LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei ole konflikte,” ütleb Vikram enesekindlalt.

      „Aga lapstöölised, aga naiste õigused? Vaesus?” Vikram raputab kärsitult pead. Mitte siin.

      „Sa mine Bihari. Seal on kõik see, mida otsid, ja rohkemgi veel,” pakub Merihobu.

      „Kui mina näen mõnd biharilast tänaval mulle vastu tulemas, ma lähen kohe üle tee. Ma ei taha pahandusi,” seletab Vikram.

      Edasi Vikram vabandab. Tema neljakorruseline villa on hetkel remondis. Selle asemel paigutab ta mind oma sõbra hotelli. Enne äraminekut kutsub ta mind ööklubisse väikesele dringile, et näidata õiget Indiat. Keeldun viisakalt, et säästa oma energiat Raj Mandiri kino homseks külastuseks.

      Kui ma järgmisel hommikul rikšaga läbi Jaipuri sõidan, tundub see linn Delhiga võrreldes kui Metsik Lääs. Illegaalsed alkoholiärid ja reisibürood ehivad Pink City (Roosa linna) müüriäärt. Just sellise nime all Jaipuri turistidele reklaamitakse. Iidsest vanalinnast kiviviske kaugusel on suure liiklussõlme enda alla võtnud mustadest kilekottidest telklinnaku koloonia, mille räämas asukad askeldavad kõnniteel. Kuna agul on otse Jaipuri südames, pole siin sekunditki privaatsust. Kõige intiimsemaid asju aetakse otse sõidutee ääres. Hallis tuunikas räämas mees kükitab kõnnitee serval, tagumik rahva poole, ja teda ei häiri mitte üks raas tuhanded inimesed, kes autodes, mootorratastel ja pühvlivankritel mööda tuiskavad. Keeran häbelikult pea eemale.

      Kõige väsitavam on Jaipuri juures inimeste suhtumine turistidesse. Kerjuslapsed ja määrdunud sarides emad sülelastega materialiseeruvad kõige ootamatumatest kohtadest. Indialaste jõllitamine on teada-tuntud teema. Silmi pilgutamata võivad nad sind minutite kaupa pilguga jälgida. Jaipuris võtab jõllitamine teised mõõtmed, uudishimulikud mehed ja lapsed käivad lausa tänaval järel ja nühivad end sinu vastu.

      Jätan kamba jälitavaid jaipurlasi Jaipuri Timesi kontori peaukse ette maha ja astun kurnatuna toimetusse peitu. Mind võtab vastu ajalehe peatoimetaja Anil Divedi, kes laseb sekretäril tuua meile mõlemale tassi kuuma chai’d. Väljas on 35 kraadi sooja.

      Anil on erikorrespondendina meie ajakirja jaoks töötanud kõik need kuus aastat, kuid ta avaldab mulle saladuse – varsti on ta iseenda peremees.

      „Mis juhtus?”

      „Vanadus juhtus. Olen liiga vana, et kellegi järele koogutada. Ja pealegi ei maksta India Pühapäevas kunagi raha ära.” See on küll halb uudis. Räägin Anilile oma konfliktiraamatust ja küsin, kas ta saab mind aidata.

      „Jäta see,” rehmab Anil käega. „Võta raha, reisi ringi. Naudi elu, kuniks seda head aega jätkub. Nii teeksid indialased.”

      Kuid ma tahan teada. Mitte ainult mister Guru jaoks. Mul on vaja Indiat tundma õppima.

      Anil kõigub hetke tooliga ja mõtleb.

      „India on nii-öelda üleminekufaasis. Ühe jalaga tulevikus ja teisega minevikus. Olen kindel, et järgmised 20 aastat teevad lõpu laste abieludele ja aumõrvadele. Lapstöölised on muidugi teine jutt ja ma kardan, et need ei kao Indiast mitte kunagi.”

      „Miks nii tume prognoos?”

      „Vanem, kellel on kümme last… Tema jaoks on laps omand, kes peab ära teenima põhjuse elamiseks. Harimatule ja kirjaoskamatule inimesele on raske seletada hariduse boonuseid, sest haridus tasub ära kahekümne aasta pärast, aga oma laste tööle saatmine tasub ära täna.”

      Küsin, kas lapstöölised ongi see konflikt, millele peaksin esimesena keskenduma.

      „Sõna „konflikt” on üldse valesti valitud. Õigem oleks kasutada sõna „tõrjutus”. India ühe miljardi inimese hulgas on alati keegi tõrjutud.” Anil sügab mõtlikult habet. „Aga miks sa ei kirjuta hoopis millestki lõbusast?”

      „Millest?” küsin märkmikult silmi tõstmata.

      „Vaata kas või kõiki neid valgeid, kes Indiasse tulevad ja hindudeks hakkavad. Viimane hull oli vist Julia Roberts?” Selle peale naerame mõlemad. „Hinduism on uus budism,” lisab Anil naeruhoos.

      „Või kirjuta sellest, kuidas Udaipurist on saanud Hollywoodi näitlejate laulatuskoht. Just hiljuti abiellusid seal needsamused Russel Brand ja Katy Perry.”

      Lahkun Anili juurest hea tujuga, näpus paar telefoninumbrit.

      Minu hotelli kõrval asub rikšajuhtide peatuskoht. Jaipuris ei ole veel õige turismiaeg alanud, mistõttu rikšajuhtidel pole palju tööd. Mind nähes venivad nende näod naerule, ju nad aimavad, et pean nende teenuseid järgmiste päevade jooksul palju kasutama. Esimese kahe päevaga teengi Jaipurile mitu ringi peale. Järgmisel hommikul sõidan UNICEFi peahoonesse. Sekretär juhatab mind sotsiaaltöötaja kabineti. Noor naine on firma jaoks töötanud mitu head aastat ja teab India valukohti kõige paremini. Viieteistminutiline „intervjuu” meenutab kahtlaselt hirmkallite tolmuimejate müügisessiooni. Ainult et seekord müüakse mulle mittetulundusühingu tähtsust Indias.

      „Riigis, kus puuduvad sotsiaalsed tugisüsteemid ja garantiid, on mittetulundusühingud tihti ainsad pidepunktid kohalikele elanikele,” seletab sotsiaaltöötaja. Iga tema sõna katab minu ja diktofoni süljevihmaga. „Meie oleme just need, kes külastavad teatud piirkondi ja külasid. Tagurlikud kõrbeküla elanikud ei tea, milline üks riigiametnik üldse välja näeb.” Energiline sotsiaaltöötaja lendab mööda kabinetti ega suuda kahte minutitki ühe koha peal istuda. Juba laob ta mulle nina ette UNICEFi brošüüre ja viimast statistikat. Juba tuhnib ta mingis entsüklopeedias. Siis prindib ta välja lehekülgede kaupa informatsiooni laste olukorra kohta Indias. Hetkelise pausi ajal juhatatakse meid kõrvalruumi, kus tähistatakse kolleegi sünnipäeva. Maigutan kaasa „palju õnne, kallis Sonia” sõnadele, löön sünnipäevalapsega kokku veeklaasi, söön kommi ja pähkleid. Siis annab sotsiaaltöötajast Duracelli jänku mulle veel hunniku materjale näppu ja viskab mind ukse taha, ta peab koosolekule minema, kuid enne veel annab ta mulle ühe tähtsa telefoninumbri.

      Sunil Thomas on üks juhtivad India inimõiguste eest võitlejaid. Ta ilmub korteriuksele pidžaamapükstes, juuksed sassis ja käes aurav chai-tass. Nähes mu käes UNICEFi voldikuid, soovitab Sunil mul nendega järgmine kord kemmergus tagumikku pühkida. See pidavat olema ainuke asi, milleks nad kõlbavad.

      „UNICEF on nagu India riik, üks tohutu elevant. Iga kord, kui elevant otsustab end ümber keerata, kulub selleks väääga palju aega.” Sunil haigutab laialt.

      Pärast hommikupoolset ajupesu tunnen teatud soovi kaitsta mittetulundusühinguid ja nende tööd. „Kuidas te siis ise Indiat aitate?”

      „Just paar tundi tagasi jõudsin Haryanast koju,” räägib Sunil. „Igal aastal saagi koristamise ajal tulevad Haryana talunikud Radžastani, sõidavad mööda külasid ja korjavad peale lapsi. Vanematele makstakse pisike summa, lapsed viiakse Haryanasse tööle. Mõned lapsed on alles kuueaastased, igatsevad koju, süüa saavad halvasti, tööd on palju. Meie inimesed ootavad viljakoristushooaja alguses maanteedel ja püüavad kinni neid lapsi vedavaid autosid ja busse.”

      Sunili õhutusel kohtun järgnevatel päevadel veel kahe ajakirjaniku ja ühe kirjanikuga. Viimane räägib hädavaevu inglise keelt. Pärast neljakümne viie minutilist intensiivset kätega vehkimist hakkab ta aru saama, miks ma Radžastanis olen ja temaga juttu puhun. Jah, ta saab valget madamit aidata. Tal on üks number, mis ta mulle kohe annab. See inimene teab kõike Radžastanist ja Jaipurist, ma ainult helistagu talle ja öelgu tema, Urbashi nimi. Urbash kõlistab sõpradele, tuhnib seljakotis ja lappab oma märkmikku. Lõpuks ometi saan ma tähtsa numbri.

      See on Anil Divedi number. Ring on täis.

      Mind kõik need päevad mööda Jaipuri ringi sõidutanud rikšajuht peab minu ponnistusi äärmiselt naljakaks. Alil on lahked pruunid silmad, ajamata habemetüügas ja rikšajuhtidele omane pruun vormiriietus. Oma olekult on ta üpris tahumatu, sülitab punast paan’i mahla23 paremale ja vasemale, sügab oma kubet ning vannub jubedalt. Mittetulundusühinguid

Скачать книгу