LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Deanna Barch,” vastas ta. „Minu abikaasa.”

      Braver kirjeldas teda täiesti objektiivselt. „Minu abikaasa on supernaine,” ütles ta. „Ta on kõige hämmastavam uurija, keda võib ette kujutada. Meie suhte ainus puudus on see, et temaga võrreldes on mul kerge end alaväärsena tunda. Paari aasta pärast saab temast ilmselt meie osakonna juhataja. Ta on ajakirja Cognitive, Affective, and Behavioral Neuroscience toimetaja. Ta on seotud ka sisuliselt kõigi ülikoolikomiteede tööga. Ta on selline inimene, kes kell neli hommikul üles ärkab ja paari artikli käsikirja valmis saab, enne kui lapsed üles ärkavad. Ning ta on ka meie tütre skaudirühma juht. Ta on just selline inimene, kes paneb kõiki teisi endalt küsima: mida mina küll valesti teen? Ning samas on ta ka äärmiselt meeldiv inimene. Ta pole ülbe ega egotsentriline. Ning ta valis mind välja. See on peamine põhjus, miks ma end liiga alaväärsena ei tunne. Ilmselt ta minus siiski midagi ikka nägi.” Braver jätkas oma naise kiitmist, kuid liigume nüüd tagasi selle juurde, kuidas see kõik intelligentsuse loomusega seondub. Sest seos on täiesti olemas. „Mind huvitavad väga motivatsiooni ja taju seosed,” ütles ta. „Mind hakkas huvitama mu enda motivatsioonitase: vahel tunnen muret, et see on liiga madal. Ma olin selline laps, kelle kohta kuueaastaselt öeldi: „See laps on geenius.” Mu mõlemad vanemad olid professorid. Ma olen pärit klassikalisest Euroopa juudi perekonnast. Kõigil mu pereliikmetel on teaduskraad. Kuid mul tekkis väike kriis ning mõneks aastaks jätsin ülikooliõpingud pooleli. Sest ma tegin kõike vaid sellepärast, et minult seda oodati.”

      Selleks ajaks, kui Braver avastas kire psühholoogiauuringute vastu, oli temast saanud magistritudeng Princetoni ülikoolis ja ta töötas laboris, mida juhatas Jonathan Cohen, kes on kognitiivse kontrolli neuroloogiliste aluste valdkonnas üks juhtivaid teadlasi kogu maailmas – sama valdkond, millele ka Jonides oma karjääri pühendas.

      Kuna iga psühholoog, kellega ma vestelnud olin, tõlgendas kognitiivset kontrolli veidi erinevalt, uurisin Braverilt tema versiooni kohta. „Kui räägime kognitiivsest kontrollist,” ütles ta, „siis tähendab see võimet häirijaid alla suruda, informatsiooni töömälus tallel hoida, ühelt ülesandelt teisele lülituda ning segajate puhul valikuid teha. Kuid samuti räägime eesmärkide seadmisest.”

      Braver ütles, et tema naine ja kaasdirektor on eriliselt tugev just kognitiivse kontrolli tasandil.

      „Deanna puhul pole erakordne niivõrd toores intelligentsus per se, vaid pigem just tema kognitiivne kontroll,” ütles ta. „Nooruses ei pidanud keegi teda eriti briljantseks. Kuid just siin saab selgeks, et kognitiivne kontroll ja intelligentsus on omavahel seotud, ent pole identsed. Tal on väga tugev eneseidentiteet, oskus rahuldust edasi lükata ning selge arusaam sellest, et käegakatsutavad hüved on vähem väärt kui kaugemad hüved, ning ta mõistab ka impulsside reguleerimise viise – impulsside kontroll on siinkohal suure tähtsusega. Deanna suudab erakordselt hästi keskenduda ning vajaduse korral mitme ülesandega tegeleda, samuti on tal väga tugev kognitiivne kontroll oma emotsioonide üle. Ning kõik see loob eduka tsükli.”

      Oma mõtete kontrollimine, enda eesmärkide ja käitumise kontrollimine: Braver tekitas minus arusaamise, et need on omavahel tihedalt seotud ning nende aluseks olevad neuroloogilised mehhanismid kattuvad sageli üksteisega. Mulle sai ka selgeks, et ta on üks kõige õnnelikumaid abielumehi kogu Põhja-Ameerikas. Nüüd oli käes aeg minu aju skaneerida.

      Sõitsime Barnes-Jewishi haiglasse ning tõusime liftiga üheteistkümnendale korrusele, kus asus kliiniliste vaatlusuuringute keskus. Seal kohtasime Michael Cole’i ja paari uurimisassistenti, samuti fMRT skanneri operaatorit, kogukat, hallipäist lõuahabemega meest, kel oli seljas säärane valge kittel, nagu teadlased laboris sageli kannavad. Nad istusid fMRT kontrollruumis, kus oli kaheksa arvutiekraani, millest mõned olid sülearvutitega ühendatud, mõned aga vanemate lauaarvutitega, ning ühes seinas oli aken vaatega kõrvaltuppa, kus asus fMRT. Nad ütlesid, et pean taskutest kõik metallesemed välja võtma ning ka prillid eest võtma. Kuna mul oli prille vaja, et kaugemale näha, ning kuna testi puhul pidin N-backi harjutusi tehes arvutiekraani vaatama, andsid nad mulle nägemist korrigeerivad plastraamidega prillid ning viisid mu fMRT tuppa. Masin oli umbes kolm meetrit kõrge ja lai ning selle tunneli suuava ees oli plastist lavats, millele pidin pikali heitma. Mind ei häirinud mõte, et varsti libistatakse mind masinasse nagu leiba ahju; klaustrofoobia all pole ma kunagi kannatanud. Lesisin lavatsil, prillid silmade ees ning klapid kõrvas (et kuulda nende juhiseid kõrvalruumist), oodates põnevusega eksperimendi algust. Siis ütles keegi ilma mingi eelneva hoiatuseta: „Heakene küll, me kinnitame nüüd su pea,” ja mu lauba kohale laskus silda meenutav kaadervärk, mis minu all oleva platvormi külge lukustus. Kaadervärgi peal oli mingi tilluke peegel, mis mu silmade ette jäi, blokeerides nõnda vaate üles lakke. See pidi mul võimaldama enda taha näha, sest masina tagaosas asus arvutiekraan, kuhu pidi ilmuma N-backi ülesanne. Aga kuna mu pea oli nüüd liikumatu ning silmi ja kõrvu katsid prillid ja kõrvaklapid, sattusin paanikasse. Ning seda juba enne, kui nad mind masinasse sisse lükkasid.

      „Uhh, kas laseksite mul hetkeks püsti tõusta?” küsisin.

      Assistent vabastas mu pea. Ma tõusin istukile, võtsin prillid eest ja klapid kõrvast ning hingasin mõne korra sügavalt sisse.

      „Ma polnud selleks valmis, et mu pea nõnda paika pannakse,” ütlesin. „See on karm.”

      Ootasin minuti, lastes paanikatundel üle minna, ning proovisin uuesti. Seekord pidasin vastu umbes ühe minuti, enne kui palusin end taas vabaks lasta. Ootasin viis minutit, et maha rahuneda, ning proovisin uuesti, pidades seekord nii kaua vastu, et nad said mind juba masinasse sisse libistama hakata. Kui olin poolenisti sisse jõudnud, haaras mind taas paanika ning nad olid sunnitud mind välja laskma.

      „Tunnen end erilise hädapätakana,” ütlesin. „Uskumatu, et tulin kogu selle tee St. Louis’sse ega suuda nüüd seda teha.”

      Kogukas masinaoperaator oli väga mõistev. „Ära muretse,” ütles ta. „Paljudel inimestel hakkab hirm. Tavaliselt võtavad nad rahustit, aga töömälu testi puhul see ei sobi. Kas tahad veidike jalutada? Jäävett juua? Tule, ma näitan sulle teed.”

      Lonkisime koridori mööda tillukesse kööki, kus ta klaasi jääga täitis ning sinna vett valas. Jõin selle ära. „Mind ei hirmuta masina sees olemine,” rääkisin. „Pigem see, et mu pea on kindlalt paigas ja need prillid silmade ees ning suured klapid kõrvadel. See ajab segadusse.”

      „Igal nädalal juhtub, et keegi ei suuda seda taluda,” ütles assistent. Kuid ma teadsin, et keegi neist pole poolt riiki läbi lennanud, et raamatu kirjutamise pärast siia tulla. Läksime fMRT tuppa tagasi ning otsustasin masina ümber jalutada, et endale võimalikult hästi selgeks teha, mis juhtuma hakkab. Läksin masina taha, kus asus arvutiekraan. Panin taas prillid ette ning klapid kõrvadele. „Hästi, proovime uuesti,” ütlesin. „Kuid seekord tahaksin minuti või paar niisama lavatsil lebada, nii et pea kinnitatud on, ja sellega ära harjuda.” Kui mu pea oli kinnitatud, tõstsin käed ja puudutasin nendega prille, klappe ja kaadervärki, mis mu pead paigal hoidis. Liigutasin veidi jalgu ja pahkluid ning üritasin pead üles ja alla jõnksutada, avastades, et saan seda sentimeetri võrra liigutada – kuigi skaneeringu ajal ma seda teha ei tohi. „Pole mingit ohtu,” ütlesin endale. „Sa ise tahad seda teha.” Kui minus tekkis soov istule tõusta, kujutasin ette, et leban voodis ja mu süles on meie koer, veidike hull, aga armas tilluke bichon, kelle nimi on Suhkrutükk. „Mis sa arvad?” küsis operaator, kes mu kõrval seisis.

      „Teeme ära,” vastasin.

      Ta lahkus toast ning pööras lülitit, mis platvormi masinasse liikuma pani. „Kõik korras?” küsis ta läbi kõrvaklappide. „Kas panen käima?” „Pane käima,” vastasin.

      Järgmised kolm minutit ümbritses mind kohutav mürisev heli, mis meenutas suruõhupuuri või metallibändi trummisoolo kiiretempolist rütmi. Siis oli pool minutit vaikust ning järgnevad helid olid eriti tontlikud: sisin ja paus, sisin ja paus, sisin ja paus, nagu 1950. aastate ulmefilmis, kus tulnukad laseriga mõnd haagiselamut hävitavad. Pärast hetkelist vaikust kõlas uus heli, järjekordne rütmiline tümpsumine, nagu rikkis pesumasinast, kuid igale tümpsule järgnes veel õõnsalt kajav põmakas. Pärast

Скачать книгу