LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pikk samm. Isegi mitu pikka sammu. Fantastika, neuronid teevad tõepoolest imesid: Magda jutt tundus nii spontaanne, ta vestles nii sundimatult, nii enesekindlalt ja tulihingeliselt, et Püha Isa oli juba ammu unustatud, kuhugi baarivestluse sõnavahtu kadunud. Carlos mõtiskles oma väidetava aura üle veel minuti või paar, aga rohkem äratas tema tähelepanu Magda hispaania keel, mis oli järjest soravam ning lõpuks juba lausa täiuslik, peaaegu sama ladus kui tema enda saksa keel.

      “Sellest kõigest näed, et Varssavi on arhitektide paradiis,” jätkas Magda, “sa pead seal üle vaatama ühe trendika linnajao, mida kutsutakse Prahaks. Seal on üks täiesti vapustav kohvik ja kino, kus käivad ka kõik Varssavi intellektuaalid.”

      Kurnav. “Uue Berliini”mainimine tundus talle peaaegu ebaaus: “Kust ta teab, et Berliin on mu lemmiklinn?” Seni kuni maailm muutub, jääb mõistus alati õige võimsamaks armurohuks, muidugi juhul, kui sellega on komplektis paar kenasid jalgu ja prinke rindu. Oktavi võrra kõrgemalt alustades käis noormees välja oma järgmise manöövri, talle endale hingelähedase teema, lootes sellega ära teenida tüdruku üldise heakskiidu. Arutuse alla võeti anglofoonidest metslaste hordid, kellega postmodernne ajajärk juba niigi palju kannatanud Krakówit viimasel ajal on nuhelnud. “Aga ära lase ennast igasugustes raamatutes kirjutatust petta. Küll sa näed, et selles linnas on midagi väga erilist,” rõhutas Magda. “Giididel on keelatud sel teemal rääkida – see on muidugi tobe –, aga fakt on see, et India traditsioonide järgi on Kraków üks seitsmest maapealsest tšakrast… Kui sa lähed Waweli lossi, siis tunned ise seda vägevat magnetvälja, pane silmad kinni ja sa saad aru. Sellesse linna on kogunenud palju energiat, natuke imelik on nii öelda, aga see on lausa üleloomulik, vahel koguneb seda isegi liiga palju!”

      Peaaegu märkamatult – jummel küll – oli möödunud kaks tundi. Kaks tundi ja kakskümmend minutit.

      Üleliigse viisakusžestina tuli Viktor head aega ütlema. Petra ei suutnud enam oma valutavaid jalgu kannatada ja kaebas esimeste veenilaiendite üle, ta tahtis hotelli minna. Ja Eva…

      “Kus Eva on?” uuris keegi seltskonnast. Teda oli nähtud mingi aadamapojaga lahkumas. Tagasi Edenisse jõudis ta alles järgmise päeva hommikul, omadega läbi ja sajatades kedagi Erasmust Milanost, keda Itaalia Vabariik identifitseeris Itaalia kodaniku Massimo Bagni Morettina ja keda Eva iseenda huvides enam kunagi näha ei tahtnud.

      Põnevusvärinad põues, jätkas Carlos hoovõttu. Ta kavatses tantsurajal puhta töö teha – sinilinnud olid seal ju lendutõusmiseks valmis ja ootel. See oli talle kui kohustus isamaa ees, ja taustaks mängis Abba. Dancing queen’i rolli vastu polnud tal midagi.

      Ja siis äkki:

      “Kell on juba viis läbi, õigemini peaaegu kuus. Ma võtan takso ja lähen koju,” teatas Magdalena, kurk kähe. Hääl vedas teda alt, see oli ööga ära kasutatud. “Homme, või tegelikult täna pean ma kõik jõulukingid ära ostma. Kui sa tahad, tule ja maga minuga. Või teeme haagi sisse ja viskan su hotelli ära.”

      Ainult rikutud mõtlemisega lugejad ei usu, et sel esimesel koidikul jäi seks ära. Tõepoolest, kinnitame, et midagi ei toimunud, nad piirdusid lihtsa lewinskyga,^[39^] mida tänapäeva jurisprudentsist lähtudes ei saagi tehniliselt seksiks pidada. Magdal oli midagi puudu – tal puudus magus ladina veri – ja ta tahtis kõigepealt kindlaks teha, mille peal Carlos tegelikult väljas on. Ta suudles noormeest, silmad kinni, ja siis sai see “maga minuga” sõnasõnalise tähenduse: plaan piirdus käsikäes hüppega – mõne hellitava puudutuse saatel – Morpheuse kuningriiki. Magda oli poolatar, olgu siinkohal rõhutatud, kuna asjatundmatud inimesed kipuvad neid vallatute vene tüdrukutega segi ajama.

      Lisaks kõigele piinas Magdalena hinge pooleldi lõpetamata lugu Valencias kellegi Rafaeliga, kes kui jonnakas kummitus ei tahtnud tema orbiidilt enam kaduda ja oli tal kolm nädalat tagasi Krakówis külas käinud. Mõlemale, nii Magdale kui sellele Rafale, jäi segaseks, kuidas neil see asjade seis siis kokkuvõttes oli jäänud, ja sellest tulenev kahevahelolek põhjustas neiule ränka südamevalu. Miski ei kao, kõik on muutumises; lennusaatja rahuldus kosutava unega, tal oli ju ikkagi privileeg magada, pea poolatari ihaldatud rinnal. Hea seegi. Kõigil sellist eesõigust polnud.

      Võib olla küll raske uskuda, aga Carlosil oli täiesti meelest läinud, et ta on abielus. Seda tuletasid talle meelde ainult see paganama tekstisõnum, mille peale ta ärkas, ja siis see maagiline unenägu. Mónica, muidugi Mónica – tal iiveldas, kurtis, et beebi on kõhus rahutu, peksab teda jalgadega ja rusikatega.

      [“Igav naine.”]

      Viktor sai esimesena teada. Vähehaaval oli temast Carlosi must kast saamas. Mida kõike ühe painduva pöidlaga võib korda saata! Topeltpiiksuga kaasnes teade:

      Dzien dobry, viktor-poiss! Muidugi toimus midagi! Kutsus mind pärast kuueni lobisemist enda juurde magama. praegu teel hotelli. Tal on kenad tissid. Kuiv trenn oli, ei seksinud. Ta kardab mehi, aga mina tema asemel kardaks ka. vähemalt selliseid tüüpe nagu mina. Emban. pS: Mis kell väljalend on?

      Viktori vastus tuli 20 sekundi pärast, kui mitte kiiremini: Karm! Ja enesetunne?

      Carlos:

      Vormis! vana Carlos on tagasi. Arvasid, et rahunen maha, kui naise võtan? pean ta veel nii kaugele saama, et ta mu oma tuti juurde laseks, eks siis vaatame. Segadusfaas on läbi. Tšikkidega käibki nii. Üks pluss üks on kaks ja kui ma õieti aru saan, siis on see rohkem kui üks. Kehtib ka naiste puhul, ehehehee.

      Viktor:

      pole paha, elajas selline! Sind vist ei peata miski. Kaks tiiba sul juba on, tööriistad ka…: – )) Emban sind ka ja varsti näeme! ära hiline, muidu tuleb jama.

      Viktor Holejsovsky SMS oli naljakas. Pealegi puudutas see Carlosi erogeenset tsooni – tema armastust võrrandite vastu, millest tulenesid ka kõik skeemid, mida ta tavaliselt kasutas. Ta luges sõnumit neli, kümme, viisteist korda, ja leidis sealt ilma vaevata kena valemi, mis edaspidi konkureeris ta silmis hüpotenuusi ruuduga, mis võrdub, nagu me teame, kaatetite ruutude summaga: “Peenis-pluss-kaks-tiiba-võrdubsüda.” Krellpunane pastakas rändas tagasi taskusse, see polnud seal küll teab kui mugav, aga selle abil saab ta ehk Euroopaga oma alkeemilist avastust jagada.

      IV

      SEAL ÜLEVAL

      Mónica kõht näis tahtvat kohe-kohe plahvatada. Muutust oli näha iga nädala möödudes, iga paari päevaga, see oli päris pirakas piiga, arvatavasti isasse, ja mitte enam lihtsalt mingi vormitu tomp – viimane ultraheli näitas, et tegu on füüsiliselt hästi arenenud pikakoivalise tüdrukuga. Õnneks ei pidanud tema ema erinevalt enamikust teistest naistest raha pärast muretsema ja nii otsustas ta oma stažuuri Lissaboni ühes parimas advokaadibüroos vanemate tingimusteta toetusel katkestada. Küll mõne kuu pärast saab ta tagasi minna, või siis mitte, kõik oli Francisco telefonikõne kaugusel, Cunhateli hüüdnimel oli ju ometi mingi põhjus.

      Mónica veetis oma päevad punasel sohval naisteajakirju lapates, nende kenas äsja valminud majas, luksuslikus T6-s Ameerika Ühendriikide avenüü ja Admiral Gago Coutinho tänava nurgal. See oli olnud Carlosi nõudmine, täpselt nii, Carlos oli teatanud, et ennem surm kui midagi muud peale kahe võimaliku asukoha: kuskil Berliini avenüü kandis lennuväljast mõne meetri kaugusel või siis Gago Coutinho tänaval, mis jäi küll Portela kontrolltornist pisut liiga kaugele, aga kandis see-eest kangelase nime.

      [Enam ei lugenud palved ega keelitused abikaasalt, kes oli nädalaid olnud armunud 18-hektarilisse maalappi Salvaterra de Magoses, ja mitte ainult hobuste pärast: Mónica tahtis, et nende laps kasvaks loomade läheduses, looduse rüpes.]

      Carlosi põikpäisust õigustas force majeure, imperatiivid, mida kõik, ja põhjusega, tõlgendasid üksiklapse järjekordse kapriisina. Lissaboni liiklus oli muutunud põrgulikuks ja lennule hilinemine oleks talle maksnud vallandamise – Saksamaal nalja ei tehta. Ainult nii sai ta korralikult lennukite õhkutõusmisi ja maandumisi jälgida ja selle põhjal täiendada oma spotting’u-blogi, mis oli Portugali kübernautide seas juba päris tunnustatud infoallikaks saanud. Ta ei võinud ju oma seitsmetuhandelist

Скачать книгу