Скачать книгу

seotud vaid kalendrite, kokaraamatute ja ajakirjadega.

      Lugemise vahepeal helistas Riho aeg-ajalt Soome tööandjale, aga ei saanud temaga kordagi ühendust. Taas möödus nädalajagu päevi, kuid võimalikust tööjärjest ei olnud kippu ega kõppu. “Neile tõmmati vist ikka vesi peale,” kahtlustas mees. “Algul vingerdasid, nüüd ei saa enam üldse kätte.”

      Igavusest proovis Riho ühendust saada ka vanade semudega, kellega kohtumine alati tuju tõstis, kuid kõik olid parasjagu ilma mööda laiali – Toomas mootorrattaga mingil Ungari veinireisil, Peeter põhjanaabrite juures betooni valamas ja Gunnar tagatipuks Tartu vanglas purjuspäi sõidu eest kümnepäevast aresti kandmas.

      “Isa sai tünga,” teatas Kunni vanem poeg telefonis.

      “Ema teab või?” küsis Korts.

      “Leppisime kokku, et emale ei koputa. Ütleme, et on Virumaal objektil.”

      “Aitäh, et hoiatasid!”

      Õhtuti ootas Riho Leilat, et oleks kellegagi päeva jooksul kogunenud mõtteid vahetada. Selleks ajaks, kui naine koju jõudis, valmistas mees külmikus leiduvast õhtusöögi –

      kartulivormi või peedisupi või isegi pilafi, milles lambaliha tuli olude sunnil asendada sealihaga. Vahel aeti ka lihtsalt omleti ja võileibadega läbi.

      Kokakunstis seisis Korts naabrinaisest peajagu kõrgemal, sest viimane ei viitsinud köögis eriti mässata. “Kõige parem kokk on Selveri köök, selleta oleksin juba surnud,” arvas Leila, kes valmistoidu sageli kauplusest koju taris.

      Pikapeale tüdines Koorik vedelemisest ja muutus rahutuks. Edaspidi väljus ta hommikuti koos Leilaga, lonkis päevade kaupa mööda linna, aeg-ajalt mõnda tagasihoidlikumasse lokaali sisse põigates ja alkoholi trimbates. Juba ammu polnud ta saanud nii põhjalikku ülevaadet oma kodulinnas toimunud muutustest. Kõrtsid kõrtsideks, neid avati ja suleti iga natukese aja tagant, kuid kesklinn erines nagu öö ja päev sellest, mida võis näha mõni aasta tagasi. Nüüd kõrgusid kõikjal uued või renoveeritud hotellid ja büroohooned, üks uhkem kui teine.

      Ehitajana suhtus Korts uutesse hoonetesse lugupidavalt, paari maja fassaadi käis ta lausa käega katsumas, et materjale tuvastada või uudistada, kuidas üks või teine detail oli kinnitatud. Teisi ehitisi imetles mees eemalt, tunnustades arhitektide vaimulendu, mis kohalikku kliimat iseloomustavate tolmutuulte kiuste suuri klaaspindu esile tõstis.

      Viimaks aga tüütas ka eesmärgitu marssimine ära – tuttavad tänavad, tuttavad majad, kaua sa neid ikka uudistad.

      Ühel järjekordsel sihitul jalutuskäigul kohtas Korts Balti jaama juures Annet, oma esimest tõelist armastust koolipäevilt. Naine ootas peatuses parasjagu trolli, et Mustamäele sõita, kui vana koolivend temast, silmad maas, mööda kõmpis.

      “Riho!” hõikas Anne üllatunult. “Riiihooo!”

      Mees peatus ja kuulatas.

      “Tere, Riho!” jooksis hõikuja talle järele.

      Nüüd taipas Korts, et teda kõnetatakse.

      “Tere.”

      “Kas sa ei tunne mind ära,” küsis kooliõde.

      Mees astus sammu tagasi. “Muidugi tunnen. Kes suudaks unustada oma esimest …” lausus ta kergelt muiates.

      “Mis sa nüüd sellest vanast asjast enam,” lõi naine silmad viivuks maha. “Räägi, kuidas läheb?”

      “Ah, läheb kah,” pomises Koorik. “Nii kuidas ise lükkad, nii läheb.”

      “Sa näed kuidagi rusutud välja, aga muidu oled veel täitsa ponks poiss, isegi habe on aetud.”

      “Ähh, mida sa ajad!”

      “Paljud mehed ei saa sinu vanuses enam õllekõhuta hakkama ja joodikud on nad ka,” ütles Anne ja silitas mehe jopevarrukat. “Sina oled ikka veel päris heas vormis!”

      “Kas sul on kuhugi kiire?” küsis Korts, tundes, et naine oli temast huvitatud, ja rõõmustades tuttava inimese üle.

      “Ei, sugugi mitte. Elan sisuliselt üksi, tüdruk on juba täiskasvanud, õpib Tartus juurat.”

      “Aga Kalle?”

      “Elame ammuilma lahus, tal on uus pere kusagil Paide kandis. Või Türil. Me ei suhtle.”

      “Ah nii on lood.”

      Anne vaatas suurte säravate silmadega Rihole otsa ja rääkis nii innukalt, nagu oleks nüüdsama asustamata saarelt suhtlemisvaegusest pääsenud.

      “Lähme siis istume kuskile …” tegi Korts arglikult ettepaneku. “Siin lähedal on paar tagasihoidlikku kohta.”

      “Väga hea meelega, Riho.” Naine paitas veel kord sõbralikult mehe käsivart. Nad kõndisid üle trammitee ja sisenesid hämarasse keldribaari.

      “Suurepärane koht salakohtumisteks,” arvas Anne. “Sa ei pea muretsema, et abikaasa näeb.”

      “Mul polegi naist,” ohkas Korts. “Oli, aga enam ei ole.”

      “Siis istume siin kui võrdsed partnerid.”

      “Mida sa sellega tahad öelda?” küsis Koorik umbusklikult.

      “Et nagu kaks ühesugust, noh!”

      Mees tellis mõlemale punast majaveini ja küsis: “Kas soovid miskit süüa ka?”

      “Pole tähtis, võib-olla hiljem näksiks midagi,” vastas Anne.

      Mõnikord kulgevad asjad iseenesest meeldivas suunas. Enne, kui paarike kohvikust tänavale astus, oli Riho jõudnud naist suudelda. Kortsu üllatuseks tuli algatus Anne poolt – trepil, mehest paar astet kõrgemal, keeras too end ümber ja lõi käed taganttulijale kõvasti, suisa kramplikult kaela ümber. Suudlus kestis kaua ja oli mahlane nagu melon.

      “Ma ostan ühe veini, lähme minu poole,” tegi Koorik ettepaneku. “Minu fotoateljeesse.”

      “Ateljeesse? Sul on oma ateljee?”

      “Nojah, rohkem nagu stuudio. Mäletad, kus ma kooliajal elasin?”

      “Kas seal Tombi palee lähedal?”

      “Just-just! Vanemad on surnud, mul on seal paar töötuba.”

      “Ma ei teadnudki, et sa fotograafiaga tegeled. Kooliajal olid sa pigem tehnikahuviline.”

      “Mul on palju hobisid,” sõnas mees ja oli üllatunud, kui libedalt naisele puru silmaajamine edenes. Samas tekkis tal kahtlus, et võib-olla laseb kaaslane end meelega ära rääkida.

      Paar soetas lähimast kauplusest pudeli veini ja paarikümne minuti pärast olid nad juba Kortsu tühjas korteris.

      “Sul pole siin ju mööblitki!” imestas Anne. “Puhta lage!”

      “Vedasin just toad tühjaks,” kogeles Riho. “Suurem remont on tulemas.”

      “Aga kus siis fotod on?”

      “Saatsin ühele näitusele, Vilniusesse. Ja osa vedasin Tommi juurde.”

      “Aaa … Kas kohe ühtegi pilti pole?”

      “No üks vana on,” vastas mees ja koukis põrandal vedelevate raamatute vahelt välja kokkumurtud plakati, mille esiküljel ilutses rooside keskel lauljatar Anne Veski ning tagaküljel paar küünlarasvaplekki.

      “See pole küll minu kõige parem foto,” vabandas Riho ja murdis paberi kiiresti kokku.

      “Kas sa mind ka kunagi pildistad?”

      “Ikka, muidugi. Kui remondi tehtud saan.”

      “Mis nüüd siis edasi?” küsis naine, endal kaval helk silmis.

      “Oota üks hetk.” Riho läks Leila korterisse ja haaras sealt kaasa kaks klaasi ning punnivinna. Anne oli vahepeal süüdanud köögis tule.

      “Ma kustutan selle ära, teatas Korts ehmatust varjates ja millegipärast peljates, et naabrinaine

Скачать книгу