LITMIR.BIZ

Скачать книгу

suutnud Noora vist mõtelda. Tema suurim huvi oli alati, et mõni „võistleja” ennast ei saaks näidata.

      „Vaata, Peeter,” kõneleb Hele edasi, „sina oled ka sealt generatsioonist, sa ole hea ja kõnele selle võõrasemaga.”

      Nojah, muidugi on Helel abi vaja. Ja ülesanne, mis mehele pannakse, on ka üsna meelitav. Peale selle antakse lahkelt mõista, kui suur võib olla kahe generatsiooni vahe. Helele ei meenu kunagi, et Peetrile igakord ei tarvitse meeldida see jutt kahest generatsioonist. Alles nüüd märkab naine, et Peetrile on midagi vastumeelt.

      „Kas sa ei taha mind aidata?” mangub ta sujuvalt.

      Peeter teeb abituid õlaliigutusi ja prahvatab siis:

      „Mulle tundub, et sinu pastori võõrasema ongi minu esimene naine.”

      „Oh kui huvitav!” vastab Hele elavalt ja näib, et ta peas areneb mingi uus kombinatsioon.

      „Siis ma saan võib-olla isegi temaga hakkama. Meie kahekesi kindlasti saame, eks?” on noor naine juba üsna rõõmus.

      Peeter ei hakka seda rõõmu segama meeldetuletusega, et selline optimism on vahest veidi põhjendamatu.

      Nad jõuavad järveäärse majakeseni. Hele on kõigest vaimustatud ja loob majaperenaisega soojad sidemed, üteldes tema isiku hoolsuse kohta mõned väikesed meelitused, mille ehtsusesse ei usu isegi meelituste saaja, teistest kõnelemata, kuid mis oma otstarbe siiski täidavad. Nii võidetakse südameid ilma suuremate raskusteta.

      Tänu Hele osavale käitumisele ilmub Karstede lauale puhas lina senise paberkatte asemele, Hele voodi ette asetab perenaine kootud vaiba, et „prouake üles tõustes jalgu ei külmetaks”, ja senise lillevaasi suuruse pesuveenõu asemele pannakse tuliuus plekist lüpsik.

      Kui Hele on suvitaja kohaselt kergesse rannamantlisse riietunud, lähevad nad Peetriga jalutama. Peeter tahaks naist kõigepealt viia mäele, kust on näha kolm järve. Kuid Hele soovib kõigepealt näha kirikut. Tähendab, ta mõtleb ikka veel esinemisele? Peeter muutub veidi pahuraks. Miks Hele kunagi ei puhka, miks ta nii tormab oma laulmisega? Kas üldse see siinses maakirikus esinemine võiks olla kuigi suure tähtsusega ühe lauluõpilase karjäärile?

      „Kunagi ei või teada, milline väike asi inimesele õnne toob,” vastab Hele. Nad seisavad juba kirikaias ja naine vaatab otsivalt ringi.

      „Ja kus on kirikumõis?” küsib ta.

      „Sealpool,” näitab Peeter. Siin ei asu pastorimaja otse kiriku külje all nagu mõnel pool.

      Hele vaatab tüki aega kirikumõisa suunas, näib, nagu kaaluks ta sinnani jalutamist. Kuid järsku pöördudes küsib ta teise külge osutades:

      „Ja seal on kalmistu?”

      „Jah.”

      „Läheme sinna.”

      Peetrile ei meeldi küll kalmistul jalutada, kuid tänasel õhtul ei taha ta oma soove liialt esile tuua.

      Kalmistu on vana ja lohakile jäetud. See teeb Peetri veel kurvemaks. Kuid noor naine ta kõrval leiab selles korralageduses toredat romantikat. Ta veerib lagunenud hauakividelt kustunud kirja, siis murrab tihedalt põõsalt oksakese, kõditab sellega Peetrit kaelast ja naerab. Ta pole enam nii noor ega veel nii vana, et niisugune jalutuskäik kalmistul ärataks tas muid tundeid kui romantilisi. Peetrit aga hakkab kollitama kaduvusetunne.

      Nüüd on aeg minna õhtusöögile. Hele on läbematu, ta jookseb kirikumäest alla ja naerab, kui Peeter ei jõua talle järele. Naerab nii nakatavalt, et Peetergi ei saa muud kui naerab. Solvumisest pole juttugi.

      Õhtulauas oskab Hele igaühele ütelda midagi, mis on täiesti oma kohal. Enesestmõistetavusega istub ta proua Noora kõrvale ja ütleb:

      „Olen väga rõõmus, et tutvun teiega. Peeter on mulle teist nii palju head jutustanud.”

      Peeter köhatab tasa. Ta pole Helele peagu üldse Noorast kõnelnud, igatahes mitte midagi eriliselt head.

      Noore naise sõnadest on küllalt kirjulillelises kleidis vanema daami liigutamiseks. Silmapilkselt hakkab ta Helet kõigi nähes kohtlema noore, kogenematu tütarlapsena, kes muidugi kuidagi elus läbi ei tule ilma tema, proua Noora eluvilunud, emaliku abita. Peeter muutub nende kahe naise suhtlemises hoopis kõrvaliseks isikuks.

      Laual on järjekordselt makaronivorm. Nagu igal õhtul, kõneldakse tänagi sellest, kuidas itaallased makarone söövad.

      „Aga teie, noormees, miks teie ei söö?” pöördub Hele Kalle poole, kes suurivaevu vahetevahel mõne makaronitüki alla kugistab.

      Kalle punastab ja paneb kahvli hoopis käest. Peeter vaatab poisile täis kaastunnet otsa. Ta teab, et poisid sageli armuvad Helesse, sest selles naises on vaevalt puberteedieast välja pääsnuna kõike, mida koolipoiste võlumiseks on vaja: tütarlapselikku ilu, elavust ja kaheksakümne kaheksa aastast küpset naiselikkust.

      Kas Hele aimab, miks täna õhtuvidevikus Kalle aknast voolab nii hardalt Schumanni „Unistus”? Vist mitte. Hele istub puusillakesel ja liigutab vees paljaid jalgu. Ta näib küll alateadlikult muusika mõju all olevat, kuid ta mõtted, kes teab, kus need on? Peeter istub naise kõrval, kuid tal on kingad jalas ja vette ei pane ta oma jalgu ka mitte, sest kellel seda ishiavalu vaja on, mis niisuguse noorusliku tembu tagajärjena kindlasti ei jääks tulemata.

      Apteeker sõuab jälle järvel. Ja puiestikus kilkavad noored.

      Hele liigutab ikka rahutumalt jalgu. Viimaks hüppab ta püsti ja hakkab lahti riietuma.

      …On juba üsna pime, nii pime kui juuniõhtul olla saab. Sirgelt seisab Hele paadisillal ja astub siis mööda treppi vette ning hakkab ujuma.

      „Ära kaugele mine,” hoiatab Peeter.

      „Lähen küll,” vastab Hele naerdes.

      Peeter hakkab hirmu tundma. Võõras järv ja kardetav järv. Kui kergesti võib ujuja kasvudesse takerduda. Kuid Hele pääseb igast hädast terve nahaga. Juba ta tulebki, haarab kätega paadisillast, pritsib jalgadega vett ja hüüab õrnalt:

      „Peeter!”

      Peeter kargab noorusliku kiirusega püsti ja jookseb tuppa, kust toob kuivatuslina ja viskab selle sillale ronivale naisele ümber.

      Hele on vabanenud kogu õhtupooliku kestnud närvlikkusest. Aga kui Peeter esimest korda uinakust ärkab, tundub talle, et naine toakese teises seinas asetsevas voodis ei maga.

      „Hele!” hüüab Peeter tasa.

      Kuid Hele ei vasta, võib-olla ta siiski magab.

      Enne hommikueinet istuvad suvitajad ikka pansioni õues. Maksi seisab kellegi juures ja ootab visatavat kivi. Miki püüab kellegi varbaid närida ja kargleb selle juures.

      Hele vestleb proua Nooraga. Juba on nad jõudnud teemani: Hele ja laul. Proua Noora on oma esimese mehe teise naise suhtes märgatavalt tagasihoidlikum kui eile.

      „Meie kliimas ei maksa lauljail illusioone luua. Naisehääled meie oludes üldse ei suuda midagi korda saata. Tenorid ei saa ka sellise ilmastiku juures areneda. Ainukesed, kellest midagi on loota, on madalad mehehääled,” seletab proua Noora.

      „Kuid meil on ju vägagi kuulsaid ja kõikjal tunnustatud lauljaid, ka naisi,” avaldab Hele oma arvamist.

      „Puha reklaamiga üles puhutud,” vastab proua lühidalt.

      „Ainult reklaamiga ei saa ometi kedagi lauljaks teha,” jääb Hele oma arvamise juurde.

      „Absoluutselt ilma hääleta inimesi on pandud kontsertpoodiumile laulma ja publik on uskunud, et talle pakutakse puhtaimat koloratuuri,” sähvab Noora.

      Hele ei tea, et proua Noora on ka üks äpardunud laulja, seepärast ei taipa ta, miks kaassuvitaja kogu meie lauljaskonnast nii halval arvamisel on.

      „Aga meie muusikaarvustus ei või ometi kogu koosseisus pime või asjatundmatu olla.”

      Noora viskab Helele üleoleva pilgu.

      „Meie muusikaarvustus koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt

Скачать книгу