LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ma hiigelsuure tänu Peter Conradile. Ilma vankumatu meelekindluseta, mida tema meie hirmuäratava graafiku ees üles näitas, poleks see raamat võib-olla eales ilmavalgust näinud.Tahaksin tänada oma sugulasi, eritiAlex Marshalli, kelle avastatud kirjalaegas andis mulle sügavamat arusaamist Lioneli elust ja tööst. Tänan Anne Logue’i tema meenutuste eest, Sarah Logue’i tema aja eest ning Patrick ja Nick Logue’i abi eest arhiivitöös. Samuti tahan tänada oma armsat naist Ruthi ja meie lapsi, et nad lasid käesoleval projektil aasta aega meie elu üle valitseda. Ilma nende toetuseta ei oleks see raamat kunagi võimalikuks saanud.

      Suur tänu ka Caroline Bowenile, kes vastas meie lõpututele küsimustele kõneteraapia kohta ning viis filmitootjad kokku Logue’i perekonnaga, pannes sellega lumepalli veerema; Francesca Buddile arhiivi transkribeerimise eest ja kogu filmimisprotsessi jooksul üles näidatud toetuse eest. Tänan kõiki filmiga seotud tegelasi: Tom Hooperit, David Seidlerit, Colin Firth’i, Geoffrey Rush’i ja kõiki See-Saw Films’ist, eriti Iain Canningit.

      Jenny Savillil Andrew Nurnberg Associates’ist on keskne roll raamatu avaldamise juures. Minu südamlik tänu ka Richard Milnerile ja Joshua Irelandile kirjastusest Quercus, kelleta poleks see raamat jalgu alla saanud.

      Veel tahan tänada Meredith Hooperit mitme valgustava fakti eest; Michael Thorntonit, et ta lasi meil avaldada Evelyn Laye’ aruanded; Neil Urbinot, kes aitas meil oma genealoogia-alase tööga sügavamale kaevuda; Marista Leishmani abi eest Reithi päevikute juures ja David J. Radcliffe’i, kes jagas meiega oma kogemusi võitlusest kogelemisega.

      Margaret Hosking ja Adelaide’i ülikool ning Susanne Dowling Murdoch’i ülikoolist olid suureks abiks raamatukogumaterjalide otsinguil.

      Tänud ka Tony Aldousile, Prints Alfredi Kolledži kooliarhivistile; Peta Madalenale, Šoti Kolledži arhivistile ja Lyn Williamsile Lion Nathanist. Äärmiselt vastutulelikud olid ka Kõne- ja Keeleteraapia Kuningliku Kolledži terapeudid, eriti Robin Matheou.

      Lõpetuseks tahan tänada Austraalia Rahvusraamatukogu; Lõuna-Austraalia Riiklikku Raamatukogu ja Lääne-Austraalia Riiklikku Raamatukogu; Austraalia Biograafilist Sõnastikku ja Rahvuslikku Portreegaleriid Londonis.

      Sissejuhatus

      Osa oma lapsepõlvest, 1970ndad ja 80ndad, elasin ma Belgias, kus mu isa Antony töötas advokaadina Procter & Gamble’i Euroopa peakorteris. Aastate jooksul kolisime mitu korda ühest Brüsseli äärelinna majast teise, kuid üks oli alati jääv – hoolimata sellest, kus me elasime, oli kaminasimsile või aknalauale üles seatud fotode ja muude mälestusesemete kollektsioon.

      Nende hulgas oli foto mu isast Šoti kaitseväe mundris; üks teine temast ja mu emast Elizabethist nende 1953. aasta pulmapäeval ja veel pilt mu Austraalia päritolu isapoolsest vanaisast, Lionelist ja tema naisest, Myrtle’ist. Veelgi huviäratavamad olid fotod kuninglikust perekonnast: üks nahkse raamiga portree kuningas George VI-st, praeguse kuninganna isast, mis oli signeeritud tema kroonimispäeval, 12. mail 1937; teine temast ja ta naisest Elizabethist, keda minu põlvkond teab paremini kuninganna emana, ning nende kahest tütrest, tulevasest kuninganna Elizabethist, kes siis oli üheteistaastane tüdrukutirts ja tema väikesest õest Margaret Rose’ist. Ja siis veel üks pilt kuninglikust paarist, mis pärineb aastast 1928, mil nad olid veel Yorki hertsog ja hertsoginna, sellele pildile on alla kirjutatud Elizabeth ja Albert.

      Kindlasti oli mulle kõigi nende fotode tähendust selgitatud, aga noore poisina ei olnud ma sellele erilist tähelepanu pööranud. Sain aru, et ühenduslüliks meie suguvõsa ja kuningliku perekonna vahel on Lionel, aga tema oli minu jaoks kauge ajalugu – ta oli surnud 1953. aastal, kaksteist aastat enne minu sündi. Mu teadmised vanaisa kohta piirdusid sellega, et ta oli olnud kuninga kõneterapeut – mida iganes see siis tähendas – ja sellest mulle piisas. Mina polnud rohkem küsimusi esitanud ja keegi polnud mulle ka omaalgatuslikult täpsemat teavet jaganud. Palju enam huvitasid mind fotode kõrvale laiali laotatud medalid ja rinnamärgid. Eriti meeldis mulle end isa ohvitserivöö ja mütsiga ehtida, aumärgid uhkelt rinda kinnitada ja siis sõdurit mängida.

      Vanemaks saades, kui mul juba endal lapsed olid, hakkasin ma aga üha enam mõtlema oma esivanematele ja sellele, kust nad pärit on. Üldine kasvav huvi genealoogia vastu ainult innustas mu uudishimu. Oma sugupuule tagasi vaadates sattusin Melbourne’ist pärit vanavanaema peale, kellel oli olnud neliteist last – imikueast kauem elas neist küll vaid seitse. Veel sain teada, et mu vanavanavanaisa lahkus 1850. aastal SS Boyne’i pardal Iirimaalt Austraaliasse.

      Minu jaoks oli vanaisa lihtsalt üks leheke suurel sugupuul, mille juured ulatuvad Austraaliasse, Iirimaale ja Britanniasse. Nii oli see isegi pärast 2001. aastat, mil mu isa suri ja minu ülesandeks jäi vaadata läbi ta isiklikud paberid, mida ta kõrges hallis arhiivikapis hoidis. Testamentide, lepingute ja muude oluliste dokumentide kõrval oli seal ka sadu vanaisast maha jäänud fotosid ja kirju – kõik ilusti kronoloogilises järjestuses kaustade vahele paigutatud.

      Alles 2009. aasta juunikuus, kui minuga võttis ühendust Iain Canning, kes Lionelist „Kuninga kõne” nimelist filmi tegi, hakkasin ma taipama, kui olulist rolli mu vanaisa mänginud on – kuidas ta oli aidanud tolleaegset Yorki hertsogit, kellest 1936. aasta detsembris, pärast noorema venna, Edward III, troonist loobumist vastumeelselt kuningas sai, tema eluaegses võitluses kroonilise kogelemisega, mis iga avaliku kõne või raadioesinemise hirmuäratavaks katsumuseks muutis. Hakkasin mõistma, et tema elu ja töö võiks äratada huvi palju laiemale ringkonnale kui minu perekond.

      Sama aasta aprillis oli BBC1 Radio 4 „Pärastlõunase raadioteatri” raames eetris olnud Mark Burgessi järjejutt Lionelist, mis kandis samuti nime „Kuninga kõne”. Filmist pidi aga tulema midagi palju suuremat – kinofilm, millesse on kaasatud sellised staarid nagu Helena Bonham Carter, Colin Firth, Geoffrey Rush, Michael Gambon ja Derek Jacobi. Lavastajaks on Tom Hooper; mees, kes on sellise paljukiidetud filmi taga nagu „Pagana Leeds”, mis keskendub hoopis teistsugusele tahule Inglismaa lähiajaloost – Brian Clough’i lühikesele ja tormilisele karjäärile Leeds Unitedi juhendajana 1974. aastal.

      Loomulikult tahtsid Canning ja Hooper, et nende film ajalooliselt võimalikult täpne oleks. Otsustasin proovi teha ja oma vanaisa kohta nii palju kui võimalik teada saada. Kõige ilmsemaks lähtepunktiks oli isa arhiivikapp – Lioneli pabereid esimest korda korralikult uurides leidsin ilmekalt kirjutatud päevikud, milles ta kirjeldab erakordse üksikasjalikkusega oma kohtumisi kuningaga. Samuti oli seal hulk enamjaolt sooje ja sõbralikke kirju George VI-lt endalt ja palju muid dokumente, mille hulgas näiteks väike vastuvõtukaart, millel on mu vanaisa kanavarbaid meenutava käekirjaga kirjeldatud tema tillukeses Harley tänava vastuvõturuumis 1926. aasta 19. oktoobril aset leidnud esimest kohtumist tulevase kuningaga.

      Lisades eelnevale internetist leitud infokillud ja mõne lehekülje jagu George VI biograafiatest kokku kogutud viiteid Lionelile, õnnestus mul vanaisa ja kuninga vahelise ainulaadse suhte kohta rohkem teada saada ning ühtlasi tuua selgust ka mõnedesse poolikutesse tõdedesse ja liigemotsionaalsetesse meenutustesse, mis sugupõlvede jooksul üsnagi hägusateks olid muutunud.

      Üsna kiiresti sai selgeks, et arhiiv ei ole täielik. Puudu oli hulgaliselt kirju ja päevikusissekandeid 1920ndatest ja 1930ndatest – väljavõtted, mida on tsiteeritud 1958. aastal ilmunud John Wheeler Bennetti George VI biograafias. Samuti ei ole kusagilt leitud albumit ajaleheväljalõigetega, mida – nagu ma oma nõbudelt teada sain – Lionel suurema osa oma täiskasvanuelust kogunud oli.

      Kõige rohkem pettumust valmistas ilmselt siiski kiri, mille kuningas 1944. aasta detsembris kirjutanud oli ja mis end eriti tugevalt minu ajju söövitas. Ometi ei olnud seda kirja nüüd enam kusagil. Kirja olemasolust andis tunnistust üks lõik Lioneli päevikus, milles ta kirjeldab kahe mehe vahelist vestlust pärast seda, kui monarh rahvale oma iga-aastase jõulutervituse edastanud oli ja seda esimest korda ilma minu vanaisa juuresolekuta.

      „Minu töö on lõppenud, söör,” ütles Lionel kuningale.

      „Kaugeltki mitte,” vastas kuningas. „Kõige olulisem on eeltöö ja selles osas olete te asendamatu.”

      Lioneli ülestähenduse põhjal kuningas seejärel „tänas mind ning saatis mulle kaks päeva hiljem väga kauni kirja, mida loodetavasti oskavad kalliks pidada ka mu järglased”.

      Oleks mul kiri olnud, oleksin ma seda väga kalliks pidanud, aga kogu selle kirjavahetuse, ajaleheväljalõigete ja päevikusissekannete

Скачать книгу