Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin

Скачать книгу

on iidne rahvas, üsna inimeste sarnased, kuid kihvade, küüniste ja tiibadega. Inimesi nad ei salli ja on neid ajast aega küttinud. Viimastel sajanditel küll veidi vähem, sest inimesed usuvad Valget Kristust ja palvetavad tema poole, see jõud aga käib onidest üle.

      Eriti kõvad inimkütid olevat olnud naisdeemonid, kes passisid mägedes üksikuid inimesi ja panid nad lennuga rünnates ning koledalt kisades hirmust tarduma, et siis küüniste vahel mägedesse vedada. Seal on onidel koobaslinn ja inimorjad sunnitakse seda aina laiendama. Deemonid küünistavad neid tagant sundides ja lakuvad siis ihult vere ära, surnuid aga söövad pidusöökidel.

      Legendi järgi aga olevat onide mehed ja naised kord lahku läinud. Sel ajal, kui naisdeemonid inimesi ja teisi olendeid küttisid, lõbutsesid mehed koobastes. Kui naised hakkasid nõudma, et ka nemad orjade kallal meelt lahutada saaksid, otsustasid nood naissoo paika panna. Öösel aheldasid nad naised koobastesse ja lubasid alles siis lahti lasta, kui nood lubavad meestele igal ajal alluda. Naistel ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Paraku lasid meesonid loitsuga kinnitatud lepingusse vea: naised lubasid neile vaid Deemonikoobastes igati alluda. Mõne päeva pärast kadusid nad öösel oma teed ja meesonid ei näinud neid enam kunagi.

      Nüüd pidid mehed ise olendeid küttima hakkama. Paraku polnud neil ei osavust ega teadmisi ja orjade hulk mägedes aina vähenes. Nüüd on onid mandunud, nad kütivad vaid inimnaisi, et neid koobastes vägistada ja enda järglasi kandma panna. Inimnaine aga ei suuda deemonilast sünnitada, sest too on liiga suur, ja seepärast onid tapavad naise enne sünnitust ning kisuvad ta lõhki, et last kätte saada. Onide sugu on hääbumas, kuid seda vihasemad on nad inimeste vastu.

      Muide, legendi järgi lendasid naisonid kaugetesse mägedesse varjule ja seal pakkusid haldjad neile peavarju. Haldjavere mõjul ja kättemaksuks meestele lakkasid naisdeemonid inimestele liiga tegemast ja on muutunud kauniteks lendolenditeks. Inimmehel siiski nendega kohtuda ei maksa – ta ei pääse nende võludest lahti.

      Siis on mägedes veel libahundid. Ka nende kohta on legend olemas.

      Hundilugu

      Kord elas taigas noor pere: mees, naine ja pisilaps. Haigus võttis mehe ja lapse ning noor naine jäi leseks. Taigainimesena elas ta leina siiski üle ning jätkas oma elu mehe ja lapse haudade kõrval.

      Siis hakkas tema juures käima suur isahunt. Algul naine kohkus suurt looma nähes, kuid hunt käitus leebelt ja pikapeale hakkas naine teda usaldama. Varsti oli loom taltsas nagu koer ja naine hoidis teda väga. Saatused on väga imelikud – mingil hetkel hakkas naine loomaga kokku elama. Käis see, kuidas käis, aga tõsi ta on. Naine oli juba oma saatusega rahul, kuid siis segasid vahele looduse instinktid ja inimlikud nõrkused.

      Hunt kadus aeg-ajalt oma karja juurde ja naist hakkas vaevama armukadedus, kui ta mõtles oma isahundi ning emahuntide peale. See tunne kasvas vihaks ja naine hakkas karjale püüniseid üles seadma. Temas ühinesid kütioskused ja hea loomade tundmine. Naine kasutas eriti tugeva vedruga lõkse, mis kokku plaksatades hundi peaaegu piinata tapsid. Emahuntide peibutamiseks kasutas ta oma armsama hundilõhnu, mida ta isasega ühinedes enda külge kogus. Lõkse nendega lõhnastades meelitas ta peagi lõksudesse arvukalt noori emahunte ja soekari aina kahanes. Laibad heidis naine ligipääsmatusse kuristikku, kust kari neid ei leidnud.

      Kord hulkus isahunt taigas. Järsku tundis ta lõksude ja surma lõhna ning turris karvadega pöördus ta oma teed. Samas haistis ta ootamatult üht tuttavat lõhna – see oli naise lõhn, mida hunt hästi teadis. Looma mõistus ei osanud arvata, mida see tähendab, kuid hunt läks ettevaatlikult uurima, milles asi on. Varsti hüppas ta kohkunult urisedes kõrvale – raja kõrval lebas raudades surnud emahunt. Isane liikus naiselõhna järgi edasi ja leidis siis uue lõksu. Sellest hõnguvat lõhna tundes hakkas ta nuuskima ja järgmisel hetkel plaksatasid rauad ümber ta koonu. Loom kaotas teadvuse.

      Kui naine leidis lõksust emahundi, hõiskas ta rõõmust. Järgmise lõksu juures muutus see meeleheitlikuks karjatuseks – selles lebas ta enda isahunt. Nuttes ja andeks paludes päästis naine hundi lahti. Surmavalt haavatud loom avas veel korraks silmad ja urahtas vihaselt. Naine sai ähvardusest aru, kuid ei mõistnud sõnumit, sest see kõlas hundikeeles: „Meie poeg maksab sulle kätte!”

      Hundi maha matnud naine kavatses kaljult alla hüpates endalt elu võtta, kuid mingil hetkel liigutas miski tema üsas ja inimene mõistis, et temas on alguse saanud uus elu. Mõistagi ei pidanud naine seda hundi lapseks – aeg-ajalt taigakülas kraami ostmas käies oli ta maganud ühe oma endise mehe sõbraga, et ennast naisena tunda. Mees oli abielus ja teda naiseks võtta ei saanud, sestap olid nad armukesed. Nüüd uskus naine, et see on tolle mehe laps. Mõistagi ei läinud ta seda mehele ütlema, vaid kandis last üksikuna ja sünnitas ta oma taigakodus. Appi tulnud ämmaemand aga oli kohkunud, kui vastsündinu teda hammustada üritas.

      Laps kasvas suureks, käis taigakülas internaatkoolis ja kasvas armastava ema kõrval kauniks poisslapseks. Kui ta sai 16, tundis ta ühe täiskuu ajal kummalist tõmmet, miski hakkas temas muutuma ja poiss kaotas teadvuse. Ärgates leidis ta end alasti metsaniidult ja kodus kuulis hirmsat uudist, et keegi oli metsas kaks metsaraidurit ribadeks kiskunud. Arvati, et see oli karu.

      Kui sellised lood hakkasid täiskuu aegu korduma, hakkas ka ema midagi kahtlustama. Kord läks ta halba aimates poisi tuppa ja alles hundiks moondunud poiss kiskus ta kõri puruks. See oligi isahundi needus. Kui poiss kord inimkuju tagasi sai, leidis ta oma ema lõhki kistuna ja taipas, et tema tegi seda. Meeleheites jooksis ta igaveseks taigasse, kus ta täiskuu ajal märatsevaks koletiseks muutus. Kogu taiga kartis teda, vere maitse suhu saanud ebard aga elas metsas üle nii talvepakased kui ka suvekuumad.

      Kord ründas libahunt taigakülla naasvat isa ja tütart. Mees sai surma, tüdruk aga kõvasti vigastada. Loomolendi ja neiu veri segunesid ning järgmise täiskuu aegu jooksis ka tüdruk hundina metsa. Seal nad kohtusid taas ja nende järeltuljatest sai alguse metsik libahuntide sugu.”

      Baikali amatsoonid

      Shamaan vaikis hetke ja lisas siis: „Olendid pole ainukesed, keda sa vältima peaksid. Taigas on ka inimesi, kes ühiskonnast eemal elavad, ja sulle ohtlikud on. Need on Baikali amatsoonid.”

      „Amatsoonid? Taigas?” imestasin ma.

      „Selle kohta on ka legend. Tahad kuulata?

      Sa ju tead, et burjaadid ja mongolid on vennasrahvad, õigemini lausa üks rahvas, keda ajalugu lahku on viinud. Kui suur Tshingis-khaan Läände sõjakäigule läks, ühinesid temaga ka Taga-Baikalimaa rändhõimud. Enamik mongoleid ei tulnud enam kunagi kodumaale tagasi, vaid jäid vallutatud maadele. Üks siiski tuli, tema nimi oli Barandei-khaan.

      Tema naasmise põhjuseks oli see, et Kuldhordi võimuvõitlustes valis ta vale poole. Võimule sai suurkhaan, kelle vastast oli toetanud ka Barandei. Tema pea maharaiumine oli päevade küsimus ja meest päästis vaid otsus kodumaale naasta. Lahkujana polnud ta ohtlik.

      Khaanil oli nii palju varandust kokku röövitud, et Mongooliasse venis terve karavan. Reis oli pikk ja ohtlik, sest paljud vallutatud rahvad pidasid sissisõda.

      Karavanis veeti kaasa suurt hulka noori naisorje. Barandei oli nad saanud sõjasaagiks või ostnud, tüdrukute hulgas oli venelannasid, kaukaaslannasid, Kesk-Aasia kiptshakitare, isegi Euroopa sõjakäigult toodud näitsikuid. Tiirane khaan kasutas igat vabat hetke nendega vallatlemiseks.

      Pikal retkel pidid tüdrukud ennast kaitsma. Kui vaenlased voori ründasid, oli sõdalastel endil tegemist, ja naised õppisid pääsemiseks vaenlast tagasi lööma. Ründajate kätte sattuda polnud hea, sest ka nood võtsid orjatare sõjasaagina. Omandatud sõdimisoskus mõjutas hiljem kõvasti naiste saatust.

      Barandei-khaan jõudis oma ulussi Ononi jõe ääres. Hõimlased võtsid teda leigelt vastu, kartes, et khaan haarab võimu. Nii paraku juhtuski. Rikas Barandei-khaan ostis hõimlased kingitustega ära ja ühe tüli ajal tappis senini valitsenud khaani. Ta maksis sugulastele veritasu ja sai ulussis valitsejaks.

      Et oma võimu kindlustada, korraldas khaan suuri pidusid, kus kumõss ja airaan voolasid ojadena, ja külaliste lõbustamiseks jagati orjatarid nende vahel laiali. Kui sellised orgiad lausa igapäevaseks muutuma kippusid, tekkisid räsitud

Скачать книгу