LITMIR.BIZ

Скачать книгу

t vihkamiseni

      Väga tore on seda raamatut alustada Evelin Ilvese teisikuga, sest just tema on see inimene, kes on omal nahal tundnud meie presidendiproua tegemiste ja ütlemiste tagajärgi ning rahva suhtumist temasse. Esileedi teisik on ilmselt see, kes tunneb seda tagasisidet isegi enam kui esileedi ise, sest päris presidendiproua vaevalt tavainimesega igapäevaselt kokku puudub ning seda tagasisidet näiteks Sikupilli keskuse toidupoes kogeb. Evelini teisik on ühelt poolt küll presidendiprouale sarnane, kuid teisalt puutub ta madalapalgalise üksikemana kokku palju reaalsema maailmaga kui see paistab ehk Kadrioru lossi akendest.

      Lembe Järvela on naine, kes on äravahetamiseni sarnane proua Evelin Ilvesega. Ta ise ütleb naljatledes, et kuna ta on Evelinist vanem ning ka poisipea lõikas ta enne esileedit, siis imiteerib Evelin hoopiski teda.

      “Kui Evelin presidendiprouaks sai, siis mul endal ei olnud ju tegelikult õrna aimugi, et meis sarnaseid jooni on,” räägib Järvela, kes on Eveliniga ühte kasvu, heledate lühikeste juustega ning kelle näojoonedki on esileediga uskumatult sarnased.

      “Järsku hakkasid inimesed mulle tänaval järele vaatama, naeratama ja teretama. Minus tekitas see mõningast segadust. Alles mõnda aega hiljem sõbranna selgitas olukorda ja ütles, et mind aetakse segamini just esileediga.”

      Lembe Järvela on oma käitumises väga sõbralik ja avatud naine. Temas on isegi Evelinile omast sarmi. Sedasama sarmi, millest räägivad esileediga kohtunud inimesed.

      “Alguses oli mul tegelikult lausa uhke tema moodi olla. Inimesed olid väga sõbralikud ja tulid juurde ning naeratasid. Järsku see armastus muutus aga vihkamiseks ja nüüd on see sarnasus muutunud nii ebameeldivaks, et ma kasvatan oma juukseid välja ja püüan teha kõike, et see meie kõrvutamine lõpeks,” ütleb Järvela.

      Milles see vihkamine siis seisneb?

      “Inimesed tulevad lihtsalt ligi ja sõimavad. Ma näen, et rahvas ei salli teda enam. Sikupilli keskuses hüppas keegi juurde ja sõimas, et kas turvamees polegi enam palgal, et ei saa mulle leiba osta. Ma selgitan, et ma ei ole see inimene, aga nad ei usu. Ma tunnen, et rahvas on hakanud Evelini vihkama ja kogu see ebameeldivus kandub mulle meie sarnasuse pärast üle ja ma lihtsalt ei soovi seda enam.”

      Järvela ütleb, et rahva soojus tema suhtes kestis vaid paar aastat, president Ilvese võimuloleku algusaegadel. Kaks-kolm aastat tagasi aga olukord muutus.

      “Inimesed hakkasid minu poole vihaste pilkudega vaatama ajal, kui Evelin rääkis meedias tervislikust toitumisest, kuid rahval ei olnud raha, et oma lauda katta. Sellest hetkest eestlase suhtumine temasse muutus ja minu juurde ei tuldud enam naeratavate nägudega, vaid mind sõna otseses mõttes sõimati ja vihati. Sellest sarnasusest sai minu jaoks tabu.”

      Järvela, kes on aastaid olnud pedagoog ning kes töötab praegu Tallinnas klienditeenindajana, tunneb esileedi pärast mõningast häbi.

      “Ma ise elan maal ja näen, kuidas rahvas vaevleb. Ma lihtsalt ei mõista, miks ta on oma silmad meie valupunktide koha pealt kinni pannud. Miks ta räägib leivaküpsetamisest, samal ajal kui rahvas ei suuda seda leiba osta. Miks ta teeb seda ajal, mil maksumaksja maksab kinni Ärma talu köögi sisustamised ja ahjud. See on labasuse tipp.”

      Järvela ütleb, et kuigi ta kirjutab juba mitu aastat Delfi Rahva Häälde kriitilisi sõnavõtte, pole temal võimu meie riigis midagi muuta, isegi sarnane välimus esileediga ei anna selleks alust.

      “Evelinil on ju tegelikult tohutu võim. Ta võiks midagi meie rahva heaks teha, peale selle, et ta soovitab meile pseudoasju. Ta võiks oma positsiooni ära kasutada…” on Lembe Järvela sellest kõigest rääkides ülimalt emotsionaalne. Ta lisab, et on töötanud ärimees Urmas Sõõrumaa juures pikka aega ja näinud, kuidas too ilma suurema meediakajastuseta igal aastal vaeseid peresid toetab. Evelini tegude järel käib aga ainult üks suur palagan, kuid väga väikese tulemusega.

      “Võtame kas või selle tervisejutu. Meie esileedi on ju viimase aasta jooksul selgelt kaalus juurde võtnud. See kõik tundub piinlik. Milleks seda tervist ja trennitegemist haipida ja endale ebaolulist kuulsust koguda. Kui enne ei pandud tema välimust niimoodi tähele, siis nüüd jälgitakse teda ju kullipilgul – tema enese süül…”

      Järvela selgitab, et rahva viha esileedi vastu on muutunud viimasel ajal väljakannatamatuks. Ta tunneb seda eriti tugevalt omal nahal. Hetkel teeb ta kõik, et oma välimust muuta ning see totakas kuulsus lõpetada. Järvela on isegi investeerinud juuksepikendustesse, et blond poisipea kiiremas korras välja kasvatada.

      “Eestlane üldjuhul lihtsalt vaatab vihaselt ja teeb nägusid. Venelased aga hüppavad otse ligi ja hakkavad sõimama. Tundub, et venelased ei salli teda üldse. Ma tõesti olen sellest sarnasusest väsinud…” märgib ta ohates.

      Evelin Ilvese kunagine erasekretär Piia Vann aga ei näe esileedi sõnavõttudes nii suurt probleemi kui teisik.

      “Kõik inimesed teevad vigu. Tegijal ikka juhtub,” ütleb Piia Vann, kes usub, et negatiivsuse on loonud Evelin Ilvese suunas mitte esileedi, vaid pigem meedia.

      “See on täiesti loomulik, et inimene, kes pole olnud varem sellises rollis, teeb vigu. See kõik on loomulik protsess tema töös,” märgib Vann, kes oli Evelinile üks lähedalseisvamaid inimesi Kadrioru lossis aastani 2009. Ta kordab veel kord, et Evelin ei püüa ärritavalt sõna võtta, vaid räägib tõesti talle omasel ja südamelähedasel – tervisega seotud – teemal.

      Evelin Ilves on ise ajakirjanduses väitnud, et iga inimese kohus on julgeda oma arvamust avaldada. Evelini arvamused ning tegemised esileedina lähevad aga aasta-aastalt (kui mitte päev-päevalt) ikka aina julgemaks.

      Lisaks meeletule hulgale hobidele on ta ennast proovile pannud kõikvõimalikel aladel. Aastal 2010 sai temast näiteks lisaks muudele harrastustele veel ka viiuldaja ja fotograaf. Seda raamatut kirjutades olen ma püüdnud koostada nimekirja kõikidest tema tegemistest, aga see on praktiliselt võimatu. Pea iga päev ilmub meedias mõni esileedit puudutav sõnavõtt ja tema tegemistel näpuga järge ajada pole lihtsalt reaalselt võimalik. Neid asju on nii palju. Esileedi puudutab ühel päeval sotsiaalkriitilisi teemasid, järgmisel päeval sõidab rulluiskudel, siis on ta mõnel reisil, seejärel šokeerib punaste võrksukkade või mõne kostüümiga ning kõige lõpuks esindab ta meid maailmas ka kokandusrindel. Lõputu tegevusvaldkond – kas pole.

      Lisaks tervise- ja trenniteemadele tegi Evelin Ilves ettepaneku näiteks ka selle kohta, et välisriikide kõrgetele külalistele võiks kinkida korvid, mis sisaldavad Eesti toidu parimaid palu.

      Esimestes korvides olid astelpajumoos, mustikamahl, kuivatatud metsamarjad ja juust.

      Ühe põllumajandusministeeriumis töötava kõrge ametniku sõnul on see Evelini kui esileedi puhul üks arukamaid ettevõtmisi tema karjääri jooksul. Kuigi ta on presidendiprouaga mitmeid kordi kohtunud ning on aastaid olnud minu lähedane sõber, keeldub ka tema raamatus oma nime all figureerimast.

      “Eesti on nii väike. Ma ütlen ausalt – ma kardan oma töökohta kaotada,” räägib mees, kes on end aastaid välismaal harinud ning on üks väheseid Eesti poliitikuid ja ametnikke, kes pole vahele jäänud ühegi sahkermahkriga.

      Evelini kaitseks ütleb ta seda, et kui esileedi hakkas kinkekorve koostama, pöördus ta oma plaaniga kõigepealt põllumajandusministeeriumisse ning palus ministeeriumil koostada nimekirjad Eesti talumeestest ning nende toodetest.

      “Tema fotograafiat ja viiuldamist on mul raske kommenteerida, aga sellesse teemasse läks ta küll süvitsi sisse. Me koostasime talle mitu nimekirja talumeestest ja viisime Evelini nendega kokku. Tutvustasime tooteid ja hiljem kutsus Evelin talumehed aastas korra Ärma tallu, kus räägiti toidust ja selle projektiga seonduvast,” ütleb põllumajandusministeeriumi töötaja. “Mulle tundus, et tal oli tõesti isiklik huvi end selle kõigega kurssi viia ja valida välja parimad tooted ning toetada kodumaiseid tegijaid. See oli minu jaoks igati positiivne märk.”

      2010. aasta juulis jäi Evelin Ilves Ärma talus diplomaatide võõrustamisel silma suure fotoaparaadiga, mida ta agaralt klõpsis.

      Sügisel alustas ta viiulimänguga, et oma tütrele viiuliõpingutel toeks olla. Presidendiproua õppis viiulit Suzuki meetodil ehk kuulmise järgi.

      Oktoobris pidi president Toomas Hendrik Ilves sõitma Hiinasse, kuid loobus sellest külmetushaiguse tõttu. Küll aga sõitis Hiinasse Evelin Ilves. Politoloog Rein Toomla märkis Eesti Ekspressis

Скачать книгу