LITMIR.BIZ

Скачать книгу

uue kandiku hõrnastega, siis kohtasid Melkhisedeki nööbitaolised pisikesed mustad silmad hetkeks Mamamze vilavat pilku paksude kulmupuhmaste alt.

      Bordohhan märkas, et pärast Tšiaberi lahkumist ei olnud veini vahetatud. Ta pani poja kauast ärajäämist imeks, vabandas valjusti, et Melkhisedek seda kuuleks, ja väljus saalist. Katoolikos valis suure hõrna, hammustas kalal pea otsast ja sõnas peremehele:

      «Kuningate kuningas Giorgi on pika meelega ja võtab minu nõuandeid kuulda. Õnnistegija ei ole kunagi käskinud mõõka tõsta. Evangeeliumi ja püha risti abil peavad kristlikud kuningad ja vaimulikud näitama oma alamatele teed tõe ja igavese elu juurde. Imettegeva risti jõud peab hajutama pimeduse patuste südametes…»

      Äkki tormas saali Bordohhan.

      «Tšiaber sureb!» kisendas ta ja jooksis tagasi.

      Võõrad kargasid püsti. Enne kui katoolikos, keda ühelt poolt toetas Išhani ja teiselt poolt Matskveri piiskop, Tšiaberi magamistuppa jõudis, oli noormees juba hinge heitnud. Tohhaisdze seisis ta peatsis auvalves.

      «A-a-a!» karjatas Mamamze ja prantsatas maha. Vapustatud Melkhisedek silmitses surnu nägu, ta kustunud siniseid silmi.

      Hingepalvuseks võttis katoolikos välja kollaste kaantega palveraamatu ja ta närtsinud huuled hakkasid pomisema:

      «Koos röövlitega löödi sind risti, Õnnistegija, imettegeva puu läbi said sa hukatud. Sina, surematu, võitsid surma surmaga, olnud kolm päeva põrmus, hajutasid sa pimeduse valgusega.»

      Bordohhan kriimustas endal näo lõhki, valas poja laiba kohal kibedaid pisaraid ja suudles ta aukuvajunud silmi. Ta viskus katoolikose jalge ette, embas ta põlvi ja anus:

      «Ärata mu poeg ellu, nagu Kristus äratas ellu Laatsaruse!» Murest ogardunud Mamamze tagus endale rusikatega vastu pead, ta ei suutnud isegi nutta. Üksnes Šavleg Tohhaisdze seisis rinnale ristatud kätega rahulikult paigal ja vaatas oma verd täis valgunud silmadega ainiti katoolikost. Nagu veega üle valatud hõõguvad söed sisisesid ta südames katoolikose sõnad: «…imettegeva puu läbi said sa hukatud…» Mida katoolikos sellega mõtles?

      Eristavi kodakondsed ja külalised olid veendunud, et Klardžeti rist on Tšiaberi surmaga korda saatnud uue ime.

      Ka Mamamze ise uskus seda. Ta arvas, et nüüd on järg Tohhaisdze, Kolonkelidze ja tema enda käes. Kuid pärast oma vapra poja kaotust tundus surm talle kerge ja ihaldusväärne olevat.

      Mamamze oli murtud, nüüd painutas ta katoolikose ja selle saatjaskonna ees alandlikult pead.

      Samal ööl palus ta, et Melkhisedek võtaks ta pihile, ja tunnistas üles, et tema ja Tšiaber olid phovilaste mässust osa võtnud.

      X

      Katoolikose või õigemini imettegeva risti saabumine Korsatevela linnusesse ja eristav Tšiaberi surm ajasid paganatele kabuhirmu peale.

      Kristlased said julgust, phovilaste mässu ajal kinnivõetud vaimulikud ja mungad vabastati vangitornidest.

      Ebausklikud kõnelesid, et imettegev rist sõidab katoolikose saatel ringi ning puuslikud ja paganausuliste templid varisevad tema lähenemisel põrmu, paganad ise aga heidavad silmapilkselt hinge.

      Katoolikos Melkhisedekit ei peetud tegelikult julmaks. Ta oli kogu Gruusias tuntud kui kirikute ehitaja ja vali askeet.

      Palju rohkem kõneldi aga imettegevast ristist: esialgu oli ta kuulunud Vahtang Gorgassalile, oli olnud tema «lahingurist». Kui Vahtang ületas Kaukasuse ja «suured mäed ta ees küüru tõmbusid», kanti seda risti võiduka kuninga vägede ees.

      Osseedid, tsinaarid ja galgailased olid risti imetegude kohta palju legende loonud.

      Koos kastiga kaalus rist üheksa naela. Ta kõrgus oli kolm ja pool, laius poolteist küünart.

      Legendide järgi oli ta valmistatud imettegevast eluandvast puust tolle aja paiku, kui ristiusk sulatas endasse paganliku puukultuse. Sajandite vältel oli rist rännanud läbi kogu Gruusia Nikopsist kuni Derbentini.

      Ašot Kuropalat kandis imettegevat risti kaasas sõjakäikudel saratseenide vastu, ja kui ta lõpuks Kreekasse põgenes, siis võttis ta risti ka sinna kaasa. Bütsantsis laskis ta kasti kalliskividega kaunistada.

      Aastal 853, kui saratseenid vallutasid Tbilisi ning tapsid Kahhai ja Tharhodži, langes rist saagiks Buga Türklasele.

      Saatus hellitas imettegevat risti. Kui risti jõule lootvad eristavid ja kuningad võidukad olid, siis ülistasid kroonikud risti «ilmvõitmatuks», kui neid aga tabasid kaotused, siis peeti põhjuseks väikesearvulist väge või mõne väejuhi või kuninga strateegilist viga.

      On teada, et jumalustele andestatakse äpardused kergemini kui inimestele, ja eks see olnudki põhjuseks, miks Vahtangi rist nii kuulsaks sai.

      Lahingus araablastega, mis toimus Tbilisis, sai surma viiskümmend tuhat grusiinlast ja rist ise viidi kaasa, kuid tolleaegne kroonikakirjutaja ei süüdista imettegevat risti, mis sel tapatalgul oli lasknud sündida.

      Seejärel läks Buga Türklane sõjakäigule mägedesse, kuid mägilased ja lumelaviinid lõikasid tal tee ära, otsa leidis «musttuhat saratseeni», paljud neist mattis lumeveere elusalt.

      Pärast seda leidis keegi kütt Aragvi kaldalt saratseenide surnukehade juurest kallihinnalise laeka, mille sees oli imettegev rist. Ta viis leiu Bagrat Kuropalatile Uplistsihhesse.

      Saratseenide lüüasaamist ei peetud vaprate mägilaste ega lumeveermete, vaid imettegeva risti teeneks.

      Tollest pimedast ajajärgust on meieni jõudnud vähe teateid imettegeva risti kohta, ainult Meshi psalmide raamatust leiame ühe hilisema juurdekirjutise, mis tõendab, et Bagrat Kuropalat olevat võitnud veel ühe lahingu imettegeva risti abil.

      Imettegevat risti kanti eristav Thornike vägede ees, kui ta oli saavutanud võidu Bardas Skliarose üle.

      Pärast seda ei olnud ristist jälle kaua aega midagi kuulda. Aga kui Bagrat III koos Armeenia kuninga Gagikiga purustas Zorakerti all Gandža emiiri Fadloni, kerkis jällegi esile imettegev rist – võidu põhjuseks ei peetud kahe vennasrahva liitu, vaid imettegevat puud. Sõdades Bütsantsi keisri Basileiosega kaitses rist Giorgi I vägesid, kuid pärast Bassiani võitu murdis kuningas ristile truudust ja põletas maha Oltissi.

      Siis langes ristikandja metsas ühe kreeklaste eelväesalga kätte vangi. Kaks aastat hiljem leidis keegi munk risti üles Taoskaris ja viis ta Matskveri piiskopile, too aga andis ta üle katoolikosele. Ja katoolikos kinkis risti uusaastavastuvõtul pidulikult kuningale.

      Seekord hoidis imettegev rist ära sõja Bütsantsiga. Ka lühendas ta Tšiaberi eluiga, tekitades suurt paanikat paganausuliste seas. Niihästi tsinari ja aragvi ülikud kui ka phovi oruvanemad olid heitunud.

      Tšiaberi peietele kogunes arvukalt uudishimulikke, enamik neist oli tulnud imettegeva risti pärast.

      XI

      Järgmisel päeval pärast Tšiaberi surma läkitas Mamamze kõikide sõprade ja sugulaste juurde musta rõivastatud sõnumikandjad.

      Esimene kiirkäskjalg tõttas Kvetarisse, kaasas Tšiaberi kiiver ja turvised.

      Rusikatega vastu pead tagudes ja kurvalt halades lähenes ta Kvetari lossile.

      Kaunis Šorena kriimustas lõhki oma põsed, mis olid valged nagu mandlipiim, ja harutas oma palmikud lahti. Haledasti nuttes liibus ta isa rinnale.

      Tšiaber oli üles kasvanud Osseetias, ülik Thakai peres. Thakail oli kaksteist poega. Näinud Tšiaberi mõõka, jooksid piimavennad valjusti kurtes ema juurde. Ema põlvi emmates nutsid nad oma surnud kaaslast taga.

      Thakai oli pime, ta palus, et talle ulatataks Tšiaberi mõõk, ta paitas ja suudles seda ning valas kibedaid pisaraid.

      Kolmsada turvistes ratsanikku saatsid Thalagva Kolonkelidzet, ta naist ja mustas leinarüüs Šorenat.

      Kui nad Korsatevelasse olid jõudnud, harutas Šorena lahti oma palmikud, suust aga pääses tal südantlõhestav kiljatus. Itkejad kogunesid ta ümber

Скачать книгу