Tapjainstinkt - S. E. Green

Скачать книгу

et kuulda teda karjumas, et veri mu soontes uuesti käima hakkaks. Ma näen ta lõtva tilli ja puhas adrenaliin kõditab mu närve, sest mul tuleb üks hea idee.

      Öökapil on nuga, mida ta oleks kasutanud, et ohvrit hirmutada ja piinata. Kõnnin kapi juurde ja võtan kätte noa, mille suur tera helgib hubisevas küünlavalguses. Hoian seda enda ees ning astun aeglaselt üle magamistoa ta seotud keha juurde.

      Ta näeb mind tulemas, ta keha hakkab hirmust vappuma – ta on selle täiesti ära teeninud. Vibutan noatera ta nina ees ning ta hakkab nuuksuma, haletsusväärne vägistaja, nagu ta on. Ta nuutsumine läbib mu keha ja täidab selle sooviga tuua olukorda õiglus.

      „P-p-palun ära,“ anub ta.

      Palun ära mida? Ära tee sulle seda, mida sa oled nii paljudele teistele teinud? Ära sunni sind maksma nii jälk olemise eest? Ära kindlusta seda, et keegi enam sinu pärast ei kannata?

      Ta vastab mu vaikimisele kõrgel häälel kisaga, mis paneb mu vere peaaegu et keema. Viimase välgatusega tõmban tera mööda ta raseeritud reit üles ja jätan maha vereraja. Ta karjub veel kõvemini, jäädes aga täiesti vait, kui talle jõuab kohale, et ta armas till jäi puutumata. Niipea, kui ta sellele arusaamisele jõuab, hakkab ta uuesti karjuma.

      Tõmban ta näo eest maski ja topin selle talle suhu. Lõpuks jääb kõik õndsalt vaikseks.

      Naise visklev keha tõmbab mu tähelepanu voodile. Teen taseri ohutuks ja lähen naisele lähemale. Nuuksudes ja nuttes vaatab ta mulle suurisilmi otsa.

      Katan ta alasti keha tekiga ja võtan tropi suust.

      „Palun,“ vigiseb ta, „palun aita mind.“

      Vaatan toas ringi. Olen selle enne hoolikalt läbi mõelnud – kuidas teda aidata ja ikkagi anonüümseks jääda. Võtan öökapilt telefoni ja panen ta pea kõrvale.

      „Palun,“ – naine sikutab käeraudu – „oled sa kindel, et ta ei saa lahti?“

      Noogutan ja valin 911. Operaatori hääl toob minuni järsu selguse. Ma pean siit ruttu minema saama. Sööstan toast välja, läbi maja, üle hoovi, tagasi autosse.

      Naisega saab kõik korda. Abi on juba teel.

      Ronin Wranglerisse, võtan suusamaski peast ja topin kindalaekasse. Näen Nirgi verd. Kurat. Kurat. Kurat. Kurat.

      Seda on kindalaeka peal, mu riietel, käepidemel – kõigel, mida kinnastatud kätega katsusin. Ma olen paraja supi kokku keetnud. Päris paraja. Täielik imbetsill ikka. Pean järgmisel korral olema hoolikam, valvsam, rohkem organiseeritum. Ei mingit soperdamist, kohmakat põiklemist, vereplekke. Pean kõik läbi mõtlema. Asi peab olema puhtam. Ettekavatsetum.

      Okei, mõtle nüüd. Kell on kolmveerand kaksteist ja ma pean veerand tunni pärast kodus olema. Mul on vahetusriided ja mul on esmaabikarp, kus on desinfitseerivaid salvrätte. Topin vereplekilised riided kilekotti ja panen nad koju jõudes kohe pessu. Pühin auto salvrättidega puhtaks ja pesen homme seestpoolt ära. Mitte keegi ei saa midagi teada.

      Vahetan kiiresti riided ja kui pükse jalast võtan, lähevad mu sõrmed vastu uinutipüssi. See on ikka veel taskus ja varastatud rahusteid niivõrd täis laetud, et võtaks maha kolm korda nii suure mehe kui Nirk.

      Ma ei tapnudki teda…

      Viies peatükk

      Kaks päeva hiljem istun köögis ja kõik uudistesaated räägivad Nirgist. Paljas mõte talle taseriga šoki andmisest ja selle naise aitamisest täidab mind himuga seda uuesti teha.

      Jah, ta on uudistes, nagu ka Maskeeritud Päästja.

      Maskeeritud Päästja? Ärge tehke nalja.

      „Öäkk, see on õõvastav,“ oigab mu õde. „See mees vägistas kõiki neid naisi. Issand, Lane, miks sa seda vaatad? Vaheta kanalit.“

      Vaatan talle otsa. Mis selles nii hullu on? Lihtsalt uudised.

      Daisy pööritab silmi. „On sul üldse mingeid tundeid?“

      Haaran puldi ja vahetan kanalit. Ma pole nii tundetu, nagu kõik arvavad. Näitan üles kaastunnet seal, kus vaja. Vihkan neid, kes on selle ära teeninud. Mul pole lihtsalt tavaliste asjade suhtes tundeid ja sellel on omad plussid. Miks ma olen ainuke, kes seda hindab?

      „Ja kui juba tunnetest räägime, siis kas tõesti on nii raske naeratada? Tegelikult – mulle tundub, et ma pole sind kunagi naermas kuulnud.“

      No võib-olla ma võiksin vahel naermist proovida.

      „Või rääkimas. Vahel oled sa nii vaikne, et kõhe hakkab.“

      … ja rääkimist ka, jah. Mõlemad on normaalsed tegevused. Eriti, kuna mul on nii palju ebanormaalseid mõtteid, oleks vist kohane proovida tihemini „normaalne“ olla. Mida see aga täpselt tähendab – et olen nagu Daisy ja pooled ülejäänud meie kooli teismelised? Ei, „normaalne“ on subjektiivne, mitte objektiivne. Pealegi, oma maailmas olen ma normaalne.

      „Mis on kõhe?“ küsib Victor kööki tulles.

      „Lane. Ma ütlesin talle, et ta peab rohkem naeratama ja rääkima.“

      Victor näpistab mu põske. „Ära kuula Daisyt. Ole täpselt selline, nagu oled.“

      „Aitäh.“

      Daisy ohkab dramaatiliselt. „Mida iganes.“

      „Mida iganes,“ teeb Victor teda järele ja Daisy itsitab.

      Panin Daisy kunagi samamoodi itsitama, kui tegin lagritsanöörist poomissilmuse. Mõnikord mõtlen, kas ta mäletab seda.

      Ema tuleb mu selja tagant tuppa ja haarab tassi presskannukohviga. „Kas te Maskeeritud Päästjast kuulsite?“ Ta naerab. „Pole midagi paremat, kui hea omakohus.“

      Victor kallistab mind ühe käega, teeb emale musi ja läheb siis ümber köögisaare Daisy juurde. Too võtab ta hüvastijätumusi vabatahtlikult vastu.

      Ma tean, et see häirib ema, olgugi et ta seda välja ei ütle.

      Ema võtab külmkapist peekonit ja hakkab seda praadima nagu igal nädalavahetusel. Hõrk toidulõhn täidab otsekohe toa. Ema küpsetab peekonit hästi aeglaselt ja madalal kuumusel. Praadimine võtab ilmatuma kaua aega, aga tulemus on täiesti seda väärt.

      Justin vaarub kööki nagu märguande peale. Ta kallab endale klaasi külma kakaod ja tõmbab diivanile kerra, et multikaid vaadata. „Kas issi läks juba golfi mängima?“

      „Ta läks just uksest välja.“ Ema pöördub minu poole. „Sa lähed täna tööle?“

      Noogutan. „Pärast hommikusööki.“ Töötan peaaegu igal laupäeval loomaarstiabina.

      Daisy telefonile tuleb sõnum. Ta loeb seda. „Ema, kas ma võin hiljem Samantha poole minna? Ta kutsub paar sõpra külla ujuma, enne kui ta vanemad basseini selleks aastaks kinni panevad.“

      „Isver, imelik, et see üldse veel lahti on.“ Ema heidab mulle pilgu. „Kas sa saad ta tööle minnes ära visata?“

      Just sel põhjusel ei suuda ma juba ammu ära oodata, millal Daisy endale juhiloa saab. „Ikka.“

      Hommikusöök saab läbi ja ma viskan Daisy Samantha poole. Paar sõpra? Hoov on autosid täis ja kell pole veel üksteistki.

      „Ära emale ütle,“ hüüab Daisy autost välja hüpates. Ei ütle. Ma ei ütle kunagi. Küll Daisy valikud talle varem või hiljem kätte maksavad.

      Veel paar-kolm kilomeetrit ja ma keeran Käpa ja Täpi loomakliinikusse. Suundun otsemaid kliiniku asukate ja Maisikrõpsu juurde, kes on urukoera ja šnautseri segu. Ta on siin peaaegu igal nädalavahetusel. Ta ema reisib palju. Miks on üldse inimesel lemmikloom, kui teda pole kunagi kodus, et looma eest hoolitseda? Ma olen alati endale koera tahtnud, aga emale ei meeldi loomad. Kui ma kunagi omaette elama hakkan, võtan kindlasti koera.

      Nii kui Maisikrõps mind näeb, hakkab ta keha väänlema.

      Ma

Скачать книгу