Esmaspäev algab laupäeval - Arkadi Strugatski

Скачать книгу

isake, eks see oli ju Cristóbal Junta! Temal on naljaasi kanalisatsiooni kaudu kümmekonna ljöö kaugusele imbuda…» Väike Mehike lõi kibedalt käega. «Meie oleme lihtsamad… Kas ta diivani võttis kaasa või transgresseeris?»

      «E-ei tea,» vastasin. «Asi on selles, et ka tema jäi hiljaks.»

      Väike Mehike sikutas jahmunult paremal kõrval kasvavaid karvu.

      «Jäi hiljaks? Tema? Ei või olla… Muide, kas saame meie teiega selle üle otsustada? Head aega, Aleksander Ivanovitš, andke lahkesti andeks.»

      Ta astus silmnähtava pingutusega läbi seina ja kadus. Viskasin koni põrandal vedeleva prahi sisse. Vaat kus alles diivan! See pole sulle kõnelev kass. See on midagi soliidsemat – mingi draama. Võib-olla isegi ideedraama. Ja küllap tullakse veelgi… Hiljaks jäänud. Kindlasti tulevad. Vaatasin prügi. Kus ma siin luuakest nägin?

      Väike luud seisis tõrre kõrval telefoni all. Asusin tolmu ja prahti kokku pühkima, aga äkki jäi miski luua külge raskelt kinni ja veeres toa keskele. Vaatasin lähemalt. See oli umbes nimetissõrme suurune, läikiv pikergune silinder. Puudutasin seda luuaga. Silinder liigatas, miski hakkas kuivalt praksuma ja tuppa tekkis osoonilõhn. Viskasin luua käest ja tõstsin silindri üles. See oli sile, täiuslikult poleeritud ja katsudes soe. Koputasin selle pihta küünega ja see hakkas jälle praksuma. Keerasin seda käes, et otsa poolt uurida, ja tundsin samal hetkel põrandat jalge alt kadumas. Silme ees lõi kõik pöörlema. Lõin kannad millegi vastu jube valusasti ära, siis õla ja kukla, pillasin silindri ja kukkusin maha. Olin kõvasti jahmunud ega taibanud kohe, et laman ahju ja seina vahelises kitsas praos. Pea kohal olev pirn kiikus, ma tõstsin silmad ning avastasin hämmastusega laes oma saabaste ribilised jäljed. Ronisin ägisedes praost välja ja vaatasin saapatallad üle. Need oli kriidised.

      «Vaat kus!» mõtisklesin kuuldavalt. «Kanalisatsiooni küll ei tahaks imbuda!..»

      Otsisin pilguga silindrikest. See seisis otsa peal püsti asendis, mis välistas igasuguse tasakaalu võimaluse. Lähenesin ettevaatlikult ja kükitasin selle kõrvale maha. Silindrike praksus tasa ja kõikus. Vaatasin seda tükk aega, kael õieli, siis puhusin natuke. Silinder kõikus korraks tugevamini, vajus viltu ning samas kostis mu selja tagant kähe kriise ja läbi toa käis tuuleiil. Ahjul voltis korralikult tiibu kokku pirakas, palja kaela ja kurjakuulutavalt kõvera nokaga raisakotkas.

      «Tere,» ütlesin mina. Olin kindel, et kotkas kõneleb.

      Kotkas kallutas pead, vaatas mind ühe silmaga ja hakkas kohe sarnanema kanaga. Lehvitasin tervituseks kätt. Kotkas avas küll noka, aga rääkima ei hakanud. Ta kergitas tiiba ja asus nokka klõbistades ennast kaenla alt nakitsema. Silindrike üha kõikus ja praksus. Kotkas lõpetas nakitsemise, tõmbas pea õlgade vahele ja kattis silmad kollase kilega. Püüdes mitte tema poole seljaga jääda, lõpetasin koristamise ja viskasin prügi vihmasesse pimedusse ukse taga. Siis läksin tuppa tagasi.

      Kotkas magas, lõhnas osooni järele. Vaatasin kella: oli kakskümmend minutit ühe peal. Seisin natuke aega silindrikese kohal, mõlgutades energia ja üksiti ka aine jäävuse seadusest. Vaevalt küll kondenseeruvad kotkad mitte millestki. Kui see kotkas on praegu siin, Solovetsis, siis tähendab, et mingi kotkas (mitte tingimata seesama) on kadunud Kaukaasiast või kus nad seal elutsevadki. Arvutasin ülekandeks kulunud umbkaudse energia ja silmitsesin silindrit kartlikult. Parem seda mitte puutuda, mõtlesin ma. Parem oleks see millegagi kinni katta ja las seisab. Tõin kojast kopsiku, sihtisin püüdlikult ja katsin hinge kinni hoides sellega silindrikese. Seejärel istusin taburetile, panin suitsu ette ja hakkasin ootama, et veel midagi juhtuks. Kotkas nohises kuuldavalt. Lambivalguses läikisid ta suled vaskselt, tohutud küüned olid tunginud krohvi sisse. Temast levis aegamisi igas suunas raipehaisu.

      «Ilmaaegu tegite seda, Aleksander Ivanovitš,» lausus meeldiv meeshääl.

      «Mida nimelt?» küsisin peegli poole kiigates.

      «Ma pean silmas umklaidetit…»

      Peegel ei rääkinud. Rääkis keegi muu.

      «Ma ei mõista, millest on jutt,» ütlesin. Toas polnud kedagi ja ma tundsin ärritust.

      «Ma räägin umklaidetist,» lausus hääl. «Te katsite selle täiesti ilmaaegu plekist kopsikuga kinni. Umklaidet, või nagu teie seda nimetate – võlukepike, nõuab erakordselt ettevaatlikku kohtlemist.»

      «Sellepärast ma katsingi… Aga astuge ometi sisse, seltsimees, muidu on väga ebamugav juttu ajada.»

      «Tänan teid,» lausus hääl.

      Otse minu ees kondenseerus ruttamata kahvatu, üpris korrektne inimene oivaliselt istuvas hallis ülikonnas. Pead pisut küljele kallutades küsis ta ülima viisakusega:

      «Kas tohin loota, et ei tülitanud teid liialt?»

      «Muidugi ei tülitanud,» vastasin tõustes. «Palun teid, võtke istet ja tundke ennast nagu kodus. Kas teed soovite?»

      «Tänan teid,» ütles tundmatu ja istus minu vastu, kergitanud elegantse liigutusega püksipõlvi. «Mis teesse puutub, siis palun mind vabandada, Aleksander Ivanovitš, ma olen äsja õhtustanud.»

      Natuke aega naeratas ta mulle silma vaadates seltskondlikult. Ka mina naeratasin.

      «Tulite vist diivani asjus?» ütlesin. «Diivanit kahjuks ei ole. Mul on väga kahju ja ma isegi ei tea…»

      Tundmatu laiutas käsi.

      «Milline tühiasi!» ütles ta. «Nii palju kära mingi, vabandage, jama pärast, millesse keegi sealjuures tõeliselt ei usu… Eks otsustage ise, Aleksander Ivanovitš, korraldada tülisid, inetuid filmilikke tagaajamisi, tülitada inimesi müütilise – ma ei karda seda sõna – just nimelt müütilise Valge Teesi pärast… Iga tervemõistuslik inimene vaatleb diivanit kui universaalset transleerijat, küll mõnevõrra kogukat, kuid üpriski vastupidavat ja töökindlat. Seda naljakamad on need vanad võhikud, kes Valgest Teesist lobisevad… Ei, ma ei soovi sellest diivanist rääkida…»

      «Kuidas suvatsete,» ütlesin, kogu oma seltskondlikkust sellesse fraasi koondades. «Räägime siis millestki muust.»

      «Ebausk… Eelarvamused…» pomises tundmatu hajameelselt. «Mõttelaiskus ja kadedus, kadedus, karvane kadedus…» Ta katkestas ennast ise. «Andke andeks, Aleksander Ivanovitš, kuid ma julgeksin siiski teilt luba paluda see kopsik ära võtta. Kahjuks on raud hüpervälja jaoks praktiliselt läbipaistmatu, aga hüpervälja väikesemahuline pingekasv…»

      «Jumalapärast, tehke kõike, mis teile meeldib! Võtke kopsik ära… Võtke isegi seesamune… um… um… võlukepike…» Siinkohal ma takerdusin, hämmeldusega avastades, et kopsikut enam ei ole. Silindrike seisis mingi vedeliku loigus, mis sarnanes värvitud elavhõbedale. Vedelik aurustus kiiresti.

      «Nii on parem, uskuge mind,» ütles tundmatu. «Mis puutub teie suuremeelsesse ettepanekusse võtta umklaidet, siis ma ei saa seda kahjuks kasutada. See on juba moraali ja eetika küsimus – au küsimus, kui soovite… Tavad on nii tugevad! Kuid ma võtan endale vabaduse soovitada teil umklaidetit rohkem mitte puutuda. Näen, et olete haiget saanud ja see kotkas… Arvan, et ka teie tunnete… ee… mõningast aroomi…»

      «Jah,» nõustusin kirglikult. «Haiseb jälgilt. Nagu ahvipuuris.» Vaatasimekotkast. Kotkastukkus, suledturris.

      «Umklaideti kasutamise kunst,» ütles tundmatu, «on keeruline ja peen. Te ei peaks mingil juhul kurvastama ega endale etteheiteid tegema. Umklaideti kasutamise kursus kestab kaheksa semestrit ja nõuab põhjalikke teadmisi kvantalkeemias. Programmeerijana te arvatavasti omandaksite kergesti elektroonilise tasandi umklaideti, niinimetatud ETU-17… Ent kvantumklaidet… hüperväljad… transgressiivsed kehastumised… Üldistatud Lomonossovi-Lavoisier’ seadus…» Ta laiutas süüdlaslikult käsi.

      «Mis seal rääkidagi!» ütlesin tõtakalt. «Ma ju ei pretendeerigi… Muidugi olen ma absoluutselt ette valmistamata.»

      Nüüd tuli mul äkki pähe talle suitsu pakkuda.

      «Tänan teid,» ütles tundmatu. «Oma ülimaks kahetsuseks

Скачать книгу