Tapjainstinkt - S. E. Green

Скачать книгу

küte sees. Mina eelistan jahedat. Olen alati eelistanud. Mu kehatemperatuur on alati niigi kõrge.

      Juba mõne minuti pärast läheneb Nirgile keegi naine. Ma ei kuule, mida Nirk vastab, aga ta oskab seda olen-lihtsalt-üks-kohmetu-nohik-mängu natuke liiga hästi. Nagu näha, läheb naine lihtsasti õnge – samamoodi nagu teisedki. Nirk on temast tõenäoliselt kümme aastat noorem ning naine on liiga rumal ega saa aru, et mees ei ole purjus.

      Need naised magavad temaga kaastundest. Või vähemalt arvavad, et magavad.

      Nirgiga on selline lugu, et tal ei ole kindlat tüüpi ohvrit. Naised kohtusaalis olid pikad/lühikesed, paksud/peenikesed, blondid/brünetid.

      Sellel on lühikesed mustad juuksed ja suured rinnad, mis kohe kindlasti võltsid välja ei näe. „Preili,“ vibutab teenindaja minu poole kätt. „Soovite lauda?“

      Ehmun ja lõpetan jõllitamise. „Ma ootan veel kedagi.“ Vaatan kella, et asja usutavamaks muuta.

      „Praegu on tunniajane ootejärjekord. Äkki tahate nime kirja panna?“

      „Ei, aitäh.“

      Ta naeratab mulle viisakalt ja jätkab teiste inimeste teenindamist. Mina piidlen edasi.

      Nirk ja Suurtiss liiguvad edasi purjustutvumise rada pidi ning mõni aeg hiljem koperdavad nad restoranist välja – naine on purupurjus ja mees teeskleb. Näen, et naine ulatab Nirgile autovõtme. Nad lähevad kusagile, aga mitte jala.

      Mulle ei torgatanud pähe, et nad võivad ka autoga sõita, seega väljun restoranist ja sörgin nii tavaliselt kui võimalik paari tänavavahe kaugusel asuva džiibi juurde, lootes, et nad ära ei kao.

      Nad on seal, nõjatuvad naise auto kapotile, amelevad. Mina vaatan, veidi häiritud sellest läägest pildist, ja ootan, et nad astuksid järgmise sammu.

      Mees lõpetab amelemise ja istub juhiistmele. Kakskümmend minutit hiljem jõuavad nad Cape Codi. Nad lähevad tuppa ja ma tean – selle põhjal, mida ma kohtusaalis kuulsin –, kuidas asjad edasi lähevad. Naine tahab teda, Nirk keeldub (nagu teistegi naiste puhul) ja valib hoopis jutuajamise. Usun, et rääkimine veenab naisi tema ohutuses.

      Tund aega hiljem ilmub mees uuesti välja. Enne lahkumist teeb ta maja ümber tiiru, istub siis taksosse ja sõidab ära. Preili Suurtissist saab tema järgmine ohver – selles olen ma kindel. Loodan, et olen seal, et Nirk maha lüüa.

      Neljas peatükk

      Paar järgmist sündmusetut päeva mööduvad koolis käies, tavalisi asju tehes ja pingsalt Nirgile mõeldes. Ma jälgin teda öösiti, kui ta oma kolmanda korruse korteris alasti toimetab, ja unistan sellest, kuidas ma teda piinan.

      Kolmandal ööl pargin auto tavalisse kohta, võtan binokli ja näen teda paljalt vannitoas seismas ning ennast hoolikalt raseerimas: nägu, käed, jalad ja kubemepiirkond.

      Ei mingeid tõendeid.

      Täna öösel see juhtubki. Terve mu keha väriseb ootusest.

      Kuni ta rituaali lõpuni viib, alustan asjade ülevaatamisega, mis ma sõjaväekaupade poest ostsin ja mille varastasin…

      Topin vedrutaolised punased juuksed suusamaski, mis katab kogu näo, libistan kätte nahkkindad ja panen pikkade käistega tumeda särgi mustadesse pükstesse.

      Ei mingeid tõendeid.

      Pükste taskusse panen taseri elektrišokirelva, varastatud uinutipüssi, kaablisidemed ja muukraua luku muukimiseks. See on esimene kord ja komplekt muutub kindlasti sedamööda, kuidas ma oma meetodeid lihvin. Saan sellest aru ning juba ootan arengut.

      Nirk sõidab maaalusest parklast välja täiesti tavalise Corollaga, otse minust mööda.

      Ma ei järgne talle kohe. Tean küll, kuhu ta läheb – Cape Codi preili Suurtissi juurde.

      Kakskümmend minutit hiljem jõuan tänavale, kus naine elab, ja sõidan mööda Nirgi Corollast. Ta on juba toas.

      Pargin pimedusse ühe puu varju ja suretan mootori välja. Tõmban suusamaski näo eest ja rahustan hetkeks ootusärevaid närve. Aeg on käes. Öö, mil ma saan iseendaks. Kõige algus. Minu peas on kaks võimalust: ma kas tapan ta või ei.

      Kui tapan, siis on ta selle ära teeninud kõigi nende naiste vägistamise eest. Kui ei tapa, siis vähemalt piinan teda ja naudin seejuures igat hetke. See ohjeldab tunge, mida ma olen juba aastaid tundnud ja ainult natukene leevendada saanud. Täna öösel täidan ma täielikult oma tumeda, puuduva poole, mis on mind järjepidevalt seestpoolt kriipinud. Ma tahan seda teha. Ma pean seda tegema.

      Tundes, et olen valmis, tulen autost välja ja lähenen varjus püsides majale. Kell on üksteist ja keegi pole selles unises eramajade piirkonnas õues.

      Lähen ringiga piki aeda maja tagumise ukse juurde.

      Juba ammu õpetas Victor mulle, kuidas lukke muukida. Lihtsalt nalja pärast muidugi. Tal polnud aimugi, et ma seda kunagi päriselt tegema hakkan.

      Samuti õpetas ta mind laskma.

      Olen tagumise lahtise veranda ukse kohal küürus, kohmitsen muukrauaga ja pillan selle kogemata läbi veranda põrandalaudade. Pagan küll.

      Astun verandalt maha, sobran lehtedes ja mullas, et muukraud üles leida. Olen täielik idioot. Ma ei suuda uskuda, et see võis mul käest kukkuda. Ajan lehti laiali. Kus see on? Siin! Hõbedane värv särab kuuvalguses vastu ja kui ma muukrauda võtma küünitan, märkan, et mu käed värisevad. Ei, ei värise, käed! Ole rahulik.

      Võtan muukraua ja surun rusika tugevalt kokku, et mu käsi ei väriseks ja ma tööriista uuesti maha ei pillaks. Järgmine kord võtan kaks tükki kaasa.

      Rooman verandale tagasi ja proovin keskendunult, kindlate kätega uuesti. Lukk teeb vaikselt klõps ja ma naeratan maski varjus.

      Astun üle lävepaku, sulgen vaikselt ukse ja kuulen otsekohe klaverimängu. Võtan hetkeks aja maha, et orienteeruda, ja liigun siis hääle suunas. Poole koridori peal jään seisma, sulgen silmad ja hingan hästi pikalt – ja rahulikult – välja.

      Teen silmad jälle lahti ja keskendun otse ees asuvas ruumis võbelevale küünlavalgusele. Üle mu meelte tulvab vanilje lõhn. Lähemale liikudes kuulen nuuksumist ja metalli kõlksumist. Helid segunevad ja vaigistavad tuksumise mu kõrvus ning sunnivad mind tuppa astuma.

      Seal seisab Nirk, särgi ja bokserite väel, mask peas – nagu minulgi – ja till püksist väljas. Naine lamab paljalt voodil, käeraudadega kinni ja marlitropp suhu topitud.

      Naine näeb mind ja hakkab otsekohe visklema.

      Nirk pöördub ja ma näen, kuidas ta silmad suureks lähevad.

      Aeg on käes, kajab mu kõrvus, ent ma ei liiguta. Nirk on hetkeks segaduses, aga tuleb sellest kiiresti välja ning teeb kohmaka sööstu minu poole. Põikan kobamisi eest. Ole ründaja poole näoga. Sensei sõnad ujuvad mu ajus ringi. Ma teen kõike valesti. Ma olen näoga teises suunas!

      Pööran ümber ja suundun Nirgi poole, kohmitsen püksitasku nööbiga ja tõmban taseri välja. Ta paiskab mu pikali. Hõkk! Kogu õhk surutakse mu kopsudest välja ja kusagil kuklas tuksub mõte: ma oleks pidanud taseri juba enne kätte võtma.

      Veereme paar korda üle põranda, toas kõlab lõõtsutamine. Ta maandub mu peal ja sirutab käe taseri poole ning siis tuleb mullegi meelde, et see on mu pihku surutud. Tõstan taseri üles, suunan tema selja poole ja loodan, et löök jumala eest mind ei tabaks. Vajutan päästikule, kidadega elektroodid lendavad välja ja Nirgi keha lendab must eemale.

      See läks napilt. Liiga napilt.

      Urisedes lükkan ta enda pealt maha ja tõusen püsti. Südamelöögid kiirenevad, kui vaatan tema ülekeha krampides tõmblemas ja kuulan ta karjeid. Peene õigusemõistmine.

      Võtan ära kidad ta tagumikult ja alaseljalt, tundes hetkeks rõõmu, et ma talle pihta sain, aga ka kurbust, et need ta tilli külge ei jäänud. Pean sihtimist harjutama.

      Enne

Скачать книгу