ТОП просматриваемых книг сайта:
Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver
Читать онлайн.Название Nelikümmend küünalt
Год выпуска 2011
isbn 9789949472253
Автор произведения Raimond Kaugver
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Sa oled ju päris hull,» ütles ta tasa. «Kui keegi meid niimoodi näeb…»
«Ükskõik.»
«Ta-ta-ta, kullake. Pole sugugi ükskõik. Siis ei lasta meid enam teineteise lähedalegi.»
«Meid ei saa keegi lahutada.»
«Ei tea…» venitas Diana ja vaatas äkki väga mõistatusliku näoga minust mööda.
«Mitte keegi,» kordasin jonnakalt ja haarasin tast uuesti kinni.
«Kannata, palun…»
Ta seisis nii lõdvalt mu käte vahel, et jahmusin ning lasksin ta lahti.
«Mis on?»
Diana püsis hetke liikumatuna, raputas siis pead ja naeris jälle.
«Pole midagi. Ma lihtsalt mõtlesin.»
«Millele?»
«Ah, see pole tähtis. Kunagi hiljem ma räägin sulle.»
Ta keerutas end minust eemale.
«Noh, kas tantsime?»
Ma ei teadnud, mida vastata, vaatasin talle paluvalt otsa.
«Sa oled tõesti rumaluke,» kordas ta kergelt. «Ema võib iga silmapilk tulla. Meil peab ju mingi ettekääne olema. Kui me kahekesi tantsu harjutame, siis ei kahtlusta meid keegi. Saa ometi aru.»
Taipasin. Ja tundsin endas kahesugust erutust – rõõmu, et võisin teda nüüd edaspidi kartmatult käte vahel hoida, aga ka imelikku häiritust, et ta nii asjalikult ja ettenägelikult plaanitseda oskas. See nagu röövis minu õnnelt midagi.
Diana ei andnud aega nende mõtete lõpuni mõtlemiseks.Ta pani grammofoni mängima ja sirutas käed.
«Tule.»
Milliseid tunde me koos veetsime! Me ei suutnud küllastuda embustest ja suudlustest, kõik oli nii uus ja ainulaadne ja kordumatu ja igavene.
Diana – ma sain nüüd loa nimetada teda Diiks; «Nii ei ole mind veel keegi hüüdnud, jäägu see nimi ainult sinule!» – oli tõepoolest kõik suurepäraselt läbi mõelnud ja ette näinud. Juba esimesel õhtul tabas meid tema ema. Õnneks hetkel, mil me olime väsinud suudlemisest ja keerlesime vaikides üle põranda valsi saatel, mida ma mäletan surmani – see oli «Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist». Peatusime veidi kohmetult ja ma tegin natuke abitu ja liiga sügava kummarduse.
«Ah tantsite,» konstateeris proua Parameel raugelt. Tema juures on kõik kuidagi rauge – silmad, ebaloomulikult kõhn keha ja liigutusedki. Ma teadsin, et ta on haige, ja vaatasin teda kaastundega.
Dii seletas kiiresti, et me oleme otsustanud koos harjutada, siis ei tule koolipidudel piinlikkust tunda.
«Kas sina oskad siis nii hästi tantsida?» küsis proua Parameel minult niisama raugelt, ainult kergelt tõstetud kulmud markeerisid põgusat üllatust. Kehitasin saamatult õlgu ega osanud midagi vastata. Dii ruttas appi.
«Villem tantsib suurepäraselt. Isegi vanemates klassides pole nii head valsitantsijat.»
«Nii?» Kõhn kogu tumedas sametkleidis liigutas end veidi ebamääraselt ja nurgeliselt.
«Ausõna, mamma! Ta on ainult kole tagasihoidlik. Jumaluke, sa ju tead, missugune ta on, ligi viisteist aastat ühes majas elatud!»
«Jah, viisteist aastat…» ohkas proua Parameel ja ma nägin, et ta seda öeldes ei mõelnud enam minule ega Diile, vaid millelegi hoopis muule.
«Kuidas su vanemad elavad? Sind pole enam kaua meil näha olnud.»
«Aitäh, hästi.» Valetasin natuke, aga oli siis temal tarvis teada neist lahkhelidest, mis ema ja isa vahel iga aastaga järjest sügavamaks muutusid.
«Väikevend on terve?»
«Jah.» Jaani kohta nagu ei sobinud enam «väikevend» öelda – poiss oli juba päris suur volask ja pealekauba veel ülearu paks.
«Nii, nii.» Proua Parameelt ei huvitanud ilmselt enam miski, ta ohkas raugelt ja valmistus lahkuma.
«Nii ongi hea, Diana. Siis pole sul vaja mööda igasuguseid õpetajaid kolada. Kodus on kindlam, ikka kindlam…»
Ta jättis lause nagu õhku rippuma ja läks. Kui uks kinni oli, puhkes Dii kihistades naerma.
«Noh, nägid? Nüüd ei luura meie järele keegi.Tule!»
Haarasin ta kaenlasse.
Elasin nüüd ainult neile õhtutundidele, mil ma Dii juures sain olla. Kevad tuli, kool lõppes, suvi möödus, siis tuli sügis ja siis algas sõda, algas just esimesel koolipäeval.
Meie elus ei muutunud midagi. Õieti ei teinud keegi sõjast suuremat väljagi.See algas ju kuskil kaugel,Poolas.Mis meil sellega pistmist? Muidugi, ka koolis läksid siiski kohe vaidlused lahti – kes võidab?
Peaaegu kõik olid poolakate poolt. Kas või juba sellepärast, et sakslased neile kallale tungisid ja et sakslasi keegi ei sallinud. Teadagi – seitsesada aastat ja nõnda edasi.
Meie klassis kaitses sakslasi ainult üks tolvan, keda varsti üldiselt Hitler-jungeks hakati kutsuma. Kust ta selle vaimustuse võttis, ei osanud keegi seletada. Ise suure talu perepoeg, isa kolkis omal ajal ihust ja hingest landesveeri, aga poiss muudkui korrutab: Hitler võidab, Hitler teeb uue Euroopa, Hitlerit on tarvis, Hitler peabki võitma.
Küsisime, et kellel seda Hitlerit siis õige tarvis on? Poiss vaatas meile pühaliku näoga otsa, kuulutas, et eelkõige meil endil. Noh, see oli juba liig, pistsime kooris irvitama. Mingisugune maalrisell kerkib äkki poliitilisele areenile, tungib oma naabritele kallale, ja korraga tuleb välja, et meil on teda tarvis!
«Küll poolakad su maalermeistri pintslisse panevad,» lõugas terve klass.
«Eks me näe,» vastas poiss ülbelt. Ja ole lahke – paar nädalat hiljem oligi Poola omadega läbi, sakslased võtsid suurema tüki ja venelased tulid kah veel ida poolt sisse. Sel puhul läks jälle äge klaarimine lahti. Nüüd said võtta peamiselt need, kes algul Nõukogude Liitu olid esile tõstnud: et suur ja rahuarmastav riik, küll see Hitlerile piiri paneb.
Hitler-junge, õige nimi on tal Suurkask, teatas siis kategooriliselt, et Hitler pühib Nõukogude Venemaa maailma kaardilt ära, et see on Hitleri poliitilises testamendis kirja pandud ja et nii nagu Poolaga klaar on, nii lüüakse ka varsti punased uppi.
Kui siis Poola sõda otsa sai ja Ribbentrop Moskvas pakti sõlmis, naersime Hitler-junge välja. Said nüüd! Hitler ei mõtlegi punastega raksu minna, lööb hoopis kampa. Kus su kuramuse rassiteooria ja poliitiline testament nüüd on?
Suurkask läks maruvihaseks, ütles, et meie ei jaga poliitikast tuhkagi, et see kõik olevat peenike manööver ja et Hitler tõmbavat venelasi alt.Tehku me endale enne poliitika põhiprintsiibid selgeks, siis tulgu vaidlema.
Tõenäoliselt oleks Hitler-junge korralikult läbi klopitud, kui osa klassist poleks Nõukogude Liidu pooldajatele turja karanud. Venelaste poolt oli ka Anti, kes kogu aeg jutustas, et Nõukogude Liit tahab ainult rahu ja sõbralikku suhtlemist, et tal pole Euroopas mingeid nõudmisi ja et kui keegi üldse saab Hitlerit mõtlema sundida, siis on see just nimelt Nõukogude Liit.
«Noh, rahu ja sõpruse jünger – kus su põhimõtted nüüd on?» küsis Tuura Peeter Anti käest pilkavalt. «Seltsimehed lõid sul Hitleriga käed kokku, neelasid kahe peale vaese Poolamaa alla ja mutt!»
Anti kargas vihaselt üles ja põrutas:
«Teie meelest oleks vist parem olnud, kui terve Poolamaa sakslaste