Sidrunid ja siilid - Tiina Laanem

Скачать книгу

jestas, seal tulevad vennad hommikul tööle, sügavad mune ja püüavad selgusele jõuda, kas kuskil leiduks veel mõni arengukava, mida saaks hakata jälle ümber tegema. Kohe otsivad sellist! Ega niisuguse tööga tulevad ainult lootusetult innukad tüübid toime.”

      „Kus sa ss… siis nüüd oled?” pärib Robert.

      „Oma firmas, turundan ja silun suhteid. Nõudlus on nii kõva, et lausa upun töösse.”

      Tekib vaikus. Seejärel püüavad uduses ruumis istuvad mehed välja arvutada, mitme aasta eest nad koos ajalehetoimetuses töötasid: üks lipsu pooduna majandustoimetuses (nüüd ajaks lips selles ametis naerma) ja teine sporditoimetuses, kus igatsetakse siiani taga neid aegu, mil suurema osa päevast sai malet mängida.

      „See oli tõesti ammu. Kuigi tundub nagu eile,” arutleb Ralf mõtlikult.

      Aeg-ajalt juhtumisi kohtudes on nad alati põgusalt vestelnud, kuid ikka nii, et sõnad jooksevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ralf justkui mäletab, et Robert läks vahepeal ajalehest rahulikuma rütmiga ajakirjatööle. Või hakkas hoopis vabakutseliseks? Piinlik küll, aga Ralfi peas valitseb selle koha peal täielik tühjus.

      „Kuidas endal? Toimetad ikka seda spordiajakirja?” uurib ta.

      Pisut kössi vajunud Robert noogutab süüdlaslikult. Tõmbab ettevaatlikult käega läbi juuste ja uurib vilksamisi Ralfi higipiiskadega kaetud nägu, mille terav nina puurib talle otse silmade vahele. Kas nüüd antakse temalegi paigalmarsi meistrijärk kätte?

      „Ee… üht reisiajakirja tt… toimetan ka,” selgitab Robert pooleldi vabandades.

      Tegelikult pole Ralfil mingit plaani teist rünnata või millegi mahamagamises süüdistada – las igaüks elab nagu tahab. Moodne inimene on ju salliv, ja Ralf on igal juhul moodne. Talle on alati meeldinud mõte enda moodsusest. See tähendab nii laineharjal püsimist kui tippvormi. Lisaks on moodsal inimesel parimad geenid ja pikk eluiga.

      Ja kui aus olla, siis kuuluvad Roberti-sugused Ralfi silmis eraldi inimtõugu – tüübid, kes elavad suuresti iseenda peas. Käivad ringi ja naeratavad kummaliselt, kuid vaatamata oma kohatisele veidrusele saavad eluga isegi paremini hakkama kui mõni teine. Üdini aus olles Ralf isegi pisut kadestab seda pikka ja kõhetut kuju. Miks? Sest Robertis pesitseb kirglik rännumees, kes kaob igal aastal paariks kuuks kuhugi maailma pärapõrgusse ja elab justkui mitut elu korraga. Mis on Ralfi nädalased reisid Roberti seiklustega võrreldes? Ei muud kui mugavalt korraldatud sutsud, tuhandest killust koosnevad postkaardid. Võiks öelda, et Ralf muud ei teegi, kui reisib ja pakib kohverid. Ikkagi lennufirmade kuldklient! Aga vaatamata sellele tahaks ta kunagi Roberti kombel jalgrattaga mööda musta või kollast mandrit sõita, savionnis ööbida, papist põhjaga bussis sõita ja läppunud sööklas põrandakaltsu meenutavat leiba süüa. Ehkki samas pole ta päris kindel, et temasugune suudaks aeglaselt rappuvas bussis või jalgrattal liikudes rahulikuks jääda ning päevade kaupa ühetaolisi külasid läbida. Piinlik tunnistada, kuid Ralf on tabanud end isegi mõttelt, et filmi vaadates reisiks justkui suurema lustiga, sest kõik võõrad paigad ja eredad elamused tulevad kiiremini kätte.

      „Kuule Robert, sa võiks hoopis minu juurde tööle tulla,” välgatab Ralfil mõte. „Mul oleks just sinusugust inimest vaja. Pikema puhkuse osas saaks kokku leppida.”

      „Ma ei tea, kk… kohe nii äkki või,” vastab Robert ehmunud naeratuse saatel.

      „Aga mis siin ikka venitada? Mul on paar suuremat projekti silmapiiril,” selgitab Ralf.

      Naeratus ei kavatsegi Roberti näos sel päeval surra, tema ilme muutub aina veidramaks.

      „Võta nüüd pakkumisest kinni, Wittgenstein,” käib Ralf peale, kasutades hüüdnime, mis jäi Robertile külge kunagi väga ammu nende ühisel Amsterdami-reisil.

      Tol ajal töötasid nad veel mõlemad lehetoimetuses, olid üsna noored ja rohelised, nagu nende reisikotidki. Et vabaneda lõplikult reisisüütusest (klanitud Soome ja viisakas Rootsi ei läinud ju arvesse), otsustasid nad üheskoos Amsterdami põrutada. Igatahes tehti seal kõike, milleni mõte küündis, ja tutvuti kõigega, mis otseselt vastu ei punninud. Lisaks suitsetati ja söödi – seeni ja kooke, seeni ja kooke… Kuni ühel hetkel jäi Robert vait. Kohe nii vait, et suust ei tulnud enam ühtegi silpi. See juhtus ühel õhtul, kui nad kontvõõrastena mingile peole sattusid. Alguses ei pannud Ralf sõbra kõnevõime kaotust tähelegi, lärmakas ruumis polegi ju mõtet häälepaelu kulutada. Aga kui teine ka mitu tundi hiljem ainult noogutas või pead raputas, muutus olukord veidraks. Järgmisel hommikul tekkis Ralfil hirm, et Robert ei hakkagi enam rääkima ja temast saab esimene tumm sporditoimetaja. Selle väljavaate ärahoidmiseks jootis ta sõbrale sisse terve liitri rohelist teed, viis teda värske õhu kätte jalutama ja näitas talle linna kaunimaid paiku. Lõpuks suutis tummahammas esimesed sõnad kuuldavale tuua. Oo, kuidas see Ralfi rõõmustas! Ta poleks kunagi uskunud, et ühe meesterahva argised lausejupid suudavad teda peaaegu heldimuspisarateni viia. Hiljem üritas Robert seletada, mismoodi ta kala kombel tummaks jäi: teda olevat tabanud veider kõnehalvatus, mis tähendas seda, et sõnu ritta seades tundusid need kõik liiaga ebatõelistena. Täiesti võltsid. Viimases hädas asus ta numbrite kallale, püüdes spordialade kaupa statistikat meenutada. Ja siis läks sõnatus lõpuks üle. Kuid pärast seda jäi Robert palju vaiksemaks, mõnikord viivitasid sõnad tema suus nagu alatasa hilinevad inimesed. Muidugi, ka varem polnud ta eriline jutupaunik, kuid mida aeg edasi, seda vähem ta lobises. Ralf mäletab siiani maavärinat, mille põhjustas sporditoimetuse juhi räuskamine, kui ta avastas, et Robert oli suurema osa maailmameistrist suusaässaga veedetud tunnist vaikides mööda saatnud. Kuigi kirjutada oskab Robert jätkuvalt hästi. Tegelikult aina paremini, lisaks on ta põhjalik ja nutikas, ja tema ees ei jää ükski pisiasi märkamata. Enda kõrval istuvat Robertit silmitsev Ralf jõuab veendumusele, et just selline tegelane on tema firmast puudu. See, kes aitaks käima lükatud asjad korralikult lõpuni viia. Muidu vaatab talle varsti igast nurgast mõni tähelepanu anuv poolik asi vastu.

      „Mul oleks täpselt sinusugust meest vaja,” kordab Ralf nagu mantrat. „Meie sinuga võiks iga kell luurele minna. Ja üks luurele minek ootabki varsti ees.”

      Mai keskpaik 2006

      Kõhe hakkab. Miks ta küll pidi sellega nõustuma? Ainult hullumeelne usaldab end kurjast vaimust vaevatud naislavastaja meelevalda, kes pobiseb juba mitmendat nädalat arusaamatuid märksõnu ega suuda inimkeeli selgitada, mis neid ees ootab. Parem juba kohe harakiri teha. Kõht lõhki ja korras, jääb vähemalt avalik häbi ära. Aga ei, selle asemel longib Nora hanerivis mööda metsateed ja püüab end ärkvele raputada. Pea oleks nagu vatti täis, sest uni on luksus, mida ta endale kunagi piisavalt lubada ei saa.

      Uuu-niii, uhhuuu… Jah, magamise jaoks on ta liiga ärevil. Teatud palavikulisus tuhiseb ta soontes nii ööl kui päeval. Isegi numbriliselt määratav palavik tõuseb kehas varmalt, kuigi selle mõõtmisest loobus ta juba ammu. Poleks mingi ime, kui praegugi näitaks kraadiklaas pügalaid üle normi. Sellega harjub, lõpuks ei pane tähelegi.

      Igatahes sunnib ärevus pidevalt liikuma, piitsutab alati takka. Nagu nüüdki: kuigi ta otsustas suvel paar kuud tööst eemal olla, nõustus ta ikka, vajades ise ilmselgelt puhkust, viimasel hetkel suvelavastuses kaasa lööma. Kuigi, mida see puhkus tema mõistes üldse tähendaks? Ringikihutamist, sest vaatamata sellele, et veri alatasa kehas kiirust ületab, annab ta sellele veel kohvi näol kütust juurde. Kallab kui kiirkaatrisse – liiter igasse hommikutundi. Kindlasti lööks tema veri praegu ringrajal kiiruserekordeid.

      Hetkel koosneb Nora keha vaid tervislikust kohvist ja toitvast energiajoogist, kuid pea ei kavatsegi klaariks minna. Muidugi, juba teist nädalat järjest kukkus ta voodisse pärast kahte öösel ja ärkas pisut enne kaheksat. Nende päevade jooksul suutis ta alla neelata kuhja raamatuid, hunniku filme ja dokumentaale, lugematu arvu kohtumisi ja mitu kilo muusikat, mis mängis kõigis neis paikades, kuhu ta sattus, ning elevandiannuse olmetolmu, mis tiirles kõigis neis kohtades, kus käib tihti külalisi ja tema nende hulgas. Lisaks kuhjus Norasse suur hulk maanteemüra, mis kaasneb pideva edasi-tagasi sõitmisega.

Скачать книгу