LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Silva,” kinnitas portjee, sest kliendil on alati õigus, kuigi mõnel rohkem kui teistel. Mitu pikka sekundit valitses väikeses ootesaalis hauavaikus, surnuaiarahu, mida häiris ainult arvutiklahvide klõbin. Carlos küünitas üle letiääre, lootes olukorrale sel moel kiiremat lahendust, ta polnud veel märganudki, et tema selja taga oli Viktor, kes kogu stseeni teatava naudinguga oli jälginud.

      “Kahjuks oleme täna fully booked. Meil on pakkuda ainult selliseid tube, mille aknad on ka surnuaia poole. Sorry, mister Silva.” “herr Silva,” parandas lennusaatja. “Ulatage mulle telefon, bitte. Pean tegema väikse kõne Saksamaale.”

      “Null tuleb ette valida,” märkis neiu salvavalt. Tema liigutused olid sihilikult aeglased, tal oli solvangutest kõrini.

      “ …^[33^] Rahu, Carlos!” See oli Viktor. Ta oli otsustanud sekkuda, sest tähtsusetu pisiasi oli saavutanud naeruväärsed mõõtmed, sääsest oli tehtud elevant.

      “Sa tead ju, et sellisel kellaajal pole Berliini kontoris enam kedagi. Pealegi, ma lugesin brošüüre, ja see on Kazimierzi juudi kalmistu, ajalooline mälestusmärk, mitte mõni suvaline surnuaed. Kas sa teadsid, et “Schindleri nimekiri” filmiti siin?”

      Carlos pööritas silmi, pani telefonitoru tagasi ja manas näole kõige jubedama irve, mida Edenis mäletatakse:

      “Ah nii! Sa siis ütled, et see pole mitte lihtsalt surnuaed, vaid et tegemist on juudi surnuaiaga! Surnuaiaga…”

      Ta võttis uuesti toru ja sai uskumatul kombel kellegi Friedrichstrasse personaliosakonnast kätte. Saksamaal nalja ei tehta.

      „Bitte? Siin Carlos Silva, MagicWingsi komandör nr 179, hetkel ametiasjus Krakówis. Vabandust, et ma nii hilisel kellaajal helistan, aga see on südametunnistuse küsimus. Kardan, et meie peakontoris on juhtunud eksitus, ja ma soovin sellest ette kanda: lennu MW-549 meeskond on majutatud Krakówi juudi surnuaiale. Kas teie arvates on see normaalne?”

      Ta sooritas oma etteaste sellise professionaalse hooga, et iga olukorrast vähem teadev pealtnägija võinuks arvata, et tegu on tähtsa teatega, et see on lausa otsustava tähtsusega kogu Inimkonna tulevikule – ja saate isegi aru, et suur algustäht on siin täiesti õigustatud.

      “Kinnitan, hea kolleeg: süsteemis on tõepoolest näha, et teie meeskonna liikmed majutatakse Hotel Edenisse Krakówis Kazimierzi regioonis,” vastati liini teisest otsast. “Kas te soovite probleemist teatada?”

      Hääl, see tobe hääl, vaikis. “See on tüüp on ju puhta haige,” sajatas Carlos klahvi vajutades. Ta keeldus seda sürrealistlikku dialoogi jätkamast, keegi ei vaadanud seda filmi õige pilguga: “Ärge tulge mulle ütlema, et peaaegu kuuskümmend aastat pärast sõja lõppu peame me ikka veel holokausti pärast vabandust paluma?”

      Jah, see ajas tal alati harja punaseks. “Kas ma olen selleks siin, et surnuid teenida?” Ta oli hakanud põlgama seda arusaama, seda häbematut eelarvamust, millega paljud rahvad suhtuvad ikka veel sakslastesse, praeguse põlvkonna sakslastesse, kellel – nagu tal endal – ei saanud holokaustiga, mille Hollywoodi juudid on nii üles puhunud, mingit pistmist olla; oli karm ja toores tõsiasi, et nemad peavad ikka veel Teise maailmasõja võlgu maksma.

      Lääne moraali ja poliitilise korrektsuse piire määrasid tänapäeval sionistid, jaa, just nende pärast ei saanud ta ühte oma lemmikanekdootidest avalikult rääkida, ilma et teda poleks ägedalt sarjama hakatud, aga selles raamatus on tal võimalus kätte maksta:

      “Kas te teate, milline on tõeliselt julge juut? See, kes tellib gaasi- vett.” Nad püüdsid mitu põlvkonda sakslasi ideoloogilisteks eunuhhideks muuta, just täpselt, aga temaga see läbi ei lähe. Tal ajas südame pahaks see holokausti ärakasutamine, see emotsionaalne väljapressimine, mis oleks pidanud juba ammu lõppema.

      Selle kohta oli piisavalt näiteid, aga nüüd meenus talle üks teine ärritav lugu:

      “Ja kes on see nutikas poliitik, kellel tuli pähe ristida see allee Berliini olümpiastaadioni kõrval Jesse Owensi^[34^] alleeks? Kas seda süükompleksi pole juutidega seoses juba küllalt harrastatud? Nüüd hakkab sama jama peale mustadega? Lõputu rõvedus. Jumal küll: puudub veel, et Saksa Föderatiivne Vabariik peaks vene mehepoegade ees vabandama hakkama ja võtaks kirillitsa kasutusele… Noh, kui juba Vene maffia Berliinis niimoodi võimutseb, nagu ta seda teeb, siis pole arvatavasti sinna ka enam kuigi palju aega jäänud…”

      Ja selline häiritud mõttekaleidoskoop pöörles ta peas veel mitu minutit, kuni ta kogu oma tavaari rahulikuks jäänud Viktori tuppa vedas. Imelik, et ta polnud enne mitte kunagi mõelnud – ja ei olekski saanud seda teha – sellele võimalikule ja mitte ainult võimalikule, vaid tegelikule seosele: “noored türklased”, kelle Lufthansa MagicWingsi administratiivnõukogusse oli sokutanud, uhkeldasid sellega, et nad said endale parimad kokkulepped ja parimad vahetused kogu Euroopas, olgu Bratislavas või Vilniuses, Dubrovnikus või Krakówis. Odavlennufirma, mis müüs pileteid bitok’i hinnaga, võis raha teha ainult marginaalsete teaduslikult välja arvestatud väljaminekute korral. Kulude kokkuhoid oli kinnisidee – käesurumine pilootidega oli ainus kaotatud lahing – ja erandid ei tulnud neil mõttessegi. Germaanlastele võõras hingeseisund.

      See, et Magic oli Edeni leidnud, oli eriline vedamine: sümpaatse hotelliketi omanik John Liebermann nõustus Saksa lennumeeskonna majutuse hinna langetama 40 eurolt 27,66 eurole päevas. See oli neile hea võimalus reklaamida oma vast renoveeritud sauna ja müüa gaseeritud vett 10 zlotiga. Kahtlemata oli Eden “turu-uuringu” käigus külastatud Krakówi kahetärnihotellide seas kõige soodsama hinna ja kvaliteedi suhtega: hinna sisse kuulus isegi juhtmeta internet kõigis tubades, wifi, nagu öeldakse.

      Elus on hetki, kus kõik tundub tähistamisväärsena, ja Franz Beckenbauerilt tulnud külalised lennutasid end sel ööl Rynek GłÓwnyle, Poola kunagise pealinna lahmakale väljakule. Sõstrasiirupiga segatult ei anna viin ennast nii väga tundagi^[35^] – ainult maksale, ja seda ka alles järgmisel päeval või siis 30 aasta pärast.

      Eva üritas Carlosile külge lüüa, ripsutas silmi ja tegi “autolater

      Tõlkes oleks see ’marukoer’. naid”, nagu oleks hüüdnud “Ma olen saadaval!”, aga noormeest huvitas praegu ainult tema enda eluplaan. Ta oli tiivad saanud. Ta lendas. Ta tahtis seda tähistada, aga nagu teame, mõjub ülemäärane kogus viina võimekust pärssivalt. Mis ei tähenda, et kui ta oleks slaavitarist kolleegi vihjeid õigesti tõlgendanud, poleks ta otseteed minna andnud kuni viimaste, päris kõige viimaste tagajärgedeni välja.

      Viktor aga ümises omaette ammusi 80ndateTšehhoslovakkia hitte, mis polnud tegelikult muud kui tollaste lääne hittide kahtlaselt tõlgitud kommunistlikud versioonid.

      Isegi Petra, kes oli tõsine kristlane ja vaieldamatult nelikust kõige kainem, lasi end üldisest deliiriumist kaasa kiskuda, ta teadis, et sõprust tasub alati ja igas olukorras kõrgelt hinnata, ta ei tahtnud olla pipar.

      Sellega nad siis parasjagu tegelesidki, lauldes iseendale saateks ka viisijuppe, nagu multikast “Mesilane Maia” või kuulus “Money, money, money must be funny”,^[36^] kui Carlosit tabas korraga ere ilmutushetk. Ehk on see natuke liiga palju öeldud, aga nägemus oli see küll ja see viis kogu seltskonna taksoga Rewolucjesse. Inspireeriv nimi, kuigi klubi ise asus ühes Ulica Florianska kahtlases keldris.

      [Edaspidi hakkavad sündmused toimuma märksa tempokamalt.]

      Carlos ei jõua veel õlleklaasile suudki anda, kui komistab juba kellegi Roberti, laitmatult triigitud särgi ja kergelt koketse olekuga tüübi otsa, kes lõpetab Krakówis arhitektuurieriala ja on Dublinis ateljeed jaganud kahe portugallasega – uskumatu, aga neil on isegi midagi ühist, kas või selles osas, et ka Carlos oli läbinud mitu viimase aasta ainet, ja veel üks kokkusattumus, pagan võtaks, Robert räägib talle Siza Vieirast, jaa, Robert räägib talle suurest meistrist Alvaro Siza Vieirast, keda Carlos suurepäraselt

Скачать книгу