LITMIR.BIZ

Скачать книгу

praokile, kui astutakse Peetri toas teatavale põrandalauale.

      Esialgu ei suuda see kõik Peetri leegitsevat suverõõmu kustutada. Ta riietub kiiresti lahti, seekord ilma segajateta, tõmbab supelmantli selga ja astub õue.

      Sepikoja poolt läheneb umbuskliku urinaga pikakereline, lontkõrvadega, madalajalgne koer, niisugune, keda maal nimetatakse taksiks, kuid kel ehtsa taksiga on niisama palju ühist kui viimasel halva karikatuuriga enesest.

      Selle „taksi” nimi on Maksi ja ta on võõrastele üsna ebalahke, seletab juurderutanud Irja. Kuid peni lepib kiirelt igaühega, kes viskab talle kivi. Maksi nimelt on spetsialiseerunud visatud kivide tagasitoomisele, ja kuna kõik senised pansionärid kiviviskamisest on juba tüdinenud, näib uustulnuk Maksile päris lootustäratavana. Maksi teab juba, et vähemalt kahel esimesel päeval on suvitajad päikesest ja maaõhust joobunud, et nad siis meelsasti jooksevad koeraga ringi ja viskavad tollele kive. Seepärast lähenebki Maksi kurjakuulutava urinaga, ise täis lootust, et uustulnuk Irja nõuandel enne kivi viskab, kui temal, Maksil, tarvitseb „tegelikuks” minna.

      Peeter armastab koeri, ka koerte karikatuure. Ta võtab õuelt kivi ja viskab selle söögisaali sihis. Maksi tormab visatule metsiku kiirusega järele, haarab selle jahikoera ahnusega hammaste vahele ja tuleb väärikalt Peetri juurde tagasi. Sõprus ongi sõlmitud.

      Nüüd nad lähevad kahekesi, Peeter ja Maksi, söögisaali tagant läbi mäeveerule, kogu aja pilluvad ja püüavad kive ja siis istuvad viivuks pingile, üks lõõtsutades, teine ohates.

      Kolmele järvele võib siit vaadata. Ning igaüks neist on isevärviline ja iseilmeline. Üks neist on vaikne, teises virvendab vesi kergelt ja kolmas on nii tuhmjalt hall, et Peeter kaldub arvama, et homme võib vihma tulla. Kuid kõik oleneb muidugi järvi ümbritsevaist mägedest ja sellest, et päike hakkab vajuma.

      Esmakordselt suvitab Peeter nii vaikses ja looduslikult nii kaunis kohas. Ja kui veel tuleb ta noor naine Hele, siis ei soovi Peeter vist enam midagi paremat.

      Õhtul on Peeter juba uinumas, kui telefon heliseb. Pererahvast pole enam majas, nad magavad ise suviti laudalakas, sest maja on viimse võimaluseni suvitajaid täis. Peeter kargab voodist üles ja tahab telefoni juurde minna. Kuid ettevaatamatult astub ta teatud ümbruskonda mõjutavale põrandalauale ja uks naabertuppa kriuksatab praokile. Kohe selle järel kostab kõrvaltoast vooruslik kiljatus. Tähendab, Peetri naabriks on daam. Kindlasti vanem daam, arvestades kiljatuse tooni ja seda, et õhtusöögilt puudus üks pansionär, arvatavasti seesama Peetri naaber, kes laskis ennast vabandada migreeniga. Peeter on omal ajal olnud ilus mees, ta on näinud palju naisi ja teab, et noortel daamidel on peavalu, neil pole kunagi migreeni. Ja ta teab, et noored daamid ei kiljata nii vooruslikult, kui juhtub avanema uks naabertuppa, kus elutseb härra.

      Peeter vabandab, tõmbab ukse kinni ja astub uuesti voodi juurde, hoolega vältides teatavat põrandalauda. Telefon ei helise enam ja Peeter unustab, milleks ta asemelt tõusis.

      Parajasti kui uni hakkab tulema, jookseb rügement rotte üle lae sahvri poole.

      Et väikesed loomad ka niisuguse kolinaga võivad joosta, nagu oleksid neil saapad jalas, mõtleb Peeter leplikult. Ta arvab, et hallivatimehed lähevad toidukambrisse, söövad kõhu täis ja ruttavad tagasi magama. Kuid ei. Rotid jooksevad tundide kaupa ärevalt edasi-tagasi, kes teab mis tähtsaid õiendusi neil on.

      Hommiku eel Peeter uinub. Kuid kella kuue ajal ärkab ta hirmsast prahvatusest ukse pihta. Pliidi alt tõmmatakse roobiga süsi ja iga tõmbe ajal käib roop vastu juba niigi praokil olevat ust.

      Kui saaks silmad pestud, enne kui telefon heliseb, mõtleb Peeter meeleheitlikult oma esimese puhkusepäeva hommikul. Ja kui see tal tõesti õnnestub, astub ta võidurõõmsalt õue, istub majaseina ääres asetsevale pingile ja vaatab järve pilliroostikku, kus askeldavad kaks kurge.

      Äkki tunneb ta, nagu näksaks keegi ta varbaid. Tõsi, väikese peaga peenejalgne koerakutsikas näib lõbustuvat ta moodsaist suvekingadest, mis jätavad varbad vabaks. Peeter naerab ja püüab oma varbaid säästa. Köögist ilmub Irja, istub Peetri kõrvale pingile ja seletab:

      „See on Miki. Kui ta suureks kasvab, siis peame ta ära andma. Ema ei salli suuri koeri. Maksi juba kasvas liiga suureks, selle ema veel jättis. Aga kui Miki kasvab veel natuke suuremaks, siis antakse ta kindlasti ära.”

      Miki kuulab veidi aega viltupöördunud peaga Irja jutustust, hakkab siis jooksma ümber hoolitsemata lillepeenra, nagu tulnuks talle äkki meelde, et ta peab hoolitsema selle eest, et ta keha ei saaks rahus kasvada.

      Preili Salme, Irja vanem õde, seesama, kes eile käis Peetri toas telefoniga kõnelemas, jookseb köögi ja söögisaali vahet. Perenaine ise on juba mitmendat päeva linnas. Irjagi peab minema appi eine valmistamisele. Tema asemele ilmub aga Maksi. Ta on käinud järve kaldal vaatamas, kuidas kätte saada kivi, mille Peeter eile õhtul kõrkjatesse viskas. Maksi teeb nimelt ainult põhjalikku tööd. Ja kui üks visatud kivi peaks sattuma kuhugi, kust seda raske on taas leida, siis Maksi ei saavuta niipea hingelist tasakaalu. Peeter aga ei saa, õigemini ei taha vaest neljajalgset selles töös aidata, sellepärast istuvad nad nüüd mõlemad veidi laisalt ja ootavad kutset hommikueinele.

      Teisedki pansionärid hakkavad ärkama. Ilmub õuele noorpaar, kes elab pööningukambris. Igaüks, kes neid verinoori vallatuid inimesi näeb, kahtleb selles, et nad on abielus. Miks nad muidu on ilmselt hirmul, kui pererahvalt kuuldub, et tuleb keegi uus suvitaja? Nad küsivad ruttu:

      „Kust? Kas pealinnast?”

      Miks kardavad nad pealinnast saabuvaid suvitajaid? Nende nimesid ei tea keegi, nad oskavad esitlemisel ütelda midagi niisugust, mida võib kuulda nii ja teisiti. Lepaorul on selliseil paaridel hea, siin ei nõuta isikutunnistust ega suvitusmaksu. Siin pole õnneks veel Heakorra ja Kaunistamise Seltsi.

      Hiljem märkab Peeter, et toas teisel pool kööki elutseb veel üks selline mitteabieluline paar. Need pole aga enam väga noored, nad oskavad teeselda abielulist tüdimust ja ükskõiksust. Sest nad mõlemad on juba abielus, ainult mitte teineteisega.

      Siis tuleb abiturient, kes eelmisel õhtul viiulit mängis. Üsna noor, umbes kaheksateistkümnene, pisut kohevate juuste ja peente näojoontega. Sellega saab Peeter ruttu sõbraks. Ta armastab musikaalseid inimesi. Ta isegi on omal ajal viiulit mänginud, mängib nüüdki harukorril. Kuigi ta tehnika juba tunduvalt lonkab. Kui Kalle lubab, proovib ta mõnel õhtul, mida ta veel suudab. Kalle muidugi lubab. Talle meeldib see reibas vanahärra, kes riietub nii moodsalt ja kellest ei taha uskuda, et ta on viiekümnenegi, kuigi ta ise ütleb end sügisel saavat kuuekümneseks.

      Siis ilmub veel üks pansionär, keda nähes Peetrile kohe selgub, miks ta eile õhtul naabertoast kiljatust kuuldes veidi mõtlikuks jäi: see kiljatus kõlas tuttavlikult. Nüüd selgub, et mitte ainult tuttavlikult, vaid päris tuttavalt. Suurelillelises hommikukleidis ilmub maja järvepoolsest uksest Peetri esimene naine. See, kes eile õhtul vooruslikult kiljatas. Suuremustrilisi, kirevaid hommikukleite on ta alati harrastanud. Tuttavaid kohates on ta alati mõlemad käed ette sirutanud. Seda teeb ta nüüdki.

      „Peeter, sina?”

      Peetril pole mõtet salata, et see on tõesti tema. Kuigi nad pole kümnel aastal teineteist näinud. Ega inimesed pärast nelja- ja viiekümnendat eluaastat enam niipalju muutu, et naine, kellega oled viisteist aastat abielus olnud, võiks hakata uskuma, et sina pole mitte sina. Mida Peeter küll õigupoolest sooviks? Sest natuke saamatu ning seejuures ülitundlik ja teisi arvestav, nagu ta on, osutub talle muidugi raskeks suvitada praeguse naisega endise naise kõige lähemas naabruses. Piinlik ja otse vastumeelt on talle esitleda Helele oma esimest naist. Kes teab, kuidas õrnema soo juures need suhted kujunevad? Peeter teab, et Hele pole kunagi armukade – see poleks ka loomulik, arvestades Peetri kõrget vanust. Kuid see just võibki Peetrile ebameeldivaks muutuda. Sest Hele omab haruldast annet kõiki inimesi kiires korras endale sõpradeks võita. Sel noorel naisel pole vist küll ühtki teretutvust, nagu igaühel meist. Tema oskab esimesel kohtumisel inimestele nii lähedale pääseda, et pole enam juttugi mingist pealiskaudsest tutvusest. Kuid Peetrile poleks just eriti meeldiv, et Hele näiteks tema, Peetri esimese naisega sobitaks lähema tutvuse. Peetri vanamoelise arusaamise järgi oleks selline sõprus isegi

Скачать книгу