LITMIR.BIZ

Скачать книгу

varahommikuti ja enne kui ta alla töökotta läheb, joome köögis ühise hommikukohvi.

      Mulle tundub, et esimesed kaks nädalat ei olnud Armir pahas tujus mitte minu pärast, vaid ka temal võttis uue keskkonnaga harjumine aega. Ükski inimene siin maailmas ei suuda olla oma perest üheksa aastat eemal ning saabuda koju tagasi nii, justkui poleks vahepealset aega ega selle jooksul toimunud muutusi olnudki. Just seepärast annan ma Armirile südames andeks tema vahepealsed kärkimised ja tunnen talle isegi mingil määral kaasa.

      „Millega sa täna tegeled?” küsib Armir, kui võtab suurest valgest kruusist sõõmu auravat musta kohvi, mille olen talle hetk tagasi valanud.

      Minu igapäevased suhteliselt primitiivsed tegemised siin Albaanias sõltuvad tavaliselt ilmast. Kui väljas on neljakümnekraadine põrgupalavus, veedan ma aega toas koristades või süüa tehes. Kui õues on pisutki jahedam, istun Lotega aias, võtan päikest – bikiinide kandmine on Albaanias õnneks täiesti aktsepteeritav – ja lasen teistel lastel temaga mängida ja tegeleda.

      Kiikan Armiri küsimuse peale aknast välja ja märkan siin oldud aja jooksul esimest korda vihmapilvi. Väljas on palav, aga õhk on lämbe nagu enne äikesetormi.

      „Mul oli plaan hakata pesu pesema, aga…” vastan Armirile, samal ajal talle salaamivõileiba valmistades ja valgele saiale võid määrides. Maitsvat salaamit kutsuvad albaanlased muide lihtlabaseks vorstiks.

      Pesupesemisega on siin üllatavad lood. Ma olen näinud, kuidas Lule ülepäeviti vannitoa põrandal suures kollases plastkausis riideid peseb. Pesumasinast pole meie majas justkui kuuldudki. Olen kõik kapid ja nurgatagused üle vaadanud ning seda mitu päeva tulemuseta otsinud.

      Raske on mõista, et tänapäeva ühiskonnas võib olla kodu, kus puudub pesumasin. Seda eriti siinses majas, kus elab kolm perekonda ja ühtekokku üle kümne inimese, sealhulgas lapsed, kes toodavad musta pesu hunnikute viisi.

      Londonis oli meie korter palju tagasihoidlikum kui siin, aga pesumasin eksisteeris elementaarse kodumasinana.

      „Ma pean kogu selle virna ära pesema,” näitan näpuga pesukuhja poole, mille panin köögi ukse kõrvale valmis juba eile õhtul. Armir kehitab õlgu ega vaata sinnapoolegi. Ulatan talle veel ühe võileiva. Kui ta on selle oma kätte haaranud, võtab ta suure ampsu ning vaatab siis mäludes korraks põlvekõrguse riidekuhja poole.

      „Pese mu teksad ka siis ära, mul pole enam midagi jalga panna.” Saan vaevu aru tema täis suuga öeldud lausest.

      Jah, selles musta pesu laadungis on vähemalt viis paari tema musti õliseid teksaseid!

      „Ma ei jõua kõiki neid pükse käsitsi pesta, ja üleüldse – kust ma nii suure kausi saan?” laiutan käsi. Ma olen varem kausis pesnud ainult venitamist kartvaid kampsuneid ja õrnu siidrätikuid, aga mitte ealeski teksaseid ja voodilinu.

      „Majas pesumasinat polegi või?” Armir tundub olevat pesumasina puudumise üle sama üllatunud nagu mina.

      Albaania naised räägivad majapidamisküsimustest meestega haruharva ja nii ei tea söögitegemise, lastekantseldamise, koristamise või pesupesemise üksikasjadest siin peres ilmselt mitte ükski meeshing.

      Olen ekslikult arvanud, et pesumasinat pole meie majas seetõttu, et selle soetamine on kallis, kuid nüüd tundub, et asi pole mitte rahas, vaid pigem selles, et Lule pole seda mitte kunagi oma abikaasalt Gezimilt küsinud! Ja kuna mehed ise selle peale ei ole tulnud, pole seda ka majja ilmunud.

      „Sa ei teadnudki, et meil pesumasinat pole?” küsin Armirilt peaaegu naerma pursates.

      „Mul polnud õrna aimugi,” kehitab ta õlgu ja muigab mulle vastu.

      „See on ju absurd! Käsitsi pesemine on ju nagu rauaajal!” Ma hakkangi valju häälega naerma.

      Armir muutub aga minu naermist nähes mõnevõrra mõtlikuks. Mulle tundub, et tal on piinlik, ja ta püüab mulle pesumasina puudumist põhjendama hakata.

      „Albaanias on pidevad elektrikatkestused ja seetõttu pesevad kõik pesu käsitsi…” kokutab ta. Ent ta ei suuda mu naeru kaua tõsiselt jälgida ning hakkab ka ise itsitama.

      Me mõlemad mõistame, kui absurdne see on, et Lule pole kõik need aastad juttu pesumasinale viinud. Mina olen peres ilmselt ainus naine, kes on julgenud pesumasina puudumisest oma mehele rääkida.

      „Läheme ostame pesumasina Gezimiga ära. See pole normaalne, et te kõike käsitsi puhtaks nühite,” teatab Armir. Ta tõuseb laua tagant püsti, ringutab, suudleb mind suule ja kõnnib siis välisukse poole.

      „Kallis, ma lähen nüüd tööle!” teatab ta ukse kõrval kingi jalga pannes. „Pese see kuhi veel käsitsi ära ja järgmise jaoks tuleb juba masin.”

      Uksel pöörab ta veel korra ringi, justkui oleks midagi maha unustanud.

      „Ahjaa, ma sain teada meie registreerimiskuupäeva. Me abiellume järgmisel nädalal!”

      Istun valge köögilaua taga toolil ning hingan sügavalt sisse ja välja. Ma ei teagi, kumb mulle suuremat õnnetunnet pakub: kas see, et Armir on valmis ostma majja pesumasina, või hoopis see, et oleme lõpuks ometi valmis abielluma.

      Abieluplaanidest rääkis Armir tegelikult juba Londonis. Ta ei laskunud küll kunagi ühele põlvele ega palunud minu kätt nagu mõnes armastusfilmis, vaid jutustas abielust kui mehe lugupidamisest oma naise ja lapse vastu. Lisaks olevat vallaline mees siinses ühiskonnas poisike, kelle sõnad ja teod ei maksa nii palju kui ametlikus abielus meeste omad. Alles abielu andvat mehele tõsiselt võetava tunde ning tegevat albaania mehest tõelise mehe!

      Kuigi me elasime poolteist aastat Londonis ja ka Lote sündis Suurbritannias, soovis Armir, et saaksime igavesti paari pandud tema kodumaal.

      Ettevalmistusi meie siinseks registreerimiseks hakkasin tegema juba Inglismaal, paludes Eesti perekonnaseisuametil saata mulle vallalise staatust kinnitav dokument. See saabus kiiresti ja seisab nüüd koos passide ja muude paberitega meie magamistoa kirjutuslaua sahtlis siniste kaantega kaustas.

      Ja olgugi, et me ei ole abiellumisest rääkinud ülearu palju, leppisime juba Londonis kokku, et sellest saab vaid meie kahe päev, meil ei ole kavas pidada suuri pulmi.

      Kuid hoolimata tagasihoidlikest plaanidest ning sellestki, et olen eluaastatelt juba üle kolmekümne, pulbitseb minus abielu koha pealt ülim elevustunne. Kuna ma ei ole kunagi varem abielus olnud, tekitab see mõte minus teataval hulgal uudishimu. Tahan teada, mis tunne on olla mehega seaduslikus suhtes, kanda sõrmust ja võtta oma mehe perekonnanimi.

      Kell valge külmkapi peal näitab pool kaheksa hommikul, kui kööki astub unine Lule. Armir ärkab majas kõige varem ja ka täna olime seetõttu üleval ammu enne teisi.

      Lulel on seljas hele lilleline kleit ja jalas roosad rannaplätud. Viipan talle käega, osutan laua poole ning haaran puhta kraanikausi äärelt tassi. Kallan sellesse kohvi ning ulatan aurava kruusi Lulele.

      Lule, kes on mu tegevust arusaamatu pilguga jälginud, tänab noogutusega ja võtab justkui ikka veel segaduses olles sõõmu kuuma kohvi. Saan äkki aru, et ilmselt pole kogu tema täiskasvanuelu jooksul keegi talle kunagi midagi ulatanud või vähemalt söögilauas midagi tema heaks teinud.

      Vaatan seda noort habrast naist ja mõtlen väikese kurbusega tema elu peale. Mina, tema eakaaslane, olen oma elu jooksul reisinud, lugenud ja maalinud, tantsinud, laulnud ja peol käinud. Lule on aga olnud viisteist aastat abielus, sünnitanud kaks last ning pääseb koduseinte vahelt harva.

      Kui vastandlik on albaania naise elu, võrreldes eestlannadega, kellele on lubatud pea kõik, mis parasjagu pähe tuleb! Eesti naised võivad meeste peale vihastada, uksi prõmmida, naistega linna peale minna ja mehelt pesumasinat nõuda. Lule on aga õrn nagu lilleke, kes kardab oma mehega rääkida ka kõige lihtsamatest probleemidest.

      Pärastlõunal saabub hoovi auto, mis teeb nii suurt lärmi, et kuuleme seda isegi kööki. Jookseme Lulega

Скачать книгу