LITMIR.BIZ

      Austus ehmatab. Häbi ehmatab.

      Valu on kallis nagu ihu.

      Miks austus ja häbi ehmatavad?

      Häbi on parem kui austus.

      Kui tuleb, siis ehmatab

      Kui läheb, siis ehmatab.

      Sellepärast austus ja häbi ehmatavad.

      Miks valu on kallis nagu ihu?

      Ainult ihu saab valu tunda.

      Poleks ihu, poleks ka valu.

      Kes hindab ihu nagu maailma,

      see võtku maailm oma hoolde.

      Kes austab ihu nagu maailma,

      see võtku maailm oma kaitse alla.

      Vaadates ei näe

      – nähtamatu.

      Kuulates ei kuule

      – kuuldamatu.

      Katsudes ei tunne

      – tundmatu.

      Kolmest puudumisest saab üks.

      Ei hele pealt, ei tume alt.

      Ääretu ja piiritu.

      Nimetuna tuleb.

      Pole kuju, pole asja.

      Segane ja hämar.

      Tuleb vastu

      – nägu pole.

      Läheb ära

      – selga pole.

      Sügavusest juhid maailma.

      Põhjatusest mõistad kõike.

      See on tee seos.

      Vana tark on varjus.

      Märkamatu ja sügav.

      Tema sügavust ei näe.

      Väliselt aga

      ettevaatlik nagu läheks üle jõe,

      arglik nagu kardaks naabreid,

      viisakas nagu oleks külas,

      ebamäärane nagu sulav jää,

      lihtsameelne nagu puupakk,

      tühi nagu laiuv org,

      segane nagu porine vesi.

      Paigal olles, kuni pori hajub.

      Liikudes, kui selgus käes.

      Sellel teel ei olda täis.

      Vana täitub uuega.

      Rahu säilib tühjuses.

      Kõik siin tulevad ja lähevad.

      Kõik siin tulevad tagasi.

      Tagasitulek on rahu.

      Tagasitulek on vabadus.

      Vabadus annab püsivuse.

      Püsivus annab mõistmise.

      Mõistmine annab selguse.

      Ilma püsiva mõistmiseta

      minnakse hukka.

      Püsiv mõistmine

      teeb lahti.

      Lahtine on rahulik

      Rahulik on kuninglik.

      Kuninglik on õige.

      Õigele on tee.

      Teel ei ole lõppu.

      Ihu lahkub valutult.

      Kõige paremaid me teame.

      Vähem paremaid me armastame.

      Veelgi vähemaid me kardame.

      Veelgi vähemaid me põlgame.

      Usaldus loob usalduse.

      Kui valmis said, mine eemale.

      Palju sõnu pole vaja.

      Las arvavad, et ise läks nii.

      Tee kõrvale tekib

      headus ja südamlikkus.

      Vaidluse kõrvale tekib

      valelikkus ja petmine.

      Peretülide kõrvale tekib

      armastus ja austus.

      Mässude kõrvale tekivad

      ustavad teenrid.

      Jättes tarkuse ja väitluse

      tekib suur kasu.

      Jättes õigluse ja südamlikkuse

      tekib austus ja armastus.

      Jättes edu ja oskused

      kaovad vargad ja röövlid.

      Need on ainult kaunistused.

      Pigem olla

      lihtne ja loomulik.

      Soovideta ja tahtmisteta.

      Kui pole tarkust, pole ka muresid.

      Kui kaugel on jah ja ei?

      Mis vahe on heal ja halval?

      Mida peab kartma ja mida kahetsema?

      Mõttetult, lõputult.

      Rõõm ja pidu kevadel.

      Rahvas kõik on välja tulnud.

      Minul ainult vaikne meel

      nagu laps, kes naeruta.

      Ükskõikselt ja pöördumatult.

      Kõikidel on nii palju.

      Minul mitte midagi.

      Segaduses, rumalalt.

      Kõik on nõnda valguses.

      Mina ainult hämaras.

      Kõik on nõnda arukad.

      Mina ainult muretu

      nagu laine, mis ei püsi.

      Kõik nad teavad, mida teevad.

      Mina ainult algeline.

      Mina ainult erinev.

      Toitvat ema armastan.

      Suurim vägi kulgeb teel.

      Tee on hämar, varjune.

      Seal

Скачать книгу