LITMIR.BIZ

      Juuli 2006

      Õhk seisab, virvendades paiguti maapinna kohal. Tulikuum päike lõõskab endast veel viimast rammu välja. Silmapiiri kohal paistab taevas juba tumenevat. Hakkab vist sadama? Või lähevad pilved siiski kaugemalt mööda? Nora loodab viimast. Pladisev vihm nurjaks tema kujutlustes küpsenud pildi täiuslikust päevast. Nagu neid varemgi on olnud. Igatahes andis Oti hääles kõlanud toon lootust just niisuguseks päevaks, mille meeleoludele Nora alati hoolega ümbrust valib. Pargipingil istuv naine suleb silmad ja keerab nina päikese poole: juba ammu märkas ta vajadust kohtumistele teadlikult õiget paika otsida. Ta pani kogu tausta mõttes paika – sobilikud toonid ja keskkond, helid ja valgus, mõnikord isegi värvid, lõhnad ja kangad. Algus ja ümbrus määravad hoopis rohkem, kui arvata võiks. Nüüdki otsis ta silmadega taamal laiuvast pargist õiget soppi. Üht eraldatud nurgakest, mida soojendaks päike, kus sahiseksid lehed ja võiks jälgida kauguses liikuvaid kujusid.

      Kuhu see Ott siis jääb? Kellale pilgu heitnud Nora vaatab rahutult ringi. Mees peaks iga minut saabuma, kui just konverents, millel ta osaleb, ettenähtust pikemaks ei veni. Hajameelse liigutusega kohendab istuja enda kõrval lösutavat kotti, kust immitseb magusate saiade lõhna ja ootab avamist siidripudel, mis toetub väikesele rullikeeratud tekile. Kui Nora armastaks süüa teha, küpsetaks ta sellisele kohtumisele kindlasti ka õige lõhna ja värviga saiad kaasa. Aga kokandus pole teda kunagi eriti huvitanud.

      Näe, Ott tulebki. Mööda teed läheneva tumedapäise mehe käe otsas ripub nahast portfell, pluusikrae ülemised nööbid on lahti ja hele ülikond paistab pikast istumisest pisut kortsus olevat. Nora vaatab ja muigab – ikka on mees pisut kühmus nagu ootamatult pikaks veninud loikam. Kuigi naeratab juba kaugelt ja viipab. Naine lehvitab vastu, justkui kinnitust saades, et tulekul on tõesti hea päev.

      „Kas pidid mind kaua ootama?” küsib pingini jõudnud Ott naise kõrvale istudes, kergitab ta juukseid ja suudleb teda õrnalt kaelale.

      „Buss jõudis natuke varem Tartusse. Aga sellest polnud midagi,” vastab Nora naeruselt.

      Mõne hetke uurivad nad teineteise silmi, justkui kindlaks tehes, ega neis muutusi pole toimunud. Seejärel naeratavad ühekorraga rahunenult. Mees võtab pingile toetatud kotid, nad tõusevad sõnatult ja jalutavad piki mäeveerul rohendavat väljakut, mis kihab kambakesi istuvatest ja pikutavatest inimestest. Sealsamas murul kakerdavad, jahtides mahapudenenud palakesi, ka suuremad ja väiksemad linnud. Südasuvine muretu oleskelu. Jalutajad astuvad treppi mööda mäeseljakust üles. Kõrvuti kõndides pöörab Ott pilgu mitu korda Nora poole, et teda veidi üllatunud ilmel silmitseda.

      „Miks sa mind vaatad?” küsib naine naerma puhkedes.

      „Sa oled mõnikord lausa kuritegelikult kaunis.”

      Öeldu jääb naise kõrvadesse kumisema, nagu oleks üks tähtis asi siin maailmas korda läinud. Otiga koos olles tunneb Nora end peaaegu alati ilusana. See on sõltuvus, mis hoiab konksu otsas. Ta poeb mehele tihedamalt külje alla ja toetab pea vastu ta käsivart.

      „Kuidas sul tänane päev läks?” küsib ta konverentsi kohta, mis mehe nädala lõpuni Tartusse tõi.

      „Täna olid suhteliselt igavad ettekanded,” nendib Ott, soovimata juhtimisteemalisel üritusel pikemalt peatuda.„Kas jääme Toomemäele?”

      „Mõtlesin küll,” noogutab Nora, ise samal ajal mehe heledat ülikonda hinnates.

      Mees noogutab nõustuvalt. Nad lisavad sammu, rutates laiska lesimist tõotava suure pärna suunas, mis vana kiriku lähistel õõtsub. Aegajalt Norale silmanurgast pilke heites jälgib mees teda enda kõrval liikumas, ninale langenud juukseid kõrva taha kohendamas ja silmadega ümbrust hindamas. See omamoodi sõnatu vestlus, kus naine end otsekui mehe jaoks liigutab ja mees omakorda teda hoolega jälgib, kestab väljavalitud kohani jõudmiseni. Seal laotavad nad linase riide pärnapuu alla, teistest jalutajatest veidi eemale. Pintsaku seljast võtnud Ott heidab pooleldi muru peale pikali, kuid Nora ei lase tal kaua lesida, vaid palub siidripudeli lahti teha. Kerge plumpsuga avanenud pudelist paar sõõmu rüübanud mees vajub tagasi murule, avades ootavalt suu, et naine saaks teda pehmete saiatükkidega toita.

      „Tead, ma otsustasin selle Mudaaugu talu seal Virumaal ikkagi ära osta,” lausub Nora vaikust katkestades. „See oleks hea koht suvekoduks. Mis sest, et merest veidi kaugel.”

      „Ega see muuks kõlbagi kui suvemajaks,” nendib Ott kinnisilmi lamades. „Kuigi sulle sobiks sealkandis vist iga maja. Sul on selle kohaga mingi kinnisidee.”

      „Võib-olla tõesti,” nendib Nora. „Aga need suved seal vanaema juures päästsid mu elu.”

      See oli ainus koht, kus tohtis lapsepõlves haige olla nii, et keegi ei pahandanud. Isapoolne vanaema pani köhivale Norale sinepiplaastreid, jootis talle auravat teed, ravis maarohtudega kõrgeks tõusvat palavikku ja peletas lugemisega unetust. Memm oli see, kes palavikus tüdrukut valvama jäi, kui teised täiskasvanud pidusse läksid. Öösel saatis ta neile soniva lapse kohta teateid, kuid jäigi vastust ootama. Ühel sügisel võttis memm Nora ja tema vanema õe pooleteiseks aastaks enda hoole alla, sest ema otsustas rakendust otsida Venemaa avaralt teatriväljalt ja isa uppus niigi töösse. Nora mäletab, kuidas ema lahkus sõnadega: „Minu süda on muretu, sest vanaema ongi teile parem ema.” Kuna tema süda oli nii lõpmata muretu, ei vaevanud ta end nende pärast muretsemisega. Ehk olekski ta võõrsile jäänud, kui oleks seal läbi lüüa õnnestunud.

      „Tõepoolest, need suved päästsid mu elu,” kordab Nora mõtlikult.

      Enda kõrval istuva naise nukrust aimav Ott tõuseb ringutades üles ja tõmbab paar korda sõrmedega läbi oma tumedate juuste. Näib, nagu kõhkleks ta, ent sirutab siiski käe nahkse portfelli poole. Sealt ilmub välja kartongist toru, milles hoitakse rullikeeratud pabereid. Veidi kohmetult, justkui oma tundelisust ette vabandades, ulatab ta toru Norale, keerab ise pilgu kõrvale ja väldib naise pilku.

      Torus ootab kingisaajat pilt. Kaader, mis paneb vaataja mitu korda neelatama ja seda sõnatult silmitsema. Pisarad jõuavad vist vihmast ette? Viimasel hetkel saab Nora neil sabast kinni. Kui oskad teisel hinge kinni üllatada, oled alati võitnud. Seda Ott oskab. Just nõnda heastab ta oma haigettegemisi. End veidi kogunud Nora neelatab mitu korda ja vaatab seejärel naeratades mehe poole.

      „See on sinust armas,” lausub ta peaaegu sosinal. „Tõesti, väga armas.”

      Pildil on vanaema majani viinud iidsete puude allee. See on üles võetud täpselt sellelt kõrguselt, nagu üks väike tüdruk seda kunagi tajus. Nora isegi ei märganud, et Ott oleks seda pildistanud. Jah, paari nädala eest tegid nad ringkäigu Norale armsates paikades, kus klõpsasid mõned pildidki. Aga naise mälu järgi pigem mererannal.

      „Vaata, ma kirjutasin pildi taha ka,” lausub Ott kavalalt.

      Nora keerab pildi ümber ja loeb: „Kõige kaunimale naisele, kes ei armasta nostalgiat!”

      „Aga see koht ju ei loe!” hüüatab Nora naerdes.

      „Muidugi ei loe,” kinnitab mees muiates.

      „Just nimelt. Inimesel võib ju olla ÜKS koht, kus alati tekib tunne, et kõik on hästi. Ja miks ei võiks see tunne nüüd koduseinal rippuda?”

      „Loomulikult,” aasib Ott noogutades. „See ei sega teda karvavõrdki – ta imestab ikka häälekalt edasi, miks kuradi pärast tahab mõni inimene end surnud inimeste mööbliga ümbritseda. Täiesti arusaamatu asi!”

      Naerma

Скачать книгу