LITMIR.BIZ

Скачать книгу

karniisil võib temagi kartma lüüa, et kaotab tasakaalu. Siis asus Petrov paberite sisu kallale.

      Ta ei teadnud ise ka, mida ta lootis hoolikalt peidetud paberitest leida. Mõistagi mingeid ülestähendusi, aga päriselt soovis ta näha midagi lihtsat, millest saab aru igaüks, isegi temasugune tavaline politseileitnant. Nii et kui ta märkas jooniste, arvutuste ja võrrandite merd, mis täitis kolm paberilehte kummaltki poolt ning vaheldus vaid üksikute seletavate lausetega, mille lugemist häirisid joonised, siis valdas teda masendus. Pealegi olid paberid kaetud jube väikse käekirjaga. Petrov tundis, et kõik tema põhjalikud ettevalmistused paberite läbilugemiseks – valmispandud tool, kohvitass, asjad, mis ta oli paberitele raskuseks asetanud, ja oma mõistuse selitamine – olid tühja jooksnud. Ettevalmistustel polnud ju mõtet, kui paberid olid talle arusaamatud. Midagi taipas ta vaid venekeelsetest lausetest ja needki koosnesid teaduslikest terminitest, mis oleksid sama hästi võinud olla hiina keel. Ta ei viitsinud õieti millessegi süveneda.

      Ta tõusis toolilt püsti ning läks köögist väiksesse elutuppa. Pähe turgatas võrdlus, et need korterid on kanala moodi. Piisavalt ruumi, et mees ja naine saaksid järeltulijad, keda riik neilt nõudis. Hüva, tema ja tema lahkunud naine jätsid selle nõude täitmata. Nad olid lastetud, kui naine suri.

      Ta soris kirjutuslauasahtlites, mis enamasti sisaldasid kadunud naise asju: turult leitud nipsasjakesi, üks odavale puidule maalitud väike ikoon, postkaarte, mida naine kunagi ei saatnud ära inimestele, kes nagunii eksisteerisid üksnes tema enda ettekujutuses, lõngakera, üks kindapaar. Viimaks leidis ta plekilise suurendusklaasi, mille abil naine oli uurinud üle kogu maailma pärinevaid kirjamarke, mida ta oli saanud mehelt, kellel oli Leninskaja tänaval putka, vahetuskaubana õunte ja mee eest, mis pärinesid Petrovite väikselt aiamaalt linna lähedal, Afanasjevite suvila juures.

      Petrov jättis sahtlid lahti, kui ta kööki tagasi läks, puhastas luupi salvrätikuga, istus maha ja põrnitses võrrandite rägastikku. Aga isegi suurendatuna – Petrovi meelest suurendatuna just eriliselt – olid võrrandid samasugune sigrimigri kui ennegi.

      Petrov istus, luup käes, ja murdis pead, kas ta saaks kellelegi näidata kasvõi paari ridagi.

      Tema surnud naine oli töötanud laborandina linnalähedases sõjatehases, mida kutsuti Krasnojarsk B-ks. Nõukogude ajal polnud mäge, mille sisemuses see peitus, kantud mitte ühelegi kaardile. Naine oli sõbrunenud mitme sealse naisteadlasega, kellest üks tuli isegi neile külla ning Petrov valmistas neile kolmele õhtusöögi. Mis oleks, kui ta kutsuks selle tuttava enda juurde? Unustatud nime võiks naise märkmikust üles otsida.

      Aga mis siis, kui isegi paar rida segast matemaatikat käesolevatelt lehtedelt sisaldaks midagi, milles naine tunneks ära valgustkartva sisu – ja seda kohe kindlasti, kuna muidu poleks ju pabereid nii püüdlikult peidetud? Naine tunneks vähemasti vajadust tema käest küsida, kuidas ta need enda kätte sai, ning väga tõenäoliselt peaks ta vajalikuks paberitest oma ülemustele ette kanda. Siis langeks Petrov kahtluse alla. Arvatavasti saaks teda süüdistada reetmises, asitõendite kõrvaldamisest rääkimata.

      Petrov seadis ennast mugavamini istuma ning vahtis kõrvuti lebavaid lehti, nagu see teeks teda targemaks. Siis ta tõusis, kinnitas kohakuti asetatud lehed kirjaklambriga, võttis nad pihku ja läks vannituppa. Ta kergitas poti kohal ühte asbestpaneeli ja oleks paberid lae alla torganud, kui talle poleks hiired meelde tulnud. Ta ronis alla, läks elutuppa tagasi ning tuhnis taas oma naise kirjutuslaua sahtlites. Lõpuks jäi talle pihku suur purk, kus tema naine oli margikogu hoidnud. Ta peitis paberid markide alla ja teipis purgi kinni. Siis läks ta uuesti vannituppa, kus ta asetas purgi lae alla ning vajutas asbestplaadi paika tagasi. Ta mõtleb uuesti dokumentide peale, kui ta päeva jooksul mahti leiab.

      Teel politseijaoskonda kuulas Petrov autoraadiost uue Krasnojarski balletiteatri esinemist. Sel õhtul etendati Stravinski “Püha kevadet” ning raadiosaade kujutas endast tutvustust. See oli ballett, mille käigus, nagu Stravinski ise kirjeldas, “istuvad targad vanemad ringis ja vaatavad, kuidas tütarlaps tantsib surmaeelset tantsu”.

      Ehkki see ei pääsenud ligilähedalegi Moskva või Peterburi balletile, kandis linn ikkagi hoolt Siberi oma esinejate eest, palumata abi riigilt või miljardäridelt, kes inimesi ja nende elukeskkonda alumiiniumitehastega kurnasid.

      Jõulise muusika saatel otsustas Petrov, mida teha. Võib-olla muusika panigi Petrovi mõistuse tööle. Selle kakofoonia peegeldas väidetavasti mõne mittevene rahva riitusi – võib-olla mõnd evenkide kombetalitust –, seda vähemasti slaavlase Stravinski meelest, nagu Petrov mõtles. Hämmastav, kuidas slaavlased oskasid tema rahvast fantaseerida ning seejuures olid evengid vaid üks kümnetest siberi hõimudest, kes ergutasid slaavlaste kujutlusvõimet. Niisiis, mida teha?

      Ta leidis ühekorraga lahenduse. Ta võtab töölt pika, mitmenädalase puhkuse. Ta põhjendab puhkust mõtetega, mis varahommikul pähe tulid. Ta otsustas major Sadkole rääkida, et tema vanaisa on haige ja kahtlemata suremas. Et soovib vanaisa korra enne tema surma näha.

      Lootus, et ta näeb Gannõkat enne, kui vana šamaan siitilmast lahkub, täitis Petrovit järsku õnnetundega, mida ta ei osanud seletada. Ta polnud põhjakaares, kus tema suguharu elas, käinud rohkem kui viis aastat. Millegipärast polnud tal kordagi tahtmist tekkinud. Ent kui ta tahaks otsekohe puhkusele minna, siis saaks seda põhjendada vaid pereliikme haiguse või surmaga.

      Tema peas kajas kaootiline muusika, mis pidi jäljendama niinimetatud primitiivsete rahvaste ekstaatilisi laule ja kehaväliseid kogemusi. Vahest šamaane. See paistis tõepoolest ühendavat teda teistsuguse eluviisiga, nagu seda harrastasid tema ema ja vanaisa.

      Aga mis edasi? Allajõge oli külasse üle tuhande seitsmesaja kilomeetri ning praeguseks on nad sealt koos põhjapõdrakarjadega lahkunud. Ja mida teeb ta paberitega? Ta leidis, et neid maha jätta oleks liiga ohtlik. Ta võtab need kaasa.

      Ta parkis politseiauto jaoskonna taha jäätmaale ning kõndis ümber hoone ooteruumi. Kõigega oli koonerdatud, mõtles ta, vaadeldes maja lagunenud sisemust ning meenutades, et eile WC-d ei töötanud. Metallvõre taga istuv neiu noogutas tulijale rutakalt.

      “Major Sadko tahab sind kohe näha.”

      Petrov noogutas vastu, aga ei kostnud sõnakestki. Neiu keeras võre kõrval asuva ukse seestpoolt lukust lahti ning Petrov läks läbi koridori, mis oli kaetud tuhmunud värvi riismetega, otse Sadko kabinetti. Ta koputas ja astus sisse.

      Sadko istus või pigem kössitas ratastega pöördtoolis. Ta oli kogukas õllekõhuga slaavlane. Tema punetavate põskede kohal olid kurruline laup ja puhmaskulmud. Hallid hõrenevad juuksed katsid higistavat peanahka. Petrovi meelest oli tegemist tõelise korrumpeerunud politseiniku võrdkujuga ning nad ei sallinud teineteist.

      “Istuge,” ütles Sadko ilma tervitamata.

      Petrov asus toolile teisel pool kirjutuslauda.

      “Teie vaatasite hommikul esimesena välismaalase laiba üle,” nähvas major enne, kui Petrov jõudis maha istuda.

      “Jah, major.”

      “Kas oli midagi huvitavat?”

      Sadko vajus sügavamale pöördtoolile ja surus pöidlad kokku, nagu see oleks mingi salajane märguanne.

      “Mitte midagi. Peale selle, et ta on välismaalane.”

      “Oli välismaalane. Pärast seda, kui ma neid informeerisin, helistati mulle MVD-st tagasi.»

      Petrov ei vaevunud suudki paotama.

      “Nad tahavad teiega rääkida, Petrov.” Sadko hääles oli tunda õelust.

      “Millal?” Ta ei tahtnud majorile rõõmu teha ja põhjust küsida.

      “Nüüd. Otsekohe. Minge peakorterisse. Major nimega Sobolev.”

      “Tore.”

      Sadko kergitas kulmu. “Mis selles toredat on, leitnant?”

      “Tore on, et nüüd,” vastas Petrov. “Ma kuulsin, et minu vanaisa on suremas. Ma oleksin tulnud ja küsinud, kas võin puhkusele minna.”

      “Hüva. Kui MVD laseb teid tulema,” ühmatas Sadko, “siis

Скачать книгу