LITMIR.BIZ

Скачать книгу

align="center">

      TEINE PEATÜKK

      Eeskujulik, aga teistsugune koolilaps

      Koolitoit on Evelin Ilvese jaoks südameteema, millel ta pidevalt avalikkuse ees peatub.

      “Söögivahetund on sama tähtis kui koolitunnid,” rääkis ta õpilastele Muhu ja Valjala põhikooli külastades ja lisas: “Eriti oluline on pakutava toidu sisu ja kuidas seda serveeritakse – see on osa kultuurist ja haridusest.”

      Proua Ilves proovis Muhu koolitoitu nagu tervisespetsialist. Teda huvitas, milliseid roogasid lastele valmistatakse, kui keeruline on koolimenüüd planeerida ja toiduaineid tellida.

      Muhu ja Valjala põhikooli külastus ei olnud meie esileedi jaoks aga selles vallas kaugeltki esimene. Enne seda oli ta väisanud mitmeid teisi Eesti koole ja lasteaedasid, kus ta rääkis lastega südameteemaks saanud tervislikust toitumisest ja tutvus koolisööklatega.

      Eelneva jutu põhjal võiks ju arvata, et Evelin Ilves ise käis koolis, mille toit oli mahepõllumajanduse ja tervislikkuse etalon. Suisa raske on uskuda, et esileedi õppis tegelikult Eesti mõistes täiesti tavalises koolis ning sõi tavalist koolitoitu, sest mahepõllumajandusest, ökotoodetest ja selekteeritud koolitoidumenüüst on nõukogude kontekstis keeruline rääkida. Tollel ajal ei olnud selliseid mõisteid isegi mitte olemas.

      Evelin Ilves õppis Saku keskkoolis, mille ametlikuks valmimisaastaks on märgitud 1976. Enne uue kooli valmissaamist õppis ta aasta aega Saku põhikoolis.

      Kuigi Saku keskkool tundus nõukogude ajal suure võimsa ehitisena, meenutab ajakirjanik Verni Leivak oma kunagist koolimaja mitte just kõige uhkemate sõnadega: “Hall, suur ja kohutav maja, kust on meelde jäänud loomapuure meenutavad garderoobid ja sussidest ülestõusev tolm.”

      Eriti jälestusväärselt meenutab Vernik igal hommikul Saku keskkooli rõivistu ukse peal seisvat kontrolli, kes jälgis kullipilgul laste jalanõusid. Koolikord oli nii paindumatu, et kui juhtuski nii, et mõni laps oli vahetusjalatsid kogemata maha unustanud, saadeti ta korrapealt koju tagasi.

      “Meie koolis ei tehtud õpilasele isegi mitte ühekordset hoiatust, vaid vahetusjalatsite puudumisel pidid kannapealt ringi pöörama ja neile koju järele minema,” mäletab Leivak. Tema meelest oli Saku keskkoolis koolikord vahel liialt karm ja suuresti nõukogudeaegsetes raamides kinni. Koolitoit oli Leivaku sõnul Saku keskkoolis sama, mis igal pool mujal. Tervislikkusele või koolitoidu menüüle ei pandud toona erilist rõhku ning see koosnes lihtsatest makaroniroogadest, hakklihakastmest ja Eesti lastele armsaks saanud magustoitudest nagu mannavaht, leivasupp ja karamellikissell.

      Evelin Ilvese koolikaaslased mäletavad, et nii nagu kõik lapsed, sõi ka Evelin koolisööklas tavalist koolitoitu ja isegi magustoitu. Viimase olemasolu peab ta presidendiprouana küll väheoluliseks ja ta on teinud isegi avaliku ettepaneku, et kuna magustoidud sisaldavad endas tühje kaloreid, siis on need koolimenüüs üleliigsed.

      Ajal, mil noor Evelin Ilves uues Saku keskkoolis alustas, rippus kooli kõrge laega aula seinal suur pronksist Lenini portree. Kuna poole saali peal asus ka koolisöökla, vahtis Lenini ebameeldiv nägu ajakirjanik Verni Leivaku sõnul lastele kogu aeg otsa.

      “Eks ta jõllitas ka Evelini,” naerab Leivak, kelle arvates mäletavad Lenini ebameeldivat ja mällusööbivat pronksist lõusta ilmselt kõik tolle aja õpilased.

      Evelin Ilvese kunagine klassijuhataja Ly Madissoon mäletab Evelin Inti paremini kui aula seina peal rippuvat Lenini kuju või tolleaegset koolitoidumenüüd.

      “Ta oli selline õpilane, keda on raske unustada,” sõnab Madissoon. Tema meelest oli praegune Eesti vabariigi esimene leedi lapsepõlves erakordselt silmapaistev ja meeldejääv tüüp.

      “Evelin oli aktiivne, hakkaja, kindlameelne ja andekas tüdruk,” otsib üle kaheksakümne aastane Madissoon ettevaatlikult sõnu, millega kunagist õpilast iseloomustada. “Ta oli väga ambitsioonikas tüdruk, kes teadis täpselt, mida ta tahtis ja kuidas seda saavutada.”

      Õpetaja arvates oli Evelin valmis oma tahtmise saamiseks ületama ükskõik millised takistused ja seepärast ei tule talle tema praegune kõrge positsioon ka suure üllatusena.

      “Ta oli selline tüdruk, kes teadis täpselt, kuidas elus kaugele jõuda. Eks ma olin kindel, et temast midagi kuulsat tuleb,” räägib Madissoon, kes töötas kohalikus Saku keskkoolis aastakümneid eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

      Kui täna teab eestlane meie riigi esimest leedit kui lühemat kasvu ja pisut täidlase kehaehitusega naisterahvast, siis Evelini kooliaegsed klassikaaslased ja õpetajad mäletavad teda varajases nooruses kui sihvakat ja peenikest last.

      “Aga samasugune aktiivne, nagu ta on täna, oli ta ka juba lapsepõlves,” õhkab kunagine klassijuhataja ja vabandab siis oma kõrge vanuse pärast:

      “Ma olen nii vana ja minu käe alt on läbi käinud nii palju erinevaid õpilasi, et ma ei mäleta enam Evelini kohta just ülemäära palju. Ometi on mul selgelt meeles, et ta oli oma klassi üks tublimaid õpilasi ja üks aktiivsemaid lapsi, keda ma oma aastate jooksul olen üldse koolis kohanud.”

      Evelin Ilvese aktiivsuse all peab Madissoon silmas tema toonaseid huvialasid ja harrastusi, mida õpetaja nüüd justkui kahe käe näppude abil kokku loeb.

      “Ta oli iluvõimlemistrennis, rühmatantsus, tegi kavasid, laulis laulukooris, mängis trummi…” tõmbab Evelin Ilvese kunagine klassijuhataja loetelu vahele õhku ja jätkab: “Kõiki neid alasid, millega ta lapsena tegeles, polegi võimalik kokku lugeda.”

      Madissoon, kes on esimese leedi kui endise õpilase tegemisi meedia kaudu natuke jälginud, lisab, et just oma mitmekülgsete huvialade poolest meenutab tänane Evelin Ilves seda väikest tüdrukut oma lapsepõlvest.

      “Praegu ta teeb ju ka kümmet erinevat asja korraga,” teatab õpetaja sügava ohke saatel ja lõpetab siis lause õhku jääva küsimusega: “Kuidas ta seda kõike ikka veel suudab?” Ly Madissoon oli Evelin Ilvese klassijuhataja Saku keskkoolis viiendast kuni üheteistkümnenda klassini.

      Evelini klassiõde Tiiu Vilu kinnitab, nii nagu klassijuhatajagi, et Evelin oli tõesti üks nende klassi eeskujulikumaid õpilasi. Vilu sõnul soodustas seda ka trend, et nende klassis käis aastaid võistlus selle üle, kes suudab kooli medaliga lõpetada.

      “Mina sinna punti ei kuulunud, aga ma mäletan – Evelin oli üks nendest, kes tahtis samuti medaliga lõpetada,” ütleb Vilu, kelle sõnul hoiab nende kunagine, 1986. aastal lõpetanud klass, siiani enda käes Saku keskkooli medaliga lõpetanute rekordit.

      Praegu Norra põhikooli õpetajana töötava Tiiu Vilu sõnul käisid nende klassi õpilased seetõttu pidevalt hindeid parandamas ja töid ümber tegemas. “See oli tõesti kohe nagu mingi võistlus osade õpilaste vahel,” lisab ta. Vilu jaoks tundus see kõik toona isegi natuke totrana, kuna õpilased mangusid õpetajaid kontrolltööde järel neid uuesti vastu võtma, et selle tulemusena saaksid iga veerandi lõpus tunnistusele parimad hinded kirja pandud. Evelin Ilves lõpetas Saku keskkooli hõbemedaliga.

      Endise klassiõe Tiiu Vilu sõnul ei kuulunud nad Evelin Ilvesega keskkooli ajal klassikaaslastena n-ö ühte kampa, sest Saku õlletehase poole peal elavad lapsed hoidsid rohkem omaette.

      Ilmselt tuli see sellest, et lapsed teisel pool jõge mängisid vabal ajal koos ja kõndisid sealsete lastega ühist teed pidi kooli. Evelin ei elanud Saku õlletehase pool nagu Vilu, vaid tema vanemate korter asus põllumajandustegelastele mõeldud uhkemas elamurajoonis, mis jäi Saku mõisa ja selle pargi poole.

      “Aga ega me polnud seepärast vaenlased. Klassikaaslastena käisime ikka mingil määral läbi,” selgitab Vilu. Talle meenub korraga Evelin Ilvesest paar väga eredat detaili.

      “Millegipärast sattusin Evelinile keskkooli ajal ükskord külla,” meenutab ta elevil toonil. Teismelised klassikaaslased kogunesid ühel lõunapoolikul pärast kooli Evelini ema kahetoalisse korterisse. Evelini isa Lembit Int elas siis juba perest lahus – Tartus.

      “Mul on nii meeles, et Evelinil oli kodus hästi suur must magnetofon, mis oli tollel ajal väga kõva

Скачать книгу