ТОП просматриваемых книг сайта:
Totu Kivilinnas. Igor Nossov
Читать онлайн.Название Totu Kivilinnas
Год выпуска 2011
isbn 9789949459759
Автор произведения Igor Nossov
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma pole kunagi nii lähedalt kiili näinud.
Aga ta on ju imeline looduse meistriteos, nii et kui tähelepanelikult vaadata, võib tema järgi lihtsalt kiiliku konstrueerida.”
Aga ümberringi oli kirjeldamatult ilus. Lillike püüdis siiski väljendada oma esimesi muljeid päevikus:
„Ümberringi laiuvad aasad. Sihvakad rohukõrred on veel kaetud kastemärjaga, mis murrab päikesekiiri ja sätendab nagu briljandid. Vee kohal heljub udu ja annab kõigele mingi muinasjutulise varjundi. Tundub, nagu ripuks teemantkee otse udus… Ja lõhn! Lõhn, mis paisub erinevatest rohtudest ja lilledest. Ma lihtsalt ei suuda seda kirjeldada! See on hurm, mida ma ei ole varem kunagi tundnud, isegi mitte kodusel Kellukeste tänaval.”
Lõunaajal, et mitte tempot maha võtta ja seisma jääda, hakkas keset liblikaid ja kiile siiruplaan lendama. Selle abil vedas Karamellike meeskondadele spetsiaalses termoses sooja toitu ja külma jäätist.
Flotill kandus samal ajal mööda jõge Lillelinnast aina kaugemale ja kaugemale. Maastik hakkas muutuma. Taimkate kallastel ei olnud enam sugugi nii lopsakas, ainult päris veepiiril võis näha rohetamas rohtu, põõsaid ja noori võrseid, kaugemal aga laius mõlemal kaldal stepp. Rohi oli seal kuiv, kollakashallika tooniga.
„Mulle hakkab lausa tunduma, et me sõidame kõrbesse,” ütles Taibu.
Varsti hakkas Kurgijõgi keerlema küngaste vahel. Ühel kaldal – madal luht, aga teine – järsk ja künklik. Mõnes kohas oli jõgi kitsam, sügavam ja kiirevoolulisem.
Totu kõndis mööda tekki ja seletas:
„Nii juba läheb. Aga muidu lohiseme kogu aeg nagu vankri peal.”
Kriimik aga ei jaganud kapteni vaimustust:
„Mis siin head on? Vaata, kui kiiresti vool meid edasi veab. Võib-olla ootab meid järgmise käänaku taga kalju? Põmm! – ja tükkideks!”
„Ära karda! Ma olen kogenud kapten. Nii kui eespool kaljut näeme, hakkame kohe aerutama ja lipsame kõrvalt mööda!”
Siinjuures tuleb märkida, et iga parv oli varustatud mitte ainult purjega, vaid ka kahe suure aeruga, tüüriga ja isegi gaseeritud veel töötava mootoriga, mis oli võimeline metspähkli koorest tehtud kruvi pöörlema panema.
Meeskond rahunes, uskudes oma kaptenisse. Keegi ei oleks osanud arvata, et neid ootab ees hoopis teistsugune oht, palju salakavalam kui lihtsalt veest välja ulatuv kalju…
Vaevalt oli lipulaev järgmise käänaku taha kadunud, nii et teised meeskonnad ta silmist kaotasid, kui hakkas kostma Totu, Kriimiku, Puntra, Käpiku ja Nöpsiku ärevaid hõikeid.
„Mis nendega on?” ehmus Lillike.
„Selge see, et hädas!” vastas Kannel.
„Kohe sõidame nende juurde ja aitame,” täiendas Tuubik paletti ja pintslit maha visates.
Ainult Klõps, vastupidi, hüppas oma kajutist koos kahe fotoaparaadiga välja ja hüüdis:
„Ärge midagi ette võtke! Kõigepealt pean ma tegema reportaaži parveõnnetuselt.”
Vaevalt oli ta aga jõudnud seda ütelda, kui kõigile avanes õudne vaatepilt.
Totu parv, ülestõusnud ahtriga ja abitult õhus keerleva kruviga, pöörles oma ninaosa peal nagu vurr. Aga kogu meeskond, haaranud kinni, millest juhtus, ripnes masti, aerude ja reelingu küljes.
„Veekeeris!” kisendas Totu.
„Meid imetakse kohe vee alla!” kiljus Nöpsik.
„Ma ei oska hästi ujuda!” puhkes Käpik nutma. „Aaa-aaa!”
„Ärge kartke!” kisendas Klõps, unustades oma tegevuse. Ta viskas oma fotoaparaadid tekile ja asus trossi lahti harutama, et seda hädasolijatele visata.
Teised jõudsid samuti juba õnnetuspaigale.
Taibu Klaasikildrega ja Plint Prundiga, kes lõpetasid ekspeditsiooni, andsid asjale õige „akadeemilise” hinnangu. Ja kogu laevastik, omavahel nagu pukseerimisel trossidega ühendatud, tõmbas lipulaeva veekeerise embusest välja.
Räbaldunud ja kõigist tekile kinnitamata asjadest ilmajäänud Totu parv ujus jälle õiges asendis mööda jõge. No seekord juba kõige viimasena.
„Nüüd ma saan aru, miks alpinistid ronivad mäe otsa omavahel köiega ühendatult. Kui üks kukub alla, päästavad teised ta ära,” ütles Totu Puntrale.
„Õige-õige!” kinnitas ärahirmutatud Käpik. „Ma arvan, et nüüd on meil parem omavahel kokkuseotult edasi sõita, et keegi ei saaks ära uppuda.”
Öö lähenes ja karavan peatus kalda ääres. Väsinud põnnid ja tirtsud jäid varsti magama.
Paljud vähkresid ja tõmblesid unes, elades veel päevasündmusi üle. Käpik isegi nuuksus läbi une: „Ma ei oska hästi ujuda!..”
Lõpuks rahunes temagi ja jäi sügavalt magama. Kõigile kulus tubli puhkus ära. Ees ootasid uued seiklused.
Edasi!
Hommik oli soe ja ilus. Loodus oleks nagu öelnud meie ränduritele: „Ärge kartke ohtusid. Edasi! Olete üksteise vastu abivalmid, ületate kõik raskused.”
Põnnid ja tirtsud oleks seda nagu tunnetanud: nad ärkasid naeratades ja täis tahtmist edasi sõita. Totu lõi oma parve masti otsas kella ja kogu parvestik asus teele.
Igaüks tegeles oma asjadega. Ainult üks igast meeskonnast – see, kes vahis oli – jälgis sõidu suunda. Kui oli vajalik pöörata vasakule või paremale, liigutas ta ahtrisolevat tüüri. Kui oli vaja kiirust suurendada, tõmmati puri üles või lülitati veidikeseks ajaks mootor sisse.
Teised meeskonnaliikmed said samal ajal pühendada end täielikult uurimistöödele, loomingule või lihtsalt puhata. Mõned käisid isegi ujumas, ennast eelnevalt nööriga parda külge kinnitades, et mitte maha jääda.
Nii töötades ja puhates möödus teine päev.
Õhtuks, kui taevasse ilmusid tähed, määras astronoom Klaasikildre nende järgi parvestiku asukoha ja teatas:
„Me oleme, mehed, juba kaugel oma kodulinnast: need paigad on juba päris tundmatud.”
„Ma tunnen, et meid ootavad seiklused,” sõnas Karamellike unistavalt.
„Just!” kinnitas Kuklike. „Tahaks midagi sellist… Muidu kogu aeg ainult köök.”
Ja kõik hakkasid oma unistusi heietama.
Ampull, Leesikas ja Mesikas rääkisid loomulikult meditsiinist. Sellest, et kui nad kohtavad teisi marakanne, vestlevad nad kindlasti nende arstidega. Võib-olla on neil olemas mingi kolmas haiguste ravimise meetod lisaks kastoorõlile ja meele?
Klaasikildre ja Taibu unistasid diskussioonist teiste astronoomidega selle üle, kas Marsil leidub marakanne.
„Ei tohi ka teisi arvamusi ära põlata,” ütles astronoom Klaasikildre.
„Loomulikult,” nõustus Taibu. „Ainult teaduslikus vaidluses sünnib tõde.”
Hoopis teistel teemadel vestlesid Nöpsik ja Käpik.
„Mis sa arvad, kas nad punuvad lehve patsidesse?”
„Ma ei tea… Võib-olla nad teevad ainult sabakesed ja väikesed patsikesed!”
Selliste vestluste saatel maabus ekspeditsioon kalda ääres. Plint ja Prunt asusid bivakki ette valmistama – see on midagi välilaagri moodi. Selle jaoks oli valmistatud tohutu telkkatus, umbes nagu tsirkusekuppel. Selle kupli alla seati köök ja hulk laudu.
Varsti levisid mööda steppi isuäratavad lõhnad: Pontsu ja Kuklike valmistasid oma isiklike retseptide