÜMNES