LITMIR.BIZ

      Vahepeal oleme märkamatult jõudnud üle Atlandi ookeani ja valjuhääldist kostab kapteni teadaanne, et peatselt alustame laskumist Kennedy lennuväljale. Ja juba veeremegi värava poole, küll tunnise hilinemisega.

      Ma lootsin, et mul on enne missioonile suundumist piisavalt aega veel tsivilisatsiooni mõnusid nautida, Manhattanil jalutada ja õhtust süüa. Kuid piiriületusjärjekord on üle mõistuse pikk ning kui lõpuks lennujaamast pääsen ja õhtuses liiklusummikus Manhattani poole roomavas taksos istun, näen päevavalgust kaduvat ning sellega koos kaob ka minu innukus New Yorgi avastamiseks. Söön hotellis, võtan külma õlle ja poen magama.

      Järgmisel hommikul jõuan lennujaama paaritunnise ajavaruga. Istun aurava kohvitassiga kohvikusse ning asun sirvima Lonely Planeti reisijuhti.

      Rahvaarv 9 145 000. Pindala 27 750 ruutkilomeetrit. Ametlikud keeled: prantsuse ja kreooli. Rahaühik: gurd, mida kohalikud kutsuvad Haiti dollariks. Need kuivad faktid ei anna õiget pilti sellest, mis mind ees ootab. Vaatan Haiti kaarti ja püüan välja selgitada, kus on parimad rannad ja ujumistingimused. Kuna Haiti asub saarel, siis ei peaks ju meres ujumisega probleeme olema, arvan naiivselt. Seda, et esimese suvitusrannani tuleb poolteist tundi sõita, ei oska ma aimatagi.

      Hakkan sättima värava poole, kust lennuk mind otse Portau-Prince’i viib. Viimase seitsme aastaga, mis ma olen kodust eemal olnud ja erinevais paigus töötanud, on mu silmaring ja maailmavaade avardunud. Ma ei ole enam see eestlane, kelle jaoks on rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Ma olen muutunud vabamaks, suhtlemine võõrastega ja jutlemine tühistel teemadel pole enam probleem, ma isegi naudin seda. Lisaks olen harjunud viibima pidevalt muutuvas seltskonnas, kus päritolu ja nahavärv pole olulised. Ent kasvades üles keskkonnas, kus kõik sinu ümber, kaasa arvatud sina ise, on valge nahaga ja riietuvad aastaringselt pruuni või musta, äratab täiesti erinevate värvikirevalt riietatud inimeste nägemine loomulikult uudishimu.

      Jälgin ootesaalis minuga samale lennule suunduvaid inimesi. Sissekäigu kõrval istuvad kaks noort meest, kes agaralt mobiiltelefone näpivad. Neil on jalas valged tossud ja viis numbrit suuremad teksased. Fakt, et pükste hargivahe jääb vaid natuke ülespoole põlvi, ei paista neid häirivat. Paljakspöetud päid troonivad viltu keeratud New York Yankeesi pesapallimütsid. Kuidas neil küll püksid jalas püsivad, imestan omaette. Kuidas nad kõndida saavad?! Kuid juba järgmisel hetkel krapsavad noormehed püsti, et pakkuda istet hingeldavale vanadaamile, kes sikutab enda järel kaht suurt riidekotti. Ja poiste püksid ei vajugi põrandale!

      Panen tähele, et paljudel reisijatel on kaasas vähemalt kaks hiigelsuurt pampu ja tundub, et lennukile lastakse ükskõik kui suurte või raskete kodinatega. Hingeldaval daamil on seljas tagasihoidliku lillemustriga kleit ja jalas lihtsad mustad kingad. Värske soengu otsas kübar… ei, kaks kübarat… oot-oot, tegelikult lausa kolm kübarat! Siis märkan, et ka mõnel teisel naisterahval on peas samasugused kübarakuhilad ja ühel vanemal härrasmehel troonib peas kaabutorn! Tänaseni ei tea ma, mis on selle veidra tava taga – kas on tegu religioosse kombega või toimus kuskil peakatete soodusmüük?

      Juuni alguses on kodus enamasti soe ilm, New Yorgis valitseb aga juba tõeline suvekuumus. Haiti omakorda on täiesti erinevast liigast. Kui oleme õnnelikult maandunud ja kapten turvavööde tule kustutab, kõlab nähtamatu stardipauk. Ühel hetkel hüppavad kõik püsti, üritavad ülevalt laegastest oma hiigelsuuri pampe kätte saada ning trügivad ukse poole. Milleks küll selline trügimine, imestan. Ega meist kedagi ju lennukisse jäeta!

      Avatud lennukiuksest sisse kiirgav valgus pimestab silmi. Koban oma päikeseprillide järele, neid leidmata astun silmi kissitades kõikuvale lennukitrepile. On keskpäev, päike on peaaegu seniidis ja helesinises taevas pole ühtegi pilve. Kuigi kapten oli teatanud, et temperatuur Port-au-Prince’is on 28 kraadi, hoovab mulle näkku saunakuumus. Ronin trepist alla ja iga sammuga tekib aina enam higipiisku mu otsmikule. Lasen end kiirustaval rahvahulgal terminali sisse kanda ning saan šoki – astun kui külmkappi! Kohe saab ka selgeks, miks kõik lennukist nii meeleheitlikult välja trügisid: kaheksast passikontrolliputkast on mehitatud ainult kaks ja nende taha on juba tekkinud looklevad järjekorrad.

      Märkan eemal meest, kes hoiab pea kohal silti „MINUSTAH”. Loodan, et tegemist on minu vastuvõtudelegatsiooniga.

      „Tere! Kas teie olete uusi missiooniliikmeid vastu võtmas?” küsin.

      „Jah, mina olen Richard MINUSTAH’ reisiosakonnast. Kuidas on teie nimi?” vastatakse mulle äärmise viisakusega.

      „Tarmo Jõeveer.”

      „Hmm… Heveer… Sellist mul nimekirjas pole.”

      Ohkan. Tean, et minu nime väljahääldamine õnnestub ainult teisel eestlasel ja palun nimekirja näha. Ja seal minu nimi oligi, kuigi kirjutatud o-tähega. Osutan näpuga oma nimele ja Richardi nägu läheb äratundmisest naerule.

      „Oh, yes! Mister Džoveer! Siin te oletegi!”

      Meie juurde koguneb veel kolm reisijat, kes on, nagu minagi, missiooni uustulnukad. Kõrv tabab tuttavaid lausekatkeid ning peagi selgub, et minu kolm reisikaaslast on Kosovost! Kohast, mis pidi olema mu elust läinud… Kuid loob hea tunde, et uuel maal on vähemalt midagi tuttavat ja harjumuspärast.

      Richard korjab kokku meie reisidokumendid ja kaob läbipaistmatu klaasukse taha, millel ilutseb koos hoiatavate märkidega silt „Imigracion”. Kuigi vahepeal on tööle asunud veel kaks passikontrolöri, ei paista järjekorrad lühenevat. Olen õnnelik, et ei pea ise selles massis trügima. Uudistan kontrollide tööd lähemalt. Neil ei paista olevat ei arvutit ega mingit muud elektroonilist varustust. Passe uuritakse üht- ja teistpidi, lapatakse neid läbi, vaadatakse kahtlustavalt igale reisijale otsa ja lõpuks lööb valges särgis ametnik templi sisse.

      Passikontrolli kioskite taga laiub terve seina ulatuses Haiti lipu kujutis, esiplaanil rahvariietes naisterahvas, juures lause „Bienvenue au Haiti – Welcome to Haiti”. Haiti lipp, mis on küll teinud läbi mitmeid uuendusi, on tänapäeval siiski väga sarnane riigi esimesele lipule. Lugesin kusagilt, et 1803. aasta revolutsiooni ajal, kui Haiti oli veel ametlikult Prantsuse võimu all, rebis revolutsiooni liider, kindral Jean-Jacques Dessalines, lipust välja valge osa ja käskis kaks ülejäänud poolt kokku õmmelda. See sümboliseeris orjuse lõppemist ja endiste orjade peremeheks saamist. Sinise ja punase horisontaalse triibuga lipp on kasutuses tänapäevani, praegu ilutseb lipul ka Haiti vapp.

      Vahepeal on Richard tagasi jõudnud ja andnud meile värskelt tembeldatud passid. Liigume pagasilintide suunas, neid on ainult kaks ja vaid üks paistab töökorras olevat. Minu mõtete kinnituseks hakkab üks lint kägisedes ja kriuksudes tööle – selleks, et kohe jälle seisma jääda. Kusagilt kostab natuke kopsimist, valju sõimu ja ongi taas lindil eluvaim

Скачать книгу