ТОП просматриваемых книг сайта:
Surm Siberis. Alex Dryden
Читать онлайн.Название Surm Siberis
Год выпуска 2014
isbn 9789949554126
Автор произведения Alex Dryden
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
MVD hoone oli sünge kivifassaadi ja väikeste seestpoolt riivistatud akendega, mis paistsid tänavale tigedust kiirgavat. Petrovile tundus, et jalakäijad läksid üle tee, et seda vältida. Ta ootas hiiglaslikus, kaht korrust läbivas fuajees, kuni pliiatsseeliku ja klõpsuvate kontsakingadega naine, nagu mõni sekretär Ameerika 1950. aastate filmidest, tuli teda üles kutsuma. Liftis surus naine märkmealust rinna vastu, justkui ta oleks unustanud pluusi selga panna. Lift! mõtles Petrov. Riik kulutas ikka veel raha elanikkonna valvamisele ning spioonide või riigikukutajate otsimisele, aga ei hoolinud põrmugi tavalisest kuritegevusest või igapäevasest mõrvade arvust.
Ta juhatati suurde lagedasse ruumi, kus oli liiga suur kirjutuslaud, mida eelistasid bürokraadid ja luurajad. Laua taga istus mundris Sobolev ja teeskles, nagu ta oleks hõivatud kuhja paberitega. Kui ta vaatas üles, siis puuris ta Petrovit vaenulikult ja pahasoovlikult läbi ümmarguste, Gestapo stiilis prillide.
“Istuge.” Mehe hääletoon oli näoilmest lahkem. “Teie olete… Petrov.”
“Leitnant Aleksei Petrov, seda küll.”
“Me soovime teada, kui palju te hommikul välismaalase laipa läbi otsisite.”
“Ainult seni, kuni leidsin tema passi. Siis teadsin, et see on kellegi teise asi. MVD asi.”
“Mis temaga juhtus?”
“Teda tulistati lähedalt kuklasse,” vastas Petrov, teadlikuna, et MVD-l on see info samuti olemas.
“Maffiamõrv?”
“Kahtlen selles.”
“Miks?” küsis Sobolev ja muutis olemise mugavamaks, asetades küünarnukid käetugedele ning õõtsutades ennast küljelt küljele.
“Talle jäeti pass alles. Õige mafiooso oleks teadnud, kuidas seda rahaks teha.”
Sobolev nõjatus ettepoole, küünarnukid laual. “Ja miks olid kõik tema riided voodri kohalt katki lõigatud?”
“Ma ei pannud seda tähele,” valetas Petrov. “Ehk nad otsisid midagi.”
“Midagi, mis pidi olema hästi ära peidetud.”
“Eeldatavasti, major, jah, nii ma arvaksin küll.”
“Välismaalane, kellel oli midagi rõivaste voodri sisse ära peidetud.”
Petrov ei pidanud vajalikuks vastata.
“Ja siis veel tema parem king, eks?”
“Nii palju, kui ma nägin, siis tuli sellel tald lahti,” rääkis Petrov.
“Kas te vaatasite selle üle?”
“Ei, major. Võib-olla sattus king millegi otsa, kui ta tapja eest ära jooksis. Aga, nagu ma ütlesin, niipea kui passi nägin, taipasin, et see on MVD asi.”
“Teie huvipuudus on…” Sobolev näis õiget sõna otsivat ja viimaks valis “ebaharilik”.
“Ma teen oma tööd. Mul on oma rajoonis piisavalt teha. Järeldasin, et king tuli lahti, kui laipa liigutati,” rääkis Petrov, peitudes politseile omaste tähelepanekute taha. «Võib-olla eemaldati tald osaliselt, läks arvatava tagaajamise käigus katki või lõigati lõhki, nagu riidedki.»
“Kust te teate, et laipa liigutati?” küsis Sobolev järsku ja kallutas ennast ootusrikkalt ette.
Petrov kehitas õlgu. See oli tavaline politseitöö. “Ümbruskonnas polnud mingeid märke võitlusest, vaid üksnes jalgade lohistamisest. Seda oli põiktänava porist näha. Ja nii nad teevadki.”
“Kes?”
“Tapjad. Palgamõrtsukad. Nad liigutavad oma ohvreid mujale, kui laskmisest jääb jälgi või tapmine toimus teistele inimestele liiga lähedal ning nad ei taha, et ohver liiga ruttu avastataks.”
“Miks siis paistab, et ohvri laip on üleni läbi otsitud?” küsis Sobolev ning suunas pilgu läbi läikivate prilliklaaside otse Petrovi silmadesse. “Tema mantel ja kübar olid lõhki, teda oli sama hästi kui kõikjalt üle kombitud…”
“Nagu te kinnitate. Mina seda ei näinud, major. Aga arvaksin, et nad otsisid midagi.”
“Kas nad leidsid, mida vaja? Mida te arvate?”
“Pole aimugi, major.”
Sobolev vaatas talle silma.
“Aga te ei leidnud midagi,” ütles ta viimaks.
“Pärast passi andsin juhtumi viivitamata üle oma bossile, et ta pöörduks Teie osakonna poole.”
Siis nõjatus Sobolev üle laua ettepoole, asetas küünarnukid lauale ja toetas lõua sõrmenukkidele. Taas keskendusid tema prillid, nagu püssisihikud, Petrovile. “Oleks kohutav viga, kui üks politsei võtaks kuriteopaigalt midagi.»
“Täitsa nõus,” vastas Petrov ja vahtis vastu.
Lahkudes ta taipas, et Sobolev ei palunud, et ta oleks kättesaadav, kas kogemata või seepärast, et major oli tema nii oma mõtetest kui ka kabinetist kõrvaldanud. Vähemalt võis ta nüüd Sadkole ütelda, et miski ei takista teda puhkusele siirdumast.
Viies peatükk
Tööotsijate sabas seistes oli Anna peamine eesmärk ümbrusega ühte sulanduda. Võõral pinnal viibiva agendi suurimaks liitlaseks oli nähtamatus. Miski polnud sellest olulisem. Kõige parem maskeering oligi nähtamatu.
Kõige edukamad agendid olid need, kes ei torganud kellelegi silma. Nendest võis tänaval mööda kõndida, nendega võis mõnel peol kokku puutuda – ja ikkagi ei seisnud nende nägu kellelgi meeles. Need olid inimesed, kelle nime kunagi keegi ei mäletanud. Anna leidis, et ideaalis oleks ta lihtsalt nähtamatu.
Nagu teistelgi sabasseisjatel, oli Anna pea longus, hoiak alandlik ja nägu ilmetu. Teistel venelastel, kes sabas ootasid, tulenesid tuimus ja vagurus igasugusest lootuse puudumisest. Tõepoolest neil eriti millegi peale loota polnudki. Säärane oli sabasseisjate põhiline suhtumine, mida Anna oli nüüd juba kaks päeva kogenud. Kõikidest pooleldi varjatud nägudest õhkus masendust ning Anna jäljendas seda osavalt.
Siiski teadis Anna, et nende kehva füüsilist seisundit ta jäljendada ei saa. Ta ei suutnud peita, et teistega võrreldes ta lausa pakatas tervisest. Kõigepealt teadis naine, et isegi lotendavad tööriided ei varja tema liiga head toitumust. Tema näonahk oli liiga puhas ja roosatav.
Teised olid enamalt jaolt kõhnad ja kühmus, halli näoga. Neid kimbutasid astmahood, mis tõendas, kuidas linna korstnate keskel elamine oli nende tervise rikkunud.
Tööotsijad meenutasid Annale haledaid ajalehefotosid põgenikest, kes ootavad riigipiiril, mille taga neid ei oodata. Igal juhul olid nad samamoodi meeleheitel, varatud, reedetud ja lootusetud. Kui nende töötute venelaste hingepõhjas üldse leidus lootusekübetki, siis usaldasid nad ainuüksi metsakombinaati.
Anna mõtles, et nad seisid nagu kössivajunud kujud, kes väljusid korraks oma tardumusest vaid selleks, et jalgu lohistades ette astuda, kui saba nihkus betoonmajakesele lähemale. Kell oli kaheksa läbi ning nad olid seisnud üle kolme tunni. Siiski lookles järjekord peaaegu kolmkümmend meetrit mööda jõekallast. Jenissei jõe majesteetlikkuse ja vääramatuse kõrval oli inimeste nirekene lihtsalt hale.
Ootamas oli nii mehi kui ka naisi. Enamik neist oli veetnud pika Siberi talve töötuna ning sageli näljasena. Kuigi nad kandsid vanu, värvi kaotanud tööriideid ning nende peal räbalaks kulunud puhvaikasid, lõdisesid nad jahedal juunikuu alguse hommikul ikkagi. Enamik naisi kandis peas villast rätti, mehed karusnahkset mütsi või ajateenistusest pärit Vene sõjaväe talvemütsi. Kui mitte arvestada linna alumiiniumitootmist, oli siin vähe töökohti ning isegi nende põrgulike kõrgahjude juures maksti vähe. Sabasseisjad teadsid, et kui neil veab ning neid palgatakse raskele suvetööle polaarjoone