LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kirest hõõgumas.

      “Ma ei anna sulle oma telefoninumbrit,” teatas Anne hiljem. “Las kõik jääb nii, nagu on.”

      “Me võiksime ju veel kohtuda,” arvas Korts. “Ma olen vaba mees.”

      Naine aga oli resoluutne ja sulges kaaslase suu sõrmega. “Väärtusta hetke. Õpi väärtustama hetke.”

      “Pea siis vastu ja vääna paragrahvid sirgeks!” soovis Leila kohtupäeva hommikul. “Ja anna endale aru, et see pole veel maailma lõpp.”

      Riho, kes magas sedapuhku taas diivanil, ühmas midagi unesegast vastu ja tõmbas teki üle pea – täna ei oleks ta kuidagi ärgata tahtnud. Inimese jaoks, kes õigusemõistmise veskitest alati kaugelt mööda käis, tundus üksnes kohtuhoonesse siseneminegi eneseületusena, rääkimata veel istungil osalemisest. “Miljon närvirakku hävib ühe pärastlõunaga,” rehkendas Korts.

      Paraku ei olnud valikut, tuli minna, sest ta ootas selgitusi.

      Istungisaali uks seisis pärani. Piida kõrvale oli kinnitatud paber: “28. september, 14.00 –Margit ja Riho Kooriku perekonnaasi, kohtunik Tiina Pruuli”. Mees võttis mütsi peast ja kiikas ettevaatlikult uksest sisse. Tumeda mööbliga sisustatud saalis ei viibinud hingelistki. Korts kahtles hetke, kas oli ikka õiges ruumis, ja kiikas veel kord ukse kõrvale kinnitatud silti. Kõik tundus olevat korras.

      “Keda te otsite?” küsis meeldiv naishääl selja taga.

      “Ma ei teagi,” kogeles Koorik. “Siin pidi üks istung algama.”

      “Kümme minutit on veel aega,” teatas neiu graatsiliselt käekellale pilku heites. “Võtke aga seniks istet.”

      Riho nõjatus toolile. Vaikus ja tumepruun mööbel tekitasid rusuva meeleolu, justkui seisaks ta ihuüksi silmitsi kogu maailma hädadega.

      Siis sisenes Margit, vaatas silmanurgast abikaasa poole ja pööras pilgu häbelikult kõrvale. Korts kargas nagu vedrust visatuna püsti ja hõikas: “Tere!” Üllataval kombel oli ta naise nägemise üle pigem rõõmus kui pahane.

      Teine pool ei vastanud, vaid hakkas silmadega abi otsima nooremalt, mustas kostüümis ning prillidega naiselt, kes asutas end tema kõrvale. Too sosistas pabereid lapates Margitile midagi kõrva, kuni viimane noogutas ja taas vilksamisi mehe poole vaatas.

      “Arvatavasti advokaat,” mõtles Riho. “Näeb kangesti sedamoodi välja.”

      Sisenes kohtunik. Kõik saalisolijad tõusid.

      Kohtunik lubas istungil osalejail istuda ning asus kohe asja kallale – istung oli kokku kutsutud hageja ehk siis Margiti palvel, kes olevat korduvalt üritanud mehest lahutada, temaga mõlemaid pooli rahuldavat kokkulepet sõlmida, kuid seni tulutult.

      “Vale!” hüüdis Riho. Margit vajus pingil nii kössi, kui vähegi sai, mudis oma sõrmi ja põrnitses kinganinasid. Advokaat müksas teda julgustavalt küünarnukiga.

      “Talitsege end,” vaatas kohtunik kiretult üle prillide ainsa mehe poole saalis. “Me anname teile sõna, kui midagi teada soovime.”

      Kõnejärg jõudis hagejani või õigemini tema advokaadini. Noor, lahutusasjadele spetsialiseerunud jurist Aile Männik tõusis ja vuristas süüdistusi ning argumente nagu kuulipildujast. Tema kõne sisaldas Riho ja Margiti ühise elu väljamõeldud üksikasju, justkui oleks ta ise nendega aastaid koos elanud.

      Korts põrnitses advokaati, kes tema meelest valetas, nii et suu suitses. Ta ei suutnud mõista, mis kohtuseinte vahel toimus. Mehe pea hakkas kumisema, silmad vajusid nagu uttu, mõttetegevus blokeerus ja kõik ümberringi toimuv eemaldus kuhugi kaugemale. See ei saanud olla tõsi!

      Kui advokaat teatas, et Margit tahtis lapsi, aga mees ei soovinud, vaid muutus sellest teemast kõneledes hoopiski vägivaldseks, sai Riho mõõt täis.

      “Kõik on lausvale, miks ta ise midagi ei räägi,” kargas mees püsti. Margit võpatas ja poetas pisara.

      “Ma ei ole siin selleks, et teid pidevalt korrale kutsuda,” kurjustas kohtunik. “On näha, et abikaasa pelgab teid praegugi.”

      “See on kokkumäng,” ägestus Riho. “Üks pagana inetu näidend!”

      “Kas soovite veel midagi lisada?”

      “Ei taha, kõik on niigi selge.” Korts istus ja tundis, et teda oli järjekordselt alandatud. Ta ei olnud enam enda peremees, ega omaenese elu üle otsustaja. Nende seinte vahelt lahkub mees ümmarguse nullina, kaks kätt taskus.

      Kohus lahutas abielu. Kohtunik vuristas midagi vara jagamise asjus, kuid Riho mõtted olid juba mujal, kusagil pimedas tunnelis, umbteel.

      “Elagu Eesti Vabariigi kohus – kõige humaansem kohus maailmas!” parafraseeris vastne lahutatu pärast kohtuotsuse teatavakstegemist lõiku nõukogude filmikunsti komöödiaparemikust.

      “Kas soovite kohtu solvamise eest järgmise kohtuasja kaela saada,” päris kohtunik.

      “Täitsa ükskõik – kõigest, mis mulle on olnud kallis, olen ilma jäänud. See päev püsib mul kaua meeles.”

      “Teile jääb pool korteri müügist saadud rahast. Või leiate need kolmsada tuhat, et eksabikaasale tema pool välja maksta,” teatas kohtunik. “Saate elu uuesti alustada.”

      Õigusemõistja viimased sõnad kõlasid Riho kõrvus kui mõnitus.

      “Miks sa seda tegid?” küsis Korts fuajees nüüd juba eksnaise poole pöördudes. Margit ei vastanud, vaid surus mantlit selga ajades huuled triibuks kokku, nagu tal oli alati kombeks, kui solvunut mängis.

      “Võlgned mulle vähemalt selgituse,” jätkas mees.

      “Sa oled luuser! Saad sa aru? Luuser! Isegi su neetud sõbrad arvavad, et oled luuser,” kähvatas Margit ja jooksis hoonest välja.

      Kohtumajast lahkus Koorik rusutuna. Ta surus käe tagataskusse sigaretipaki järele ja jäi siis sellise moega enda ette jõllitama, nagu üritaks midagi eriti olulist meelde tuletada.

      Kuu aega kestnud peataolekusse oli õigusemõistmine siiski toonud mõningast selgust, kuid mehe sisemuses valitses endiselt segadus ja minnalaskmismeeleolu. Sellises olekus saanuks temast hea marionettnuku – pane nöörid külge ja liiguta käsi-jalgu, kuidas aga soovid.

      Rihol oli raske uskuda, et veidi rohkem, kui ühe kuuga võis inimene kogu krempli kaotada – abielu, naise, korteri, eneseusu ja mis kõik veel. Toimuv rullus tema silme ees lahti kui halb unenägu, millel ei oleks tohtinud reaalsusega olla mingit pistmist.

      “Luuser,” oli Margit öelnud.

      Mida see tähendas? Kas mees, kes käis tööl ja hoolis oma kodust ning abikaasast, ei olnud enam tegija? Või jäi voodirõõmudest midagi puudu? Liiga vähe tähelepanu?

      Tõsi, romantikaks ei olnud viimasel ajal enam aega. Õigemini kippusid elu hõrgud hetked ning magusamad palad rutiini sisse vägisi ära kaduma ja seda kadu oli mugav ajapuudusega välja vabandada.

      Korts püüdis leida igasuguseid põhjuseid, miks abieluvanker nii ootamatult kummuli vajus, kuid vastamata küsimusi kogunes liiga palju selleks, et juhtunule ühene hinnang anda.

      Süüdanud viimase sigareti, kõndis Koorik pika sammuga vanalinna poole ja leidis lühikese arupidamise järel endale koha kitsukeses Valli baaris.

      Tavaliselt kogunes sellesse joogikohta juba pealelõunaks lärmakas seltskond, kuid seekord võis näha vaid baarmeni ning kolme trimpajat omavahel energiliselt suhtlemas. Küllap vajutas jahe argipäev külastatavusele oma pitseri.

      “Pane Nuudet,” nõudis kulunud nahkjopes kiilaspäine mees, kellele parasjagu kõlanud Marju Läniku “Armastab – ei armasta” ilmselgelt ei meeldinud. “Tahaks midagi mehisemat.” Teised kiitsid nõudmisele takka.

      “Las tuleb järjest,” tõrjus baarmen ja pöördus Kortsu poole: “Mida ma sulle valan?”

      “Kaheksakümmend konni ja üks kohv.”

      “Hea maitse,”

Скачать книгу