ТОП просматриваемых книг сайта:
Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski
Читать онлайн.Название Esmaspäev algab laupäeval
Год выпуска 2015
isbn 9789949504763
Автор произведения Arkadi Strugatski
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Kas Aleksander?»
«Jah.» Olin üllatunud.
«Miks sa ei vasta?»
«Ma ju vastan. Kes räägib?»
«Petrovski tülitab sind. Käi õige soolamistsehhis ära ja ütle meistrile, et ta mulle helistaks.»
«Millisele meistrile?»
«Noh, kes sul seal täna on?»
«Ei tea…»
«Mis tähendab – ei tea? Kas see on Aleksander või?»
«Kuulge, kodanik,» ütlesin mina. «Mis numbrile te helistate?»
«Seitsmekümne kahele… Kas see on seitsekümmend kaks?»
Ma ei teadnud.
«Nähtavasti mitte,» ütlesin.
«Mis te siis räägite, et olete Aleksander?»
«Aga ma olen ju tõepoolest Aleksander!»
«Ptüi!.. Kas see on kombinaat?»
«Ei ole,» ütlesin. «See on muuseum.»
«Aa… No siis vabandan. Meistrit te siis, tähendab, kutsuda ei saa…»
Panin toru ära. Seisin seal natuke aega ja silmitsesin eeskoda. Eeskojas oli viis ust: minu tuppa, õue, eide tuppa, tualetti ja veel üks – rauaga ülelöödud ja tohutu tabalukuga. Igav, mõtlesin ma. Üksildane. Ja pirn on tuhm, tolmune… Läksin jalgu järgi vedades oma tuppa ja jäin lävel seisma.
Diivanit ei olnud.
Kõik muu oli täpselt nagu enne: laud ja ahi ja peegel ja nagi ja taburet. Ja raamat lebas aknalaual täpselt samas kohas, kuhu olin jätnud. Aga põrandale, kus oli seisnud diivan, oli jäänud ainult üks väga tolmune, prügine ristkülik. Siis märkasin nagi all korralikult kokkupandud voodipesu.
«Alles äsja oli siin diivan,» laususin valjusti. «Ma lamasin selle peal.»
Majas muutus miski. Tuba täitus segase käraga. Keegi rääkis, kostis muusikat, kusagil naerdi, köhiti, lohistati jalgu. Ähmane vari tekkis hetkeks lambitule ette, põrandalauad kriiksatasid valjusti. Siis tekkis äkki apteegilõhn ja mind tabas näkku külm puhang. Taganesin. Ja kohe koputas keegi kõvasti ja selgelt välisuksele. Kära vaikis silmapilk. Vaadates üle õla kohta, kus enne oli diivan, läksin jälle eeskotta ja avasin ukse. Minu ees seisis uduvihma käes lühike graatsiline mees ideaalselt puhtas lühikeses kreemikas, ülestõstetud kraega mantlis. Ta võttis kaabu peast ja lausus väärikalt:
«Vabandage mind, Aleksander Ivanovitš. Kas saaksite mulle jutuajamiseks viis minutit eraldada?»
«Muidugi,» ütlesin segaduses. «Astuge sisse…»
Nägin seda väikest inimest esimest korda elus ja mu peast vilksatas läbi mõte, ega ta juhuslikult ole seotud kohaliku miilitsaga. Tundmatu astus eeskotta ja tegi liigutuse, et joonelt minu tuppa minna. Astusin talle tee peale ette. Ma ei tea, miks ma seda tegin – võib-olla sellepärast, et ei tahtnud kuulda pärimisi tolmu ja prahi kohta põrandal.
«Vabandust,» kogelesin, «võib-olla siinsamas… Sest minu juures on korralagedus. Ja pole kuskile istudagi…»
Tundmatu lõi järsku pea kuklasse.
«Kuidas – pole kuskile?» ütles ta vaikselt. «Aga diivan?»
Umbes minuti vaatasime teineteisele vaikides silma.
«M-m-m… Mis selle diivaniga on?» küsisin miskipärast sosinal.
Tundmatu langetas laud.
«Ah või nii?» lausus ta aeglaselt. «Mõistan. Kahju. No mis siis ikka, vabandust…»
Ta noogutas viisakalt, pani kaabu pähe ja suundus otsustavalt tualeti ukse poole.
«Kuhu te lähete?» karjatasin. «Vale koht!»
Tundmatu pomises ümber pööramata: «Ah, ükspuha,» ja kadus ukse taha. Panin masinlikult talle tule põlema, seisin natuke aega kuulatades, siis tõmbasin ukse hooga lahti. Tualetis polnud kedagi. Võtsin ettevaatlikult sigareti välja ja tegin suitsu. Diivan, mõtlesin ma. Mis puutub siia diivan? Pole kunagi diivanitest mingeid muinasjutte kuulnud. Oli lendav vaip. Oli isekattuv laualina. Olid: nähtamatuks tegev müts, seitsmepenikoormasaapad, isemängiv gusli. Oli imepeegel. Aga imediivanit ei olnud. Diivanil istutakse või lamatakse, diivan – see on midagi kindlat, midagi tavalist… Tõepoolest, milline fantaasia oleks võinud küll innustust saada diivanist?..
Läksin tuppa tagasi ja nägin kohe väikest mehikest. Ta istus lae all ahju otsas, ebamugavast asendist kägaras. Tal oli ajamata habemega kortsus nägu ja hallid karvased kõrvad.
«Tere,» ütlesin kurnatult.
Väike Mehike kõverdas kannatajalikult oma pikki huuli.
«Tere õhtust,» ütles ta. «Vabandage, palun, sattusin siia – ise kah ei tea, mismoodi… Ma olen diivani asjus.»
«Diivani asjus olete hiljaks jäänud,» ütlesin laua äärde istudes.
«Näen,» ütles Mehike tasa ja hakkas kohmakalt rabelema. Pudenes krohvi.
Suitsetasin ja silmitsesin teda mõtlikult. Väike Mehike piilus ebakindlalt allapoole.
«Kas aitan?» küsisin ja tegin liigutuse.
«Ei, aitäh,» ütles Mehike mornilt. «Ma parem ise…»
Ennast kriidiga määrides rabeles ta ahjuservale, tõukas end kohmakalt ära ja sukeldus pea ees alla. Mu sisemuses käis jõnks, kuid ta jäi õhku rippuma ja hakkas aeglaselt laskuma, käed-jalad kramplikult harali. See vaatepilt polnud kuigi esteetiline, aga naljakas. Neljakäpukil maandunud, tõusis ta kohe püsti ja tõmbas varrukaga üle märja näo.
«Täitsa vanaks olen jäänud,» teatas ta kähedalt. «Saja aasta eest või, ütleme, Gonzasti ajal oleks mind sellise laskumise eest diplomist ilma jäetud, võite selles kindel olla, Aleksander Ivanovitš.»
«Aga mis te lõpetanud olete?» tundsin järgmist sigaretti süüdates huvi.
Ta ei kuulanud mind. Minu vastu taburetile istunud, jätkas ta kibedalt:
«Varem ma leviteerisin nagu Zeks. Aga praegu, andke andeks, ei suuda karvkatetki kõrvadelt kaotada. See on nii lohakas… Aga kui pole annet? Ümberringi on tohutul hulgal ahvatlusi, kõikvõimalikud astmed, ametinimetused, laureaadipreemiad, aga annet ei ole! Paljud kasvavad meil vanaduses karva. Korüfeesid see muidugi ei puuduta. Gian Giacomo, Cristóbal Junta, Giuseppe Balsamo või, ütleme, seltsimees Kivrin Fjodor Simeonovitš… Karvkattest pole jälgegi!» Ta vaatas mulle võidukalt otsa. «Mit-te min-git! Sile nahk, nõtkus, sihvakus…»
«Lubage,» ütlesin mina. «Te ütlesite – Giuseppe Balsamo… Kuid see on ju sama mis krahv Cagliostro! Aga Tolstoi sõnade järgi oli krahv rasvane ja välimuselt väga ebameeldiv…»
Väike Mehike vaatas mind kahetsusega ja muigas üleolevalt.
«Te pole lihtsalt asjaga kursis, Aleksander Ivanovitš,» ütles ta. «Krahv Cagliostro pole sugugi sama isik, mis suur Balsamo. See… Kuidas teile öeldagi… See on tema mitte eriti hästi õnnestunud koopia. Balsamo tegi endast nooruses matriitsi. Ta oli ebatavaliselt, ebatavaliselt andekas, aga te ju teate, mismoodi seda nooruses tehakse… Et saaks aga kiiremini ja naljakamalt – plits-pläts, käib küll… Jah-h… Ärge kunagi öelge, et Balsamo ja Cagliostro – see on üks ja seesama. Võib piinlik hakata.»
Mul hakkas piinlik.
«Jah,» ütlesin. «Mina pole muidugi asjatundja. Kuid… Vabandage mu pealetükkivat küsimust, aga mis puutub siia diivan? Kellele seda tarvis läks?»
Väike Mehike võpatas.
«Andestamatu isetegevus,» lausus ta valjusti ja tõusis püsti. «Olen teinud vea ja valmis seda täie otsustavusega tunnistama. Kui sellised hiiglased… Ja siis veel häbematud poisikesed…» Ta hakkas kummardama, kahvatuid käpakesi südame vastu surudes. «Andke andeks, Aleksander