LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tütrele. Kindlasti elas selles külas ka pagar.

      „Ühesõnaga, see, mida teised mõtlevad pagaritest ja karjustest, muutub inimese silmis tähtsamaks kui tema Oma Lugu.”

      Vanamees lehitses raamatut, kuni jäi ühele leheküljele pidama. Poiss ootas veidi ja katkestas teda, nõnda nagu vanamees oli enne temaga teinud.

      „Miks te mulle kõike seda räägite?”

      „Sest sa püüad elada Oma Loo järgi. Ja just praegu oled sa alla andmas.”

      „Kas te tulite mulle appi?”

      „Ma tulen alati appi, aga iga kord mitte sel viisil. Mõnikord olen ma hea lahendus või mõte. Või muudan asjad otsustaval hetkel lihtsamaks. Ja nii edasi, aga tavaliselt inimesed ei märka seda.”

      Vanamees rääkis, et eelmisel nädalal oli ta pidanud ühe kaevuri ette ilmuma kivi kujul. Too mees oli maha jätnud kõik ja läinud otsima smaragde. Viis aastat rabas ta jões tööd teha, purustades selle aja jooksul 999 999 kivi, et ühteainsamatki smaragdi leida. Ja just siis, kui puudu oli jäänud ainult üks kivi – vaid ÜKS KIVI –, kavatses kaevur alla anda. Kuna see inimene oli ohverdanud kõik Oma Loo nimel, otsustas vanamees sekkuda. Ta muutis end kiviks, mis veeres kaevuri jalale. Too, vihane ja pettunud viie mõttetu aasta pärast, võttis kivi ja viskas selle minema. Viskas aga nii suure jõuga, et see vastu teist kivi põrgates purunes ning nähtavale ilmus maailma kauneim smaragd.

      „Inimesed mõistavad oma olemasolu põhjust väga varakult,” ütles vanamees kibedalt.

      „Võib-olla sellepärast nad annavadki nii ruttu alla. Aga selline on maailm.”

      Jutt oli alguse saanud peidetud varandusest, tuli poisile meelde.

      „Aarded uhub maa sügavusest välja voolav vesi ja see on nad sinna ka peitnud,” ütles vanamees. „Kui sa varandusest midagi teada tahad, pead mulle andma kümnendiku oma karjast.”

      „Ja te ei taha kümnendikku mu varandusest?”

      Vanamees oli pettunud.

      „Kui sa lubad midagi, mida veel pole, kaob sul soov seda saada.”

      Poiss tunnistas, et oli ühe osa juba mustlasnaisele lubanud.

      „Mustlased on nutikad,” ütles vanamees ohates. „Igal juhul tead sa nüüd, et kõigel siin maailmas on oma hind. See ongi see, mida valguse sõdurid püüavad meile õpetada.”

      Vanamees andis poisile raamatu.

      „Homme samal ajal too mulle kümnendik oma karjast. Siis ma ütlen, kuidas sa varanduse üles leiad. Head päeva.”

      Ning järgmisel hetkel oli ta kadunud.

      Poiss üritas raamatut edasi lugeda, kuid ei suutnud enam keskenduda. Ta oli ärritunud ja segaduses, sest vanamehe jutt oli tõsi, ta teadis seda. Ta läks pagariärisse ja ostis kotitäie värskeid saiu, kaaludes samal ajal, kas rääkida pagarile, mida vanamees oli öelnud, või mitte. „Mõnikord on parem lasta asjadel nii olla, nagu nad on,” mõtles poiss ja oli vait. Kui ta ütleks, vaevleks pagar kolm päeva mõtte käes, et kui jätaks õige kõik sinnapaika, olgugi et ta oma eluga juba harjunud oli.

      Ta võis pagarit sellest kannatusest säästa. Poiss kõndis linnas sihitult ringi, kuni jõudis sadamani. Selles sadamas oli üks väike hoone ja selles hoones üks väike aken, kust inimesed pileteid ostsid. Egiptus oli Aafrikas.

      „Soovite midagi?” küsis kassamees.

      „Homme, võib-olla,” pomises poiss eemaldudes.

      Üheainsa lamba müümisest piisaks, et jõuda teisele poole väina. See mõte hirmutas teda.

      „Oh neid unistajaid,” ütles kassamees oma abilisele. „Reisida tahavad, aga raha pole.”

      Kassa juures oli poiss mõelnud oma lammastele ning järsku ta tundis, et kardab nende juurde tagasi minna. Kahe aasta jooksul oli ta õppinud karjasekunstist kõike: ta oskas villa pügada, tiineid lambaid talitada ja loomi huntide eest kaitsta. Ta teadis kõiki Andaluusia põllumaid ja rohuvälju. Ta teadis iga üksiku lamba täpset ostu- ja müügihinda.

      Poiss valis tagasiminekuks pikema tee. Ta jõudis linnavallini, ronis üles mäe otsa ja istus kivimüürile. Sealt ülevalt nägi ta Aafrikat. Keegi oli talle kunagi seletanud, et sealtpoolt olid omal ajal sisse tunginud maurid ning vallutanud peaaegu kogu Hispaania. Poiss vihkas maure. Nendega koos tulid siia ka mustlased. Mäe otsast nägi ta kogu linna, ka väljakut, kus vanamehega rääkinud oli. „Neetud olgu see tund, mil ma temaga kohtusin,” mõtles poiss. Ta oli siia tulnud otsima naist, kes seletaks tema unenägu. Mitte kummagi, ei naise ega vanamehe jaoks polnud mingit tähtsust sellel, et ta lambakarjus oli. Nad olid tavalised inimesed, kes ellu enam ei uskunud ega mõistnud, et karjused on oma lammastega täielikult seotud. Poiss tundis igaühte neist kuni viimse üksikasjani: teadis, kes neist oli vigastatud, kes kahe kuu pärast poegima hakkab, kes on kõige laisem. Ta oskas neid pügada ja tappa. Lambad kannataksid kohutavalt, kui ta nad maha jätaks.

      Tuul tõusis. Poiss tundis seda tuult: seda kutsuti Levandi tuuleks1, kuna koos sellega oli siia maale tulnud karjade viisi uskmatuid. Kuigi ta oli varem Tarifas käinud, polnud tal aimugi, et Aafrika on nii lähedal. See oli väga ohtlik: maurid võisid uuesti rünnata.

      Tuul muutus tugevamaks. „Siin ma nüüd olen, ühel pool lambad, teisel pool varandus,” mõtles poiss. Ta pidi valima selle vahel, mida ta oli harjunud tegema, ja selle vahel, mida ta tahtis teha. Oli ka kaupmehe tütar, aga ta ei kuulunud poisile ja sellepärast polnud ta nii tähtis. Võib-olla tüdruk ei mäletagi teda enam. Kas poiss saabub paar päeva varem või hiljem, tüdruku jaoks pole sel mingit tähtsust: temal pidavat ju kõik päevad ühesugused olema. Päevad on aga ühesugused siis, kui inimene ei märka kõike seda imepärast, mis tema elus juhtub sel ajal, kui päike taevas oma ringkäiku teeb.

      „Ma jätsin maha oma isa, oma ema ja linnamüürid. Nüüd on sellega harjunud nii nemad kui mina. Kui ma jälle lahkuksin, harjuksid sellega varsti ka lambad,” mõtles poiss.

      Sealt mäe otsast nägi ta väljakut. Pagar müüs endiselt saiakesi. Pingil, kus nad vanamehega olid rääkinud, istus nüüd noor abielupaar. Nad suudlesid.

      „Pagar…” ütles ta endamisi, jättes lause lõpetamata. Levandi tuul oli muutunud tugevamaks, poiss tundis, kuidas see selga puhus. Tõsi, tuul oli toonud siia maale maurid, aga samuti tõi ta siia kõrbe ja looritatud naiste lõhna. Ta kandis endas nende inimeste higi ja unistusi, kes olid kord otsima läinud tundmatut, kulda, seiklusi – ja püramiide.

      Poiss kadestas tuult tema vabaduse pärast ja taipas siis, et ta võib olla sama vaba kui tuul. Mitte miski ei takista teda peale tema enda. Lambad, kaupmehe tütar, Andaluusia väljad – need olid vaid sammud, mida ta astus teel Oma Loo poole.

      Järgmisel keskpäeval kohtus ta vanamehega, kaasas kuus lammast.

      „Imelik,” ütles poiss, „kõik ülejäänud lambad ostis ära mu sõber. Ütles, et on kogu elu unistanud lambakarjuse ametist. See on hea märk.”

      „Nii on see alati,” ütles vanamees. „Me kutsume seda hea õnne põhimõtteks. Kui sa esimest korda kaarte mängid, võid kindel olla, et võidad. Algaja õnn.”

      „Aga miks?”

      „Sest elu tahab, et sa elaksid Oma Loo järgi.”

      Vanamees hakkas lambaid üle vaatama ja märkas, et üks neist oli vigane. Poisi arvates ei tähendanud see midagi, kuna too lammas oli kogu karjas kõige targem ja andis kõige rohkem villa.

      „Kus mu varandus on?” küsis poiss.

      „Varandus on Egiptuses, püramiidide juures.”

      Poiss oli jahmunud. Vana naine oli öelnud sedasama, aga polnud poisi käest midagi vastu nõudnud.

      „Et sinna jõuda, pead sa märke tähele panema. Jumal on meile kõigile valmis seadnud tee, mida mööda käia. Sa pead vaid nägema neid märke, mis sinu jaoks on jäetud.”

      Enne kui poiss

Скачать книгу