Minu Albaania. Paradiis ja põrgu. - Helmi Vela

Скачать книгу

kutsun. Nendes mõnevõrra lapsikutes unistustes suudles Armir mind alati huultele, hoidis kätt õrnalt mu ümber ning me olime õnnelikud nagu mõnes muinasjutus.

      Tegelikkuses suunab Armir jätkuvalt kogu tähelepanu töökoja loomisele ja kuigi ma olen südames lootnud, et ta veedab aega ka minu ja Lotega, nokitseb ta kõik päevad varahommikust õhtuni tööd teha. Eriti segadusse ajavad mind need imelikud närvilised kätevehkimisel mööduvad vaidlused vendadega õhtusöögilauas, teemadel, millest ma midagi aru ei saa.

      Tahaksin vahel minna Tirana kesklinna meelt lahutama, kuid Albaania ühiskonnas pole naisel „lihtsalt niisama” linna peale asja. Isegi siinsed kohvikud pole täidetud kohvitassi juures kudrutavate naistega, vaid meestega, kes istuvad tundide kaupa õlleklaasi taga, klatšivad ja mängivad doominot. Panen kohvikus passivate meeste ühtesid ja samu nägusid tähele oma igapäevasel poeteekonnal ning mõtlen, miks nad küll ei lähe koju oma naise ja laste juurde, vaid löövad päevade kaupa tänavakohvikus aega surnuks.

      Eurooplased peavad albaanlasi moslemiteks, kuid meie pereliikmetest ei käi mošees mitte keegi. Tõsi, albaanlaste tavad ja kombed on islami kultuurist läbi imbunud ning perekondlikes põhimõtetes on palju moslemite tavadele sarnast, kuid albaania naine ei kanna pikka, keha varjavat rüüd ning mees ei pea nelja naist. Ramadaani ajal ei toimu mingit paastu ja sellest ei tehta isegi mitte välja – ainus, mida tähistatakse, on selle lõpp. Süüakse kõike, ka sealiha, ja rohkelt. Islami usust on järele jäänud vaid fragmendid, kuid ometi on albaanlaste käitumises ja suhtumises palju niisugust, mida mina ei mõista.

      Sõbrannadega kohvikus käimine näitab siinses ühiskonnas naise litsakust ja kohalikele naistele on see keelatud. Albaania naised ei käi peaaegu kunagi kohvikus või restoranis ilma oma abikaasade või saatjateta. Isegi šoppama minnes tuleb naist saatma tema mees.

      Armir tuli just äripartneriga kohvi joomast ja rääkis käsi laiutades mingist naisest, kes oli tulnud kohvikusse ilma oma seadusliku kaasata ‒ „kuradima prostituut!”. Jätsin ütlemata, et ka mina olen proovinud teel poodi paaril korral mõnda kohvikusse sisse astuda, aga kuna laudade taga istuvad mehed on mind vaadanud ülimalt agressiivse pilguga, olen sealt silmapilkselt põgenenud.

      Olen enam kui kindel, et paljud siinsed naised ei olegi kunagi kohvikusse sattunud. Mõni vanem proua pühib küll vahel mõne kohviku põrandaid või ukseesist, kuid ilmselt on sel juhul tegu omaniku emaga, kel on lubatud paar tundi kodust eemal olla.

      Kodus istumine ajab mind aga hulluks. Seda enam, et minu ainus võimalus end kasulikuna tunda on siis, kui Armir hõikab mulle garaaži ehitatud töökojast, et tooksin talle teed. Ka Lulega räägime – sedagi niipalju, kui võimaldavad tema üksikud ingliskeelsed fraasid ja minu sama napp varamu albaania keelt – ainult siis, kui teeme pliidi ääres süüa.

      Suure lõuna- ja õhtusöögilaua taga istuvad küll meiega koos ka mehed ja lapsed, kuid naised räägivad vestluses kaasa vähe. Isegi lastel on suurem õigus meestelt midagi küsida kui naistel.

      Mind ärritab, et Armir ei tõlgi mulle ikka veel ühestki seltskondlikust vestlusest sõnagi ning ma olen tema kõrval samasugune lillepott nagu tol esimesel õhtul, kui me saabusime.

      Vähehaaval hakkab minus tekkima tunne, et Albaania ja siinsed reeglid kuivatavad minu isiksust. Kuna ma ei saa albaania keelest piisavalt aru, ei loe ma ka kohalikke lehti ega vaata televiisorit. Kummaline on elada keelekeskkonnas, milles vaid üksikud sõnad kannavad minu jaoks tähendust.

      Ja kui ongi tekkinud hetk, kui mul on võimalik Armirile selgitada, et tunnen end Albaanias nii tohutult üksikuna, käratab ta mulle: „Mine poodi!”

      Ka praegu on aeg, kui mind hoomab ängistus ning tunnen end vangistatuna. Kell on pisut pärast ühtteist hommikul, kui teatan köögis askeldavale Lulele, et tahan poodi minna.

      Haaran lauasahtlist puhta valge paberilehe ning kirjutan sellele toiduained, mida me lõuna- ja õhtusöögiks vajame. Lule avab külmkapiukse ja näitab näpuga piimapakile. Kirjutan ka selle tema soovitusel paberile.

      Panen Lote lapsekärusse, mis seisab koridori välisukse kõrval, ning viin käru teise korruse trepist alla hoovi. Pargin selle maja seina äärde varju, kuniks ise lähen garaaži Armiri otsima. Märkan teda külmal tsementpõrandal kükitamas, ühes käes mõõdulint ning teises sigaret.

      „Mida sa tahad?” pärib Armir mitte just kõige sõbralikumalt.

      „Ma lähen poodi. Mul on raha vaja.”

      Armir tõuseb silmapilkselt püsti ning ajab käe sügavale teksapükste taskusse.

      „Palju sul vaja on?”

      Kehitan õlgu. „Ma ei tea…”

      Armir ulatab mulle rulli kortsunud rahatähti ning lisab: „Too pakk suitsu kah!”

      Ta kükitab uuesti maha, kustutab koni põrandale ja tõmbab kollase mõõdulindi pikalt välja.

      Toidupoodi sõidutas Armir mind ainult esimestel päevadel, seejärel pidin poeteekonna ise selgeks saama ning poeskäigust sai minu töö, kohustus ja pikkade igavate päevade põhisündmus.

      Õnneks pole Kamëz suur ja siin on võimatu eksida.

      Teel toidupoodi põikan läbi ka turult, mida albaanlased kutsuvad araabiapäraselt basaariks. Olgugi et mul ei ole plaani sealt midagi osta, meeldib mulle turu peal niisama ringi vaadata.

      Kioskite seintele on alati üles riputatud sadu rõõmsates värvides riideid, vaipu ja kardinaid. Müüjate valjuhäälsed hõiked, lettide vahel siblivad ostjad, koerad ja kassid lisavad minu hallile argipäevale mingisugustki värvi.

      Turumüüjad teavad, et olen Kamëzis uustulnuk, ning iga leti taga seisev proua vaatab mind erilise tähelepanuga.

      Lükkan Lote käru aeglaselt läbi turupaviljoni ja peatun pea iga väljapaneku juures. Märkan ühel letil paari roosasid lastekingi, mille mõlemal rihmal ilutseb suur valge lehv. „Lote on veel liialt väike, et neid kanda…” mõtlen endamisi ja panen need tagasi letile.

      Värvivaliku poolest tundub albaanlaste maitse eestlaste omast kordades julgem olevat. Pea kogu siinse turu kaup lausa kisab tähelepanu järele. Pluusid ja kleidid on täis kõikvõimalikke kaunistusi, satse ja vidinaid. Turumüüjad, kes on muide sama värvikad persoonid kui riided, mida nad müüvad, on minu vastu sõbralikud. Kui oleme ühe kioski juures seisma jäänud, tormab leti tagant välja matsakas proua, kes asub kärus istuvat Lotet käsi plaksutades imetlema. Ta silitab teda nagu nukku ja kiidab Lote suuri pruune silmi.

      Nii imelik kui see ka pole, on sellel väikesel turul minu unistustega rohkem ühist kui majal, kus ma elan. Siin mind vähemalt märgatakse, mitte nagu kodus, kus kannan oma mehe jaoks nähtamatu elusolendi staatust.

      Ka poes püüan ma nautida iga detaili.

      Eestlasena olen harjunud suurte supermarketitega, kuid Albaanias võlub mind väikeste tänavapoodide lihtsus. Kõige enam vaimustab mind puuviljalett, mis lõhnab nii värskelt ja omapäraselt, et seda on võimatu kirjeldada põhjamaalasele, kes seda ise näinud ega tundnud pole. Nuusutan loorberioksa nii sügava sõõmuga, et leti taga seisev müüjatar jälgib mind silmanurgast nagu poolearulist.

      Mul on raske uskuda, et kõik, mida ma puu- või juurviljaletilt haaran, kasvab siinsamas Albaanias. Lahti lõigatud mahlased melonid, arbuusid ja erakordselt suured päikesekollased viinamarjad maksavad eurodesse ümber arvutades vaid paarkümmend senti kilo – lõpuks ometi on mul võimalus osta kõike, mida mu süda ihkab!

      Paigutan toidu Lote käru raamile ning asun koduteele.

      Jälle silmitsen ma kohvikute aknast paistvaid vakstust laudlinu, kunstlilli ja doominot mängivaid mehi. Aeg-ajalt ehmatab mind mõni tuututav auto või telefonipostide kõrvale kuhjatud prügihunnik, millesse paaril korral peaaegu sisse astun.

      Tiheda liiklusega peatänavalt auklikule kodutänavale keerates lükkan Lote toidupakkidest tulvil käru läbi liivatee. Rattad keerutavad

Скачать книгу