Kuninga kõne - Peter Conradi

Скачать книгу

heidutavat rahvamasse, kes mööduvat tõlda hõisetega tervitasid. Logue ja Myrtle lõõgastusid ning sõid kaasavõetud võileibu ja šokolaadi, kuni lõpuks kell pool neli teatas üks hääl läbi võimendi: „J-sektor võib autode poole liikuda.” Selle peale hakkasid nad väljapääsu poole suunduma ja läks veel pool tundi, kuni nad roidunult ukse ees ootavasse autosse vajusid. Logue’il õnnestus napilt mõõga otsa komistamisest pääseda. Nad sõitsid tagasi üle Westminsteri silla, möödusid tühjaks jäänud vaateplatvormidest ja jõudsid kella poole viieks koju. Logue, kelle hambavalule nüüdseks ka peavalu lisandunud oli, tegi väikese uinaku.

      Kroonimistseremoonia oli küll väga tähtis, aga see oli ainult osa sellest, millega kuningal sel päeval rinda tuli pista. Samal õhtul kell kaheksa pidi ta silmitsi seisma veel suurema katsumusega – ta pidi raadio otse-eetris Ühendatud Kuningriikide ja kogu oma suure impeeriumi rahva poole pöörduma – ja järjekordselt pidi Logue ta kõrval olema. Kõne pidi kestma vaid mõne minuti, aga see asjaolu ei muutnud seda vähem närvesöövaks. Aastate jooksul oli kuningal välja kujunenud erakordne hirm mikrofonide ees, mis muutis raadiopöördumised isegi suuremaks väljakutseks kui avalikud esinemised. Ja ega John Reith, kümme aastat tagasi loodud Briti Rahvusringhäälingu juhataja, seda asja tema jaoks lihtsamaks teinud – ta käis tungivalt peale, et kuningas peaks esinema otse-eetris.

      Saatele eelnevatel nädalatel oli Logue kuningaga ka selle teksti kallal kõvasti vaeva näinud. Pärast päevadepikkust harjutamist näisid mõlemad mehed piisavalt enesekindlad olevat – riskidele ei jäetud siiski mingit ruumi. Viimastel päevadel oli Robert Wood, üks BBC kõige kogenumatest heliinseneridest, nende proove grammofoniplaatidele lindistanud ja lisaks kõik parimad katsed veel ühele lindile kogunud. Hoolimata sellest tundis Logue end närvilisena, kui veidi enne seitset autosse istus, et paleesse sõita.

      Kohale jõudes liitus ta Alexander Hardinge’i, kuninga erasekretäri ja Reithiga ning võttis ühe viski soodaveega. Kui kolm meest istusid ja jõid, saabus ülakorruselt peagi teade, et kuningas on Logue’i jaoks valmis. Austraallase silmale paistis kuningas vaatamata erakordselt emotsionaalsele päevale heas vormis olevat. Nad harjutasid kõne veelkord mikrofoni ees läbi ja läksid siis tagasi kuninga tuppa, kus nendega ühines ka kuninganna, kes nägi välja väsinud, kuid õnnelik.

      Logue tajus, et kuningas on siiski närvis ning et ta mõtteid eesootavalt katsumuselt kõrvale juhtida, lobises Logue temaga mõnusalt päevasündmustest, kuni kell oli peaaegu kaheksa ja kõlarist kostusid rahvushümni avanoodid.

      „Õnn kaasa, Bertie,” ütles kuninganna oma abikaasale, kui see mikrofoni poole hakkas astuma.

      „Kõik need sõnad, mis ma teile täna õhtul lausun, tulevad otse südamest,” alustas kuningas ja ta kõne ei ulatunud läbi raadioaparaatide mitte ainult briti rahvani, vaid kõlas üle kogu impeeriumi, sealhulgas ka Logue’i kodumaal. „Kunagi varem pole kuningal olnud võimalust oma kroonimispäeval kogu oma rahva poole pöörduda …”

      Higinõre jooksis mööda Logue’i selga alla.

      „Kuninganna ja mina soovime kõigile teile tervist ja õnne ning ei unusta sellel pidupäeval ka neid, kes elavad haiguse tumedas varjus,” jätkas kuningas „suurepäraselt”, nagu Logue omaette mõtles.

      „Mul ei ole sõnu, et teid piisavalt tänada selle armastuse ja ustavuse eest, mida te kuninganna ja minu vastu üles näitate … Ütlen vaid seda, et kui ma tulevaste aastate jooksul saan teid teenides kuidagi oma tänu väljendada, siis see on ainus õige tee, mille ma valida saan … Kuninganna ja mina hoiame selle inspireeriva päeva igavesti oma südames. Olgu me igavesti selle hea tahte väärilised, mis – ma julgen uhkusega arvata – meid minu valitsusaja alguses ümbritseb. Tänan teid kogu oma südamest ja olgu Jumal teile armuline.”

      Kõne lõpuks oli Logue nii erutunud, et ei suutnud sõnagi suust välja pigistada. Kuningas ulatas Woodile oma kroonimismedali ja üsna pea ühines nendega ka kuninganna.

      „Sa olid imeline, Bertie, palju parem kui proovides,” ütles ta oma mehele.

      Kuningas jättis Woodiga hüvasti, pöördus siis Logue’i poole, surus tal kätt ning ütles: „Head õhtut, Logue, tänan teid väga.”

      Kuninganna vaatas Logue’ile oma säravsiniste silmadega otsa ning tänas teda samuti, mispeale Logue kogus end veidi ning vastas: „Parim, mis mu elus juhtunud on, Teie Majesteet, on võimalus teid teenida.”

      „Head ööd. Tänan teid,” kordas kuninganna ja lisas veel õrnalt: „Jumal õnnistagu teid.”

      Logue’i silmad olid pisarais ja alla Hardinge’i tuppa jõudes tundis ta end natuke narrina. Ta võttis veel ühe viski soodaveega, kahetses seda aga otsekohe. Tühja kõhu peale oli see üsna rumal tegu, nagu ta hiljem järele mõeldes tõdes, kui pea juba ringi käis ja keel pehmeks hakkas muutuma. Ikkagi asus ta autoga kodu poole teele ja võttis peale ka Hardinge’i, kelle ta St James’is enne kagu poole pööramist maha pani. Sellele olulisele päevale tagasi vaadates jõudsid Logue’i mõtted ikka ja jälle tagasi hetkele, mil kuninganna talle Jumala õnnistust soovinud oli – sellele ja siis veel tõigale, kuidas tal oleks viimane aeg hambaarsti juurde minna.

      Peaaegu terve järgmise päeva veetis Logue voodis, ignoreerides telefoni, mis pealekäivalt helises, kui sõbrad õnnitlusi tahtsid jagada. Ajakirjandus kuulutas kõne ülekaalukalt kordaläinuks.

      „Kuninga hääl oli eile õhtul vali ja sügav, sarnanedes jahmatamapanevalt oma isa häälega,” teatas Star. „Tema sõnad kõlasid kindlalt, selgelt – ja ilma igasuguse kõhkluseta.”

      Kumbki mees ei oleks osanud suuremat tunnustust tahta.

      TEINE PEATÜKK

      „Harilik koloonialane”

      Adelaide 1890ndatel

      1880ndate Adelaide oli kodanikuuhkusest pakatav linn. See oli rajatud 1836. aastal ning kavandatud Briti provintsi pealinnaks Austraalias. Laiad bulvarid, mis vaheldusid suurte väljakute ja parkidega, moodustasid korrapärase võrgustiku. Poolesaja-aastaseks juubeliks oli sellest saanud mugav elukeskkond: 1860ndaks said linnaelanikud nautida Thordon Parki veereservuaarist ammutatud vett, hobutrammid ja raudteed muutsid ringiliikumise lihtsaks ja öösiti valgustasid tänavaid gaasilambid. 1847. aastal sai linn oma ülikooli ja seitse aastat hiljem avas esimest korda uksed Lõuna-Austraalia kunstigalerii.

      Just siin, ülikoolilinnaku lähedases äärelinnas, oli 1880. aasta 26. veebruaril perekonna neljast lapsest esimesena sündinud Lionel George Logue. Tema Dublini päritolu vanaisa, Edward Logue, oli 1850. aastal Austraaliasse saabunud ja Kuningas Williami tänaval Logue’i pruulikoja asutanud. Sel ajal oli linnas kümneid eraldiseisvaid pruulikodasid, aga Edward Logue’i omal läks eriti hästi; adelaide Observer pani selle edu kvaliteetse vee ja omaniku „tavapärasest kõrgema vilumuse” arvele, tänu millele ta oli võimeline valmistama „selliste omadustega kesvamärjukest, mis lubab tal edukalt konkureerida kõigi teiste õlletootjatega”.

      Logue ei ole oma vanaisaga kohtunud. Edward suri 1868. aastal ja pruulikoja võttis üle tema lesk Sarah ning äripartner Edwin Smith, kes hiljem ka naise osa endale ostis. Pärast mitmeid liitumisi sai firmast viimaks Lõuna-Austraalia Õlletehase osa.

      Logue’i isa George sündis 1856. aastal Adelaide’is, omandas hariduse St Peteri kolledžis ja asus pärast kooli lõpetamist tööle pruulikotta, kus ta kiiresti arveametniku positsioonile tõusis. Hiljem sai temast Burnside’i hotelli litsentsiaat, ta juhtis hotelli oma naise Laviniaga ning võttis peagi üle ka elephant and Castle hotelli, mis tänini linna lääneservas asetseb. Logue’i meenutuste kohaselt oli tal täiuslik lapsepõlv.

      „Minu kodus valitses imepäraselt õnnelik õhkkond, sest meil oli väga ühtne perekond.”

      Logue saadeti õppima Prince Alfredi kolledžisse, mis oli üks Adelaide’i vanimatest poistekoolidest ja St Peteri põhiline rivaal. Kool oli edukas nii akadeemilisest kui sportlikust küljest vaadatuna, eriti silmapaistvad oldi kriketis ja austraalia jalgpallis. Logue aga üritas omaalgatuslikult leida midagi, milles ta erakordselt

Скачать книгу