ТОП просматриваемых книг сайта:
Tervist, proua president!. Katrin Lusti
Читать онлайн.Название Tervist, proua president!
Год выпуска 2013
isbn 9789949486564
Автор произведения Katrin Lusti
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui Kalli ja Lembit Int nende ligi 20 aastat kestnud abielu 1980. aastal lahutasid, kolis Lembit elama Tartusse. Kuigi Evelin oli vanemate lahutamise ajal tundlikus puberteedieas – 12aastane – ei väljendunud vanemate lahkuminek tema käitumises suurte muutustena.
“Minu meelest ei olnud vanemate lahutamine tema jaoks küll suur draama,” teab Evelini lapsepõlve lahutamatu kaaslane ja parim sõbranna Kristi Karelsohn, “ma ei mäleta, et ta oleks kordagi sellepärast minu ees nutnud või olnud endast väljas.”
Kuigi Evelin Ilves ei ole oma vanemate lahutamise teemal ajakirjandusega rääkinud, võttis ta 2008. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel konverentsil "Naised muutuvas maailmas“ meeste tervisel peatudes sõna.
“Rääkides naiste tervisest, tuleb meil keskenduda ka meeste tervisele,” ütles Ilves, kes oli sessiooni "Naised ja tervishoid“ peaesineja. Ta julgustas naisi olema järjekindlad meeste eluhoiakute ja harjumuste muutmisel ning seostas meeste tervist perede turvatundega.
“Ja lõpetuseks ütlen egoistlikult – kui naised tahavad hoolida iseendast, peavad nad hoolima ka oma meestest,” rääkis Evelin Ilves rahvusvahelise auditooriumi ees. Võimalik, et esimese leedi suhtumist oma kaasasse ja tema tervisesse on samuti mõjutanud mingil määral tema ema. Ilvese vanemate abielu oli aastaid Sakus üks eeskujulikumaid ning Kalli ja Lembit Inti lahutus tuli kohalikele elanikele suuresti üllatusena, kuna nood olid alati elanud tagasihoidlikku pereelu ja nende probleemidest teadsid vähesed. Naabrid ei pannud tähele ühtegi avalikku tüli ja Kalli Int tundus oma abikaasa suhtes olevat äärmiselt hoolitsev ja armastav naine.
Mõnede Saku elanike sõnul võis ambitsioonikal Lembitul olla töö juures ka mõni silmarõõm, kelle pärast naine kodus endast välja läks. Ometi ei oska Saku elanikud Evelini vanemate peretülisid aastaid hiljem kuidagi lahata.
Pärast isa Lembit Inti lahkumist 1980ndate alguses kolis ema Kalli Evelini ja tema noorema õe Eilikesega vastvalminud korterisse uues kõrvalmajas ja ta jätkas veel aastaid tööd asula velsker-ämmaemandana.
“Kalli oli midagi tänapäeva meditsiiniõe laadset,” meenutab kunagine Saku elanik Tiina Wilder, “ta tegeles inimeste vastuvõtu ja arstlikku vahelesekkumist mittenõudvate meditsiiniküsimuste lahendamisega.” Kuigi perearsti ametit toona veel ei eksisteerinud, andis Kalli Int Wilderi sõnul kohalikele elanikele just sellist nõu, mida perearstid praegu annavad. Sealt võis tekkida ka Evelin Ilvese soov hiljem Tartu Ülikoolis valida just ravieriala.
Wilderi sõnul oli Evelini suurim eeskuju – ema Kalli – pisut kõrgima olekuga kui isa Lembit.
“Aga see võis tulla ka sellest, et Lembit oli nii sõbralik, et Evelini ema tundus tema taustal pisut jahedam,” analüüsib Wilder.
Kuigi Evelin Ilves on andnud Eesti arstidele kurikuulsa soovituse olla patsientidele eeskujuks oma täiusliku kehakaaluga, meenutavad kohalikud elanikud Evelin Ilvese velskrina töötavat ema kui tüsedusele kalduvat naisterahvast.
“Ta oskas väga hästi süsti teha ja ta on omal alal väga eeskujulik,” kiidab Kallit tema eksabikaasa alluvuses töötanud Linda Virma.
Evelini ema töötab praegu Saku gümnaasiumi koolimeedikuna ning ei ole pärast lahutust uuesti abiellunud.
Evelini noorem õde Eilike Tõnissoo (neiupõlvenimega Int) elab samuti Sakus ja töötab Ortodontia Keskuse hambaarstina.
“Elu Sakus polnud kaugeltki igav,” kirjeldab Suurbritannias elav Tiina Wilder oma lapsepõlve kodukohta. Tema sõnul võis Evelin Ilves, kes kogub ajakirjanduses tähelepanu tervise- ja spordifanaatikuna, saada selleks pisiku just Tallinna külje all Saku vallas elades.
Kuigi Wilder ei mäleta enam, kas presidendiproua võttis kohalikest suusamaratonidest või muudest spordiüritustest lapsena osa, tahtsid neis osaleda pea kõik tema eakaaslased.
Suviti korraldas Saku laulutraditsiooni vedav entusiast Ottniell Jürissaar suvist Saku laulupäeva. Selleks puhuks täitus Vääna jõe ääres asuv Saku mõisa park müügiputkadega ning 19. sajandil ehitatud klassitsistliku mõisa trepil (mille fassaadi ehib nelja sambaga portikus ja kolmeosalised Veneetsia aknad) esinesid erinevad koorid.
Laulupäev algas alati igivanade puudega mõisaparki läbiva rongkäiguga, millest kohalikud elanikud osa tahtsid saada. Kuna Saku oli üks Nõukogude Liidu näidisasulaid, põlispuude ja mõisaga, toodi sinna vahetpidamata välismaalasi, kellele püüti asula iluga muljet avaldada.
“Kohalikud lapsed nurusid nende käest alalõpmata pastakaid, komme ja nätsu,” mäletab ajakirjanik Verni Leivak. Kuigi ta ei suuda meenutada, kas välismaalasi ümbritsevate laste seas oli ka Evelin Ilves, kinnitab ta, et nende saabumisest olid kohalikud lapsed alati teadlikud ning nende käest saadud kommipaberite vahetus oli Saku laste seas suur trend. Kommides leiduvatest kahjulikest transrasvadest, mille eest Ilves Eesti lapsi paar aastat tagasi hoiatas, teadsid tolle aja lapsed vähe ning Verniku sõnul oli võitlus välismaiste kommide nimel suur.
Leivaku sõnul väisasid Sakut nõukogude ajal kõige rohkem soomlased ja jaapanlased.
“Tollel ajal ei olnud ju nätsu, enne kui Kalevi kommivabrik seda tegema hakkas,” lisab Vernik huvitava detaili, “Saku lapsed said välismaalaste käest aga nätsu ammu enne seda, kui teised Eesti lapsed seda maitsta said.”
Evelini lapsepõlveaegadel veetis kohalik noorsugu päikselisi ja kuumi suvepäevi tihti Saku keskkooli staadionil sporti tehes või jõekallastel peesitades ja supeldes. Suviti korraldati kohalikele lastele Sakus ka puhke- ja töölaagreid, kus noored said kooli kõrvalt taskuraha teenida.
“Mina mäletangi Evelini kõige rohkem nendest laagritest,” ütleb Verni Leivak, kelle sõnul viidi suviti umbes kümne- ja kaheteistkümneaastased lapsed bussiga ümbruskonnas asuvatele põldudele kõplama. Tööpäev kestis neli tundi ja kahenädalase kõplamise järel oli Leivakul nii palju raha koos, et ta sai endale osta fotoaparaadi.
“Evelin oli tubli ja korralik tüdruk ja kõplas teiste lastega koos põllu peal mitu suve,” meenutab Leivak, kelle sõnul rabasid lapsed põllul tööd teha lausa üksteisevõidu. “Ka rahateenimine oli tollel ajal kohalike laste seas popp,” ütleb Leivak. Ta teeb siis jutus hetkelise mõttepausi ning jätkab: “Kui ma vaatan Evelini tänapäeval, siis minu meelest pole ta näojooned ja käitumine võrreldes noorusajaga absoluutselt muutunud. Minu jaoks on ta täpselt samasugune tüdruk, nagu ta kooliajal või seal põllu peal oli.”
Leivakule meenub noor Evelin samasuguse ovaalse näo ja heledate kulmudega nagu praegu. Ainult et lühikese poisipea asemel olid esimesel leedil lapsepõlves pikad heledad juuksed.
“Noore poisina ma ei mäleta ju tema keha või riietust, mulle meenub pigem täiesti normaalne ja tore tüdruk. Ta ei olnud häbelik ega kompleksides, vaid keskmisest sihvakam, korralik, ennast ja oma arvamusi väljendada suutev laps.”
Saku keskkool, mis kannab tänapäevast nimetust Saku gümnaasium, asus Evelin Ilvese kodunt umbes kilomeetri kaugusel. Igal hommikul ruttas asula kortermajadest kooli poole kümneid mudilasi.
Tee läks loogeldes vanadest valgetest tellistest ehitatud majade eest mööda, võttes suuna siis üle tee asuvate ridaelamute poole. Nood ridaelamud kuulusid toona Saku uhkemate majade sekka, mille viimane boks kuulus tolleaegse Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudi direktorile.
Ridaelamutest mööda jõudnud, viis koolitee väikese Evelini läbi pargi, siis Tallinna maantee äärt pidi üle jõesilla. Tollel jõel oli vanasti mitu nime.
Saku inimesed pärisasukatena tundsid seda kui Saku jõge, kaardilt täpsemalt vaadates aga selgub, et tegu on siiski Vääna jõega.
Evelin Ilves, kes on meedias rääkinud oma armastusest eestimaise kala vastu, kindlasti teab, et tema lapsepõlve aegadel oli Saku jõgi täis suuri kalu. Jõekaldal asuvast Saku õlletehasest tulev jäätmetoru suubus aga veekogusse ja sealt tulev saast küllastas jõe peagi toitainetega, mistõttu hakkas jões vohama teistmoodi elu. Kalad surid ja jõgi kasvas kinni,