ТОП просматриваемых книг сайта:
Totu Kivilinnas. Igor Nossov
Читать онлайн.Название Totu Kivilinnas
Год выпуска 2011
isbn 9789949459759
Автор произведения Igor Nossov
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Vaata, see täht pilgutab meile silma!”
„Jäta nüüd,” vastas Totu. „Tähed pole ju elus, nad ei saa pilgutada!”
„Sa eksid. Nad on vägagi elus. Nende peal elavad arvatavasti teised põnnid ja tirtsud, umbes sellised nagu meiegi.”
Ja täht oleks tõesti nagu pilgutanud Nöpsiku ja Totu poole, justkui rääkides: „Ulata oma käsi ja puuduta mind!”
Peale õhtusööki jäi bivakk vaikseks.
Mõistatus kõrbes
Järgmisel päeval ujusid rändurid, nagu Taibu oligi oletanud, juba keset tõelist kõrbe. Kummaline oli näha veega täidetud jõe kõrval kuivanud maad.
Paljud põnnid ja tirtsud muutusid sellise maastiku tagajärjel nukrameelseteks.
„Peale Lillelinna,” ütles Nöpsik, „tundub selline kõrb õudsena.”
Kõigile meenusid seepeale Lillelinna ja eriti Rohelise Linna mõnusad tänavad.
Totu vajus samuti norgu.
„Kõik on kuidagi surnud,” ütles ta Puntrale, uurides pikksilma abil ümbrust.
„Üldsegi ei ole surnud,” vastas Pundar. „Näe, vaata, seal roomab kilpkonn, aga seal – sisalik.
Ja kaktusi on ümberringi üsna palju. Mõned isegi õitsevad. Võib-olla lendavad siin ka mingid linnukesed,” oletas Pundar nõrga lootusega hääles.
„Ei lenda siin kedagi,” torises Totu. „Ainult kilpkonnad roomavad siin!”
Kuid äkki, kõigi üldiseks rõõmuks hakkas parve kohal lendama neoonreklaamina sätendav põrnikas.
„Ma ju ütlesin, et keegi ikka lendab,” rõõmustas Pundar.
Taibu ja Klaasikildre olid sel ajal hõivatud palju tõsisema uurimistööga. Nad märkasid, et jõe peasängist hargnesid mõlemale poole mingi ebaloomuliku korrapära järgi väiksemad kanalid. Just nimelt – kanalid, aga mitte mingid jõekesed. Tundus, et see kõik oli ehitatud mingite arukate olendite poolt. Kanalid olid ühetaolised, täiesti sirged ja kõigi nende ette oli asetatud lüüsitaolise mehhanismiga tammid.
„Ma olen veendunud, et see on spetsiaalne kõrbe niisutamiseks ehitatud kanalite süsteem,” ütles Klaasikildre.
„Ka mina arvan nii,” kinnitas Taibu. „Ainult et miks kõik kanalid on ära kuivanud? Tundub, nagu ei oleks neid juba ammu kasutatud. Aga kes võis küll sellised keerulised ehitised rajada?”
Klaasikildre vaatas paljutähenduslikult taevasse, jäi mõttesse, sügas end kõrva tagant ja ütles:
„Aga võib-olla need on nemad?!”
„Kes „nemad”?” ei saanud Taibu aru.
„Noh, nemad…” kordas astronoom kohmetult ja näitas näpuga taeva poole.
„Tulnukad?”
„Jaa. Võõrplaneetlased. Marakannoidid!”
Klaasikildrelt ei oleks Taibu sellist fantastilist seletust oodanud, aga hakkas ka ise kahtlema.
„Ümberringi ei ole midagi ega kedagi nii kaugele, kui silm ulatub,” mõtles ta. „Aga selliste kümnete kanalite ehitamiseks on vaja palju aega ja sadu või koguni tuhandeid kogenud ehitajaid. Kust nad küll tulid ja kuhu pärast kadusid? Ja milleks nad kõik selle ehitasid?”
Õhtuses laagripaigas muust ei räägitudki kui ainult salapärastest kanalitest ja võimalikust kohtumisest kosmosest saabunud tulnukatega.
Õli valas tulle Plint. Ta teatas, et kui ta oli loojangu ajal siiruplaaniga õhku tõusnud ja ümbruskonnas lennanud, oli ta nähtust hämmingusse vajunud. Selgus, et kanalid suundusid jõest mõlemale poole, aga kaugemal olid nad täisnurga all ühendatud teiste, jõega paralleelsete kanalitega.
Kogu kõrbe niisutussüsteem meenutas niimoodi tohutut ruudulist paberit.
„Mõnes kohas,” jutustas Plint, „nendes kuivanud kanalite vahelistes ruutudes on näha mahajäetud põlde, ärakuivanud palmisalusid ja hukkunud puuviljaaedu.”
„Võib-olla me oleme avastanud muistse tsivilisatsiooni jäänused?” oletas vaimustunud Nöpsik.
Ta oli kunagi lugenud palju ajalooteemalisi raamatuid. Nüüd aga meenus talle kunagine läbiloetu. Nöpsik pidas ennast suureks arheoloogiks.
„Lahendus ootab meid eespool,” teatas Taibu. „Seepärast teen ettepaneku korralikult välja puhata. Hommik on õhtust targem!”
Kõik jäid magama ja nägid unes suuri avastusi ja kosmilisi tulnukaid – marakannoide.
Miraaž
Hommik oli jahe ja udune. Esimeste päikesekiirte ajal, kui „udupiim muudeti aprikoosiželeeks”, nagu Siirupson tähendas, asus karavan jälle teele allavoolu piki jõge.
Totu seisis lipulaeva ninas ja vaatas pingsalt ettepoole. Talle tundus, et nüüd kohe-kohe avaneb nende ees mingi muinasjutuline maa, selline, mida ta isegi kirjeldada ei oskaks – nii ebatavaline ja kaunis!
Aprikoosiželee hajus. Ees laius endiselt ainult kõrb.
Keskpäeval soojendas päike maad juba nagu suvel, ja õhtul tõusis hõõguvalt liivalt kuum õhk ülespoole, nagu oleks klaas sulanud. Viirastus, nagu oleks horisont elustunud ja järk-järgult sulandunud hägushallis taevas.
Ühes kohas horisondil oli terendus eriti tihe. Totu võttis pikksilma välja ja hakkas kaugusesse vahtima.
Talle tundus, et tasandik muutub selles kohas mägedeks. Ainult vorm oli viimastel imelik: täpselt välja joonistatud püramiidid, koonused, kuubid ja kerad.
„Mingid ebatavalised kaljud,” pomises Totu. „Just nagu klotsidest tehtud.”
„Las ma ka vaatan,” palus Kriimik ja piilus läbi pikksilma. „No on tõesti ebatavalised kaljud… Võib-olla need on sellised majad. Äkki on see linn: mäletad, millised hämmastavad majad Päikeselinnas olid?”
„Mis linn see sul kõrbes on?!” vaidles Pundar. „Me oleme lihtsalt päikesest üle kuumenenud ja nüüd on teil hallutsinatsioonid, nägemused, see tähendab. Aga võib ka olla, et see on tõeline miraaž – nägemispettus. Kõrbes juhtub kuumaga seda tihti.”
Aeg möödus, aga nägemus ei haihtunud. Vastupidi, ka teised põnnid ja tirtsud märkasid juba ilma pikksilmatagi mingeid hallide ehitiste kuhjatisi. Sai selgeks, et eespool on tõesti mingi tohututest kuubikutest kokkulaotud linn.
„Hämmastav!” hüüatas Kriimik. „Seal ei paista olevat mingit rohelust ega lilli.”
„Ja kust need keset kõrbe peaksid välja ilmuma,” sõnas Totu.
Varsti võis juba ehitiste kujusid eristada. Kõik need sarnanesid püramiididele, kuupidele ja koonustele, keradele ja prismadele. Kõik oli hall, arvatavasti üleni betoonist. Ainult mõnes kohas helkis klaas. Kõrgete ehitiste vahel moodustusid lühikesed tänavad – kanjonid.
„Vaadake! Nägite?” hüüatas Nöpsik. „Seal lendlevad majade vahel mingid hiiglaslikud liblikad.”
Tõesti. Linna kohal vilksatas aegajalt midagi liblikatesarnast.
Kuna kõik olid juba linn-miraaži jälginud ja parved üksteise kõrval peatunud, moodustades vees kirju paela, otsustati kalda äärde sõita ja uurida, mida edasi teha.
Kõik peale vahisolijate hüppasid kaldale ja kogunesid ringi. Astronoom Klaasikildre, kes oli väga haaratud mõttest võimaliku kohtumise üle teiselt planeedilt pärit marakannidega, kiirustas teatama:
„Mehed, ma olen veendunud: meie ees on tulnukate asula. Seal,” ta näitas käega linna poole, „elavad kosmilised