Sigmund - David Messer

Скачать книгу

seda suurmeest, kelle piinad kaalusid üles meie endi egoistliku soovi temast kinni hoida.

      „Mul oleks patt elu üle kaevata,” sõnas Sigmund pisut elavnedes ja lisas vaimustusega: „Ma elasin nii kõrge vanuseni, kogesin oma sõprade ja pere sooja suhtumist ja armastust… Mul oli huvitav ja intrigeeriv töö, mis oli täis seninägemata avastusi… See võib tunduda kummaline, kuid ma ei ole kunagi pidanud ennast ei õpetlaseks, teadlaseks, eksperimentaatoriks ega isegi mõtlejaks. Ma olin temperamentne konkistadoor… seikluste otsija… kogu selle oma uudishimu, julguse ja visadusega, mis iseloomustabki selliseid inimesi. Ma sukeldusin pikaajalistesse otsingutesse, et lahendada inimteadvuse tumedama poole saladusi, ja ootasin kaua, millal mind selles riskantses ettevõtmises edu saadab… Ja ma võib-olla isegi saavutasin selles edu. Kes veel võiks nii paljude saavutustega uhkustada? Samas ei suutnud ma ehk teha oma elus kõike, mida oleksin pidanud tegema, kuid ma kardan, et nüüd pole mul selleks enam aega jäänud.”

      Ta naeratas nukralt ja jäi vait. Mina olin ootuses tardunud, sõnagi lausumata vaatasin vaid kurvalt ja lugupidavalt tema poole.

      „Doktor Jones!” pöördus ta äkki minu poole ametliku hääletooniga. „Teie teate, kuidas ma alati olen kaitsnud oma isiklikku elu võõraste, liiga uudishimulike silmade ja kõrvade eest. Mind on ärritanud igasuguste ajakirjanike ja niinimetatud minu talendi austajate sobimatud ja alatud katsed tungida minu eraellu ainsa sihiga – sorida seal mustas pesus ja leida sealt midagigi sensatsioonijanuse publiku huvi rahuldamiseks. Ma olen alati olnud ka minu kohta biograafiliste raamatute avaldamise vastu. Kõik, mida minu tulevastel järgijatel ja vastastel on vaja teada, on kirjas minu töödes. Maailmale võivad huvi pakkuda vaid minu ideed, mitte mina ega minu isiklik elu… Võib-olla on minu kinnisus aidanud kellelgi levitada minu kohta valesid ja väljamõeldisi… isegi inetuid oletusi… Selle jätan ma nende südametunnistusele. Kuid teie olete üks minu väheseid õpilasi, kes on jäänud mulle ustavaks meie tutvuse algusest peale, te pole mind reetnud ega minust eemale tõmbunud, nagu on teinud paljud. Teie ustavuse eest minu ja mu töö vastu olen ma teile lõpmata tänulik.”

      Freudi palgeile tekkinud pisarad liigutasid mind hinge põhjani, ma suutsin end suuri vaevu tagasi hoida ja püüdsin meeleheitlikult alla neelata kurku tõusnud klompi.

      „Ausalt tunnistades, ma nii väga ei taha, et minu isiku kohta kirjutataks mingeid biograafilisi raamatuid,” sõnas ta siis ilma teeskluse ja võltsi tagasihoidlikkuseta. „Kui aga on keegi, kes suudaks kirja panna tõepäraseid mälestusi minu elust, siis just teie.”

      Ma pidasin korrektseks vaikida, teades, kui valus see teema minu õpetaja jaoks oli. Aga ma noogutasin tänulikult. Sigmund vastas mulle peanoogutusega, pöördus siis dr Schuri poole ja küsis viisakalt:

      „Kas me võime nüüd selle asja lõpule viia?”

      „Jah,” vastas doktor pisut erutatult ja tegi oma arstikohvri lahti.

      Sigmund pani kuulekalt silmad kinni. Mina pöörasin pilgu kõrvale, suutmata vaadata, kuidas dr Schur rahulikult oma patsiendi soovi täites süstis talle viimase, surmava doosi morfiumi.

      „Usukauge inimesena olen ma sageli ette kujutanud, kuidas ma Jumalaga kohtun ja temaga vestlen,” sõnas õpetaja vaikselt, näol kaua oodatud kergenduse tunne. „Põhiliselt on minu pöördumised Kõigekõrgema poole seisnenud minu etteheidetes selle pärast, et ta ei andnud mulle paremat aju.”

      „Ma pole kohanud ühtki inimest, kellel oleks teravam ja läbitungivam mõistus kui teil,” kinnitasin mina, astusin tema tugitooli juurde ja võtsin tal käest kinni.

      Sigmund surus tänulikult mu kätt.

      „Ma ei tea, mida ma võiksin praegu Jumalale ette heita… Kuigi ma ei arva, et mind seal üldse miski ootab… Ehk vaid tühjus ja vaikus…”

      Tema nõrgenevas hääles oli kuulda sügavat kahetsust – nagu millegi lõplikult tegemata jäänu pärast.

      „Imelik kokkusattumus… just täna on Jom Kippur… juutide suur lepituspäev,” lausus ta, ja ma märkasin, kuidas üksik pisar mööda tema põske alla voolas.

      „Me hakkame teist puudust tundma, Sigmund… Kuid ma usun, et teid ootab ees suure rõõmu ja vabanemise tunne,” sosistasin ma talle hüvastijätuks, imestades ise, et need sõnad mulle sel hetkel nii vajalikud ja õiged tundusid, kuigi need ei olnud kooskõlas minu ellusuhtumisega.

      Freudi suunurkades väreles naeratus. Ta rind kerkis üles ja langes siis aeglaselt alla. Ta jäi rahulikult magama. Tema kannatused olid lõppenud. Ta lahkus siit ilmast realistina, nagu ta siin ka elanud oli.

      kummaline patsient

      „Kui väsinud ma kõigest sellest olen! Iga päev üks ja seesama! Ja mille nimel? Mis mõttega? Mul on ju olemas kõik, millest üks mees võib unistada… Ma olen neljakümne nelja aastane… Mul on kaunis naine, kolm last, suur maja… Jumaldatud Bentley… Oleksin juba ammu võinud hakata end võõrastest kapriisidest eemale hoidma … Nende lõpmatutest probleemidest… Muudkui aga jaga neile oodatud vastuseid, nagu kompvekke Halloweeni ajal… Kas sa suudad endale ette kujutada?! Keira Knightley keeldub mängimast koos Jude Lawga! Jude aga väidab vastupidist!.. Ja need öised Robert De Niro helistamised! Sest temal on jälle tusk peal… Pärib aina, millal ma jälle Los Angelesse sõidan.”

      David vangutas masendunult pead ja vaatas nukralt oma assistendi Cheryli poole, kes istus häirimatu näoga eesruumi kõrge laua ääres ja kuulas ükskõikselt oma bossi hommikust pihtimust. Neljateistkümne koos töötatud aasta jooksul polnud David ikka veel õppinud assistendi emotsioonideta näo järgi ära aimama, kas too tunneb talle sügavalt kaasa või on mehe hingeliste kaeblemiste suhtes sama sügavalt ükskõikne.

      David muidugi poosetas. Olles Harley Streetil üks kõige nõutavamaid ja kallimaid psühhoterapeute, polnud tal kunagi puudust tähtede ja muu kõrgkihi hulka kuuluvatest klientidest. Nii oli tema kaeblemine raskuste ja väsimuse üle teataval määral liialdatud ja viitas kergele eneseimetlusele.

      „Selle nädala jooksul kuulen ma seda juttu juba teist korda,” lausus Cheryl pisut etteheitvalt ja irooniliselt.

      „Kas tõesti?” oli David siiralt imestunud. „Vaat kus lugu… Äkki ma peaksin puhkama?” Ta vaatas murelikult oma abilise poole.

      Naine kehitas ükskõikselt õlgu.

      „Läheks paariks nädalaks… Kusagile saarele… India ookeanis. Lastel algabki kohe koolivaheaeg,” arutles David unistades. „Näiteks Seišellidele!” teatas ta oma potentsiaalse valiku ja sai Cherylilt heakskiitva naeratuse. Kohe tegi mees aga tõsise näo ja häälestas ennast tööle.

      „Hüva! Kes meil seal täna on?”

      End pisut ette kallutades vaatas ta üle kabineti avatud ukse ja kangestus pisut, märgates seal kummalist külastajat. Kabinetis istus hallipäine, väga hästi hoolitsetud habemega ja vanamoodsate ümmarguste prillidega vana mees. Davidit märkamata külitas ta lapse moodi oma toolil ja uuris midagi põrandal enda ees.

      „Mis Sigmund Freud see veel on?” küsis David poolihääli ja pilkavalt Cherylit. Lustliku naeratusega ulatas naine talle täidetud ankeedi.

      „Sa hirmutad mind oma salapärase olekuga,” hoiatas David naljatades ja tehtult kurja nägu ette manades. Heitnud aga pilgu ankeedi esiküljele, ta tardus.

      „Sigmund Freud?! Kaheksakümne kolme aastane?! Mis nali see on?!”

      Ta vaatas ehmunult Cheryli poole, kuid tolle tundetu pilk andis selgelt mõista, et ta on bossi heaks juba teinud kõik, mida suudab, ega saa teda rohkem kuidagi aidata. Pöördudes hämmastunult kabineti suunas, astus David nagu nõiutult uksest paistva päikeselaigu poole, liigutades vaevaliselt oma kangeks tõmbunud jalgu, mis tundusid tema äkitselt kühmu vajunud keha järel lohisevat. Jõudnud kabinetti, peatus David vana mehe ees, vaatas teda ja lausus kõhklevalt:

      „Tervist… Mina olen doktor Pollack.”

      „Ahaa! Tere hommikust, kolleeg!” elavnes vanahärra ja tõusis lugupidavalt oma toolilt püsti. „Mul on rõõm teiega tuttavaks saada!”

      Külastaja

Скачать книгу