Seitse päeva söömata - Monika Peetz

Скачать книгу

viis eurot, et asi on starteris,” väitis kellegi falsett vastu. Pakkumise tegi kuldse kaelaketiga Miro, tänavanurgal asuva kihlveokontori omanik; laupäeviti kogunesid tema juurde sõbralikult serblased, horvaadid, bosnialased ja sloveenid, et vedada kihla jalgpallimatši tulemuste peale.

      „Eigelstein pole sobiv ümbruskond noorele perele,” olid Kiki mehevanemad meelde tuletanud, kui ta kolis Maxiga kurikuulsasse kvartalisse Kölni peavaksali taga. Tõepoolest, mitte ainult see kvartal, vaid ka uus korter nõudis harjumist. Vannituba kohvipruunide kahhelkividega ja kergete hallituserantidega oli 70-ndate aastate originaal, dušš kõlvanuks muuseumisse. Kooruv krohv paljastas pilgule vähemasti nelja eelmise üürniku seinakatte. Kiki nägi ainult odavat üüri ja võimalusi sisekujunduseks, mida korter pakkus. Eigelsteinis oli oma võlu. Ja eriline ühtehoidmine. Vahepeal oli auto ümber kogunenud terve parv asjatundlikke abilisi. Üksmeelsed oldi vaid ühes: „Sellega te edasi ei sõida.”

      „Ja mis selline silindripea tihend maksab?” päris Kiki.

      „Materjal – kolmsada,” oletas Zekeriya. „Ja siis töötunnid. Ülemine mootoriplokk tuleb ära võtta, jahutusvedelik välja lasta, uued hammasrihmad ja nukkvõllid …”

      Kiki ei kuulanud enam oma türklasest naabrit. Just praegu haihtus siin õhku tema puhkus Altmühltalis. Mitu kuud oli Kiki raha kõrvale pannud. Küll sentide kaupa, vahel paar eurot, teinekord kümneka. Esimest korda oleks Kiki saanud teisipäevanaiste iga-aastasel väljasõidul osaleda ilma Estelle laenust sõltumata.

      „Kes teab, milleks see hea on,” lohutas Kiki iseennast.

      Vahel oli vaja taluda tagasilööki, et jõuda kuhugi kõrgemale. Portselani leiutajad olid tegelikult äpardunud alkeemikud, post-it-märkmepaberite isa pidi valmistama superliimi, teflon oli mõeldud külmkappidesse jahutusvahendiks, Viagra südameravimiks. Sony firmast sai alles siis midagi, kui seal oldi kõigepealt riisikeetjatega käpuli käidud. Isegi Steve Jobs oli enne pühakuks kuulutamist korra Apple’ist sule sappa saanud.

      „Arvatavasti kohtun ma homme Kölnis rikka investoriga,” naljatles Kiki, kuigi endal oli nutt kurgus.

      „Me sõidame rongiga,” otsustas Max.

      Vastamise asemel avas Kiki pagasiruumi luugi: kolm kohvrit, piimapulber, pudelid, lutid, mänguasjad, Babyfon, klaasikesed, lusikad, soojendustaldrikud, mähkmed, vahetusriided kaheksaks päevaks. Kiki oli valmistunud talve tulekuks, troopiliseks kuumuseks ja näljahädaks.

      „Sina sõidad rongiga,” otsustas Max. „Mina tulen koos Gretaga järele, niipea kui auto leian. Küll ma hakkama saan.”

      Kiki saatis taeva poole lühikese tungiva palve. Ta lootis, et prototüübid on piisavalt head selleks, et ta saaks uue, paremini tasustatud töö. Ja et saaks ka rongile, mis viiks ta õigeaegselt Altmühltali.

      Neljateistkümnes peatükk

      „Mul on kogu aeg tunne, et ma olen selles kohas kunagi juba olnud,” hüüatas Judith. Esinduslik rüütlisaal hõivas kogu peahoone laiuselt kolmanda korruse. Judithil lõid tunded üle pea. Enne veel kui ta jõudis pronksist tsunftimärkidega raske tammeukse lahti lükata, teadis ta, mis ees ootab. „Hulk aknaid, kroonlühtrid, veripunased kangastapeedid. Ma olen kõike seda vaimusilmas näinud,” õhkas ta.

      Rüütlisaal, kus pidi toimuma sissejuhatus paastunädalasse, paiknes hoone orupoolses küljes, mäenõlvak kadus seal muljetavaldavalt järsult põhjatusse. Siin ülal oldi kaugel-kaugel olevikust, selle katsumustest ja kiusatustest. Saali karmidel kaljuseintel olid ristatud piigid, ühes müürinišis valvasid tummalt kaks raudrüüs rüütlit. Vaid kahvatud väädid seinte ääres reetsid, et müürid olid kunagi ilmselt haletsusväärses seisundis.

      Judith oli saali atmosfäärist lummatud. „Ma tunnetan inimesi, kes on siin elanud,” sosistas ta. „Ma näen neid enda ees: aadellikud jahiseltskonnad, rüütlid, vooruslikud neitsid, kes kogunevad pidusöögile. Lautomäng, lühtritelt tilgub sooja mesilasvaha, lauad on täis auravaid tirinaid, teenrid kannavad hõbeliudadel metssigu ette …”

      „See pole mingi déjà-vu,” leidis Estelle. „See tuleb näljast.”

      Tagasihoidlik õhtueine, mida nad olid söönud tunni aja eest lihtsamas söögitoas esimesel korrusel, koosnes toortoidust ja veest ning polnud nende magusid tõesti rahuldanud. Judithile Estelle huumor kohale ei jõudnud. Ta jäi endale kindlaks: „Võib-olla olin ma varasemas elus mõne suursuguse rüütli naine.”

      Estelle seevastu oli kindel, et ta pole küll eales mingi lossipreilike olnud. Ta ei teadnud isegi, kas ta tahtis seda nüüd olla. Silmates kunstipäraste nikerdustega brokaattugitoole punakuldsete sametkatetega, mis olid grupi jaoks rüütlisaali keskele seatud, tundis ta lausa paanikat. Ta luges kokku viisteist tooli, kolmeteistkümnel asetsesid istmel nimeliselt märgitud infomapid. Toolide seltskondlik poolkaar väljendas ootust, et septembrikursusest osavõtjad peaksid ka grupina kokku kasvama.

      „Hagen Seifritz,” kõmises üks hääl. Nende ette tõusis jõulise hääleorganiga mees kui mastipuu.

      „Hagen Seifritz. Just nagu vana Fritz ise,” esitles ta end ja naeris mürinal. Arvata võis, et ta pruukis seda nalja juba aastakümneid. Ta haaras Judithi õrna parema käe oma kahe tohutu kämbla vahele ja raputas seda nii ägedalt, otsekui tahaks vibromassaaži teha. Estelle tõstis ettevaatlikult käe tervituseks.

      „Teie jaoks lihtsalt Hagen,” lubas mees.

      „Võib-olla saame kenade inimestega tuttavaks,” oli Judith enne arutlenud. Teisipäevanaised teadsid, et sellega mõtles ta peamiselt meessoost inimesi, kui täpsem olla, siis suheteks valmis meessoost inimesi. Judith ei teinud sellest saladust, et ta suurim igatsus oli leida uus partner. Juba pikka aega pidas ta iga meest George Clooney’ks või vähemalt võimalikuks abikaasakandidaadiks. Hagen Seifritzi ees vajus ta nägu siiski pikaks. Paastugrupi esimene põgus vaatlus näitas, et alternatiive just eriti polnud.

      „Loobumine on pigem midagi naiste jaoks,” oletas Estelle, kui rüütlisaal tasapisi täituma hakkas.

      Ta luges kokku kümme naist ja kolm meest, viimaste seas üks, kel oli enda kõrval oleva daamiga mitte ainult ühine perekonnanimi, vaid ka ühine sümpaatia neoonkirjude dresside vastu. Abielupaari kõrval võttis vaikides istet pintsaku ja lipsuga ning pulksirge hoiakuga hall mees.

      „Ohvitser,” sosistas Judith.

      Estelle pakkus vastu: „Finantsnõunik, riigiametnik. Purukuiv ja alati valmis kuulajaid oma põhjendatud arvamustega igavlema ajama.”

      Mäng eelarvamustega lõbustas teda.

      „Suflöör ooperis,” pakkus Estelle, osutades vargsi umbes kuuekümneaastasele daamile, kellel oli kuidagi artistlik aura. Kõik tema juures oli suur. Nägu, erkpunane suu, lopsakad kehavormid. Tema määratul rinnal kõlkus samavõrd määratu kett hõbetraatidesse mähitud ränikivikobakaga. Kaenlas tassis ta astmaatilise hingamisega taksi, kes kuuletus nimele Elliot. Jäi ebaselgeks, kumb neist pidi ravipaastumises osalema. Estelle pelgas, et taks võib juba lähimas tulevikus käskluse „Anna käppa!” peale käpad hoopis sirgu ajada. Nii perenaine kui koer meenutasid alkohoolikut. Tohutu kere, kõhnad jalad ja krooniliselt halb tuju.

      „Tal on Speyeri vanalinnas villakauplus,” avaldas Judith arvamust.

      „Igatahes midagi loomingulist,” olid nad ühel meelel.

      „Täpselt nii nagu toogi.” Judith osutas salaja melanhoolse silmavaatega ja range halli krunniga umbes viiekümnesele naisele.

      „See näeb Nataša moodi välja,” pakkus Judith.

      „Kasvanud Ukrainas,” täiendas Estelle. „Koolitus Bolšoi teatris, kuni põlveliigese vigastuseni teine priimabaleriin Stuttgardis. Nüüd elab Überlingenis oma kolmanda mehega, kes kannab hobusesaba, on naisest hulga noorem ja petab teda.”

      „Midagi seoses rahaga,” oletas Judith. „Ja personaliga.”

      Hiirhall kolmekümneaastane naine sahmerdas lakkamatult oletatava baleriini ümber, nihutas tooli otseks, tõi jaki, seminarimaterjalid, klaasi

Скачать книгу