LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siis minema, tirtsu!” ütles Lehti ja tõmbas valged nailonkindad kätte. Oli küll imesoe päev, kuid viimase aja mood nõudis ikkagi kleidi juurde ka kindaid.

      „Meie lähme!” hüüdis pisi-Greta ja pidi lausa hüppama. „Aidaa, vanaemake!”

      „Aidaa, mu kullake!”

      Greta läks aknast vaatama. Sealt nad läksid, talle kõige lähedasemad inimesed. Lehti oma roheruudulise seeliku ja valgete kingadega, tema kõrval roosa tüdruk, pisikesed patsid lapsega võidu hüplemas. Nagu kaks ilusat nukku, mõtles Greta. Ja siis tuli valusähvatus minevikust. Ta oli kunagi ammu täpselt samuti oma vanemat tütart aknast imetlenud – ja rohkem ta teda enam ei näinudki. Mis küll Luulest saanud on? Kakskümmend aastat ei mingit elumärki ega teadet. Kõik järelepärimised põrkavad kui herned vastu seina tagasi. Kuid emasüda keeldus kõige halvemat omaks võtmast, väike lootussäde hõõgus ikka veel tuha all.

      Aga pühapäeval ei maksa muremõtteid heietada. Greta istus laua taha ja hakkas oma keskmisele tütrele Lainele kirja kirjutama. See oli ju peaaegu sama hea, kui räägiks temaga. Nagu iga kirja lõppu, kirjutas ta nüüdki, otsekui loitsides: „Loodame, et ükskord ikkagi kokku saame!”

      Greta ei jõudnud veel ümbrikule aadressi kirjutada, kui uksekell helises. Ta ruttas avama. Ukse taga seisis Alla ja ulatas talle kimbu kannikesi.

      „Aitäh! Küll lõhnavad hästi!” Greta peitis nina lilledesse.

      „Võta heaks. Tore sind jälle näha!”

      „Tule, võta palun istet! Joome kohvi ka!”

      „Ei, suur aitäh. Jõin hommikul juba kaks suurt kruusitäit. Siis tuli Guido, pakkusin talle ka ja jõin ise kah. Nüüd süda puperdab, nii nagu enne peigmehega kohtama minemist!”

      „Vaata kui hea mälu sul on!” naeris Greta ja arvas tõsinedes: „Sul võib vererõhk kõrge olla, siis hakkab kohvist puperdama! Mine kontrollima!”

      Alla lõi käega. „Ah, hakka arstide vahet käima ja nii jäägi haigeks. Ära pane tähele, kõik läheb mööda!” Ja ta laulis: „Es geht alles vorüber, es geht alles vorbei!”, kuid vakatas taas ja teatas: „Ma tõin laenu tagasi. Kas oli ikka viiskümmend rubla?”

      „Oli küll. Kust sa nii kähku said?”

      „Mul kukkus üks tööots sülle. Isegi magavale kassile võib hiir suhu joosta,” rääkis Alla ja pani kaks rahatähte lauale. „Aitüma sulle.”

      „Pole tänu väärt. Mis koht see on?”

      „Kutsuti üht näiteringi juhatama. Päris huvitav endalgi jälle teatrit teha, ja natuke makstakse kah.”

      „Siis on tore.”

      „Kuule, Gretake, mul tuli just praegu midagi meelde. Kas sa lepiks esialgu ikka kahekümne viie rublaga, ma toon ülejäänu järgmisel nädalal!”

      „Muidugi, kui sul vaja on.”

      Alla võttis laualt teise kahekümneviielise tagasi.

      „Ühel minu endisel kolleegil on täna sünnipäev ja mind kutsuti ka. Mõtlesin enne, et ei lähe, aga just praegu tuli tahtmine minna. Mis sina arvad?”

      „Loomulikult mine! Näed vanu sõpru ja üldse tore vaheldus!” õhutas Greta.

      „No ma arvan ise samuti. Ainult, Gretake, mul tekib selle minekuga uus probleem.”

      „Mis see on?” muutus Greta valvsaks.

      „Mul ei ole midagi selga panna!”

      „Kuidas nii? Eks pane see suvekostüüm, mille Olli saatis!”

      „Sellega on tänase ilmaga liiga kuum ja umbne.”

      „Pane siis oma valge pluus ja seelik. Sul on ometi niivõrd ilus nailonpluus!” soovitas Greta edasi, sest aimas juba, millega see teema lõpeb.

      „See on liiga rindade ümber. Olen vist veidi priskemaks läinud. Eelmine kord, kui mul see pluus seljas oli, siis kukkus üks vana kolleeg mind lausa krabama.”

      „Alla, pea meeles, et oled juba üle viiekümne.”

      „Mina pean meeles küll, aga mehed mitte. Hansi ka ütles, et ma pole üldse muutunud.”

      „Ära lobise nii palju. Ja räägi otse!”

      „Sa võiksid mulle oma helesinise pitspluusi laenata! Ma luban, et ei tilguta likööri peale. Tooni hommepäev tagasi.”

      Gretale ei meeldinud just oma riideid laenata. Ta teadis ka, et siis peab jälle tükk aega ootama, enne kui oma riidehilpu taas näeb. Kuid ära ka ei tahtnud öelda. Alla oli ikkagi tema õde ja mõne aasta eest talle lahkelt oma kodu pakkunud.

      „Eks sa siis võta, aga too vähemalt ülehomseks tagasi.”

      „Kindla peale, ära mitte kahtlegi. Sina oled ikka mu kõige parem õde!”

      „Pole tarvis mett mokale määrida, saad mu pluusi ilma selletagi!”

      „Tean, tean. Hakkan siis minema, tahan endale veel soengu ka pähe teha. Las siis vaatavad, suud ammuli, kui kena Alla veel välja näeb. Aga enne, Greta, räägi oma uudiseid!”

      „Mul polegi uudiseid. Pole ammu Ameerikast kirjagi saanud!”

      „Ma ei pidanud Ameerika uudiseid silmas. Ma sain ise Ollilt kirja ja ta kurtis, et Berni tervis läheb lausa käest ära!”

      „Jah, kahjuks küll.”

      „Aga sina räägi Lehti uudiseid!”

      „Mis mul Lehtist rääkida on?” küsis Greta veidi kärsitult; ta imestas, et Alla ikka veel ei tüdine sellest alalisest uurimisest.

      „Lehti kavalerist!”

      „Tal pole kavaleri!”

      „Kuidas ei ole! Ma ise nägin, oma silmaga!”

      „Kus?”

      „Umbes nädalapäevad tagasi. Oota, see oli samal päeval, kui sinu juures poes käisin ja raha laenasin.”

      „Kus sa siis Lehtit nägid? Ta pole sõnagi sellest öelnud!”

      „Ma läksin seekord Moskva kohvikust läbi, kui sinu juurest tulin. Mõtlesin, et võtan mõne saiakese Enele. Ja siis tuligi Lehti koos kavaleriga ukse peal vastu. Lehti oli nii õhetav ja elevil, et lust kohe vaadata!”

      Lehti on tõepoolest viimasel ajal otsekui uuesti õitsema löönud, mõtles Greta. Sinna see koer maetud ongi. Ka ilusate riiete vastu on tal liiga järsku huvi tärganud.

      „Sa siis tõesti ei tea?” uuris Alla.

      „Ei.”

      „Ma vaatasin seda meesterahvast kohe tõsise pilguga. Pole vigagi, sõbraliku näoga ja heledate juustega. Aga pisi-Greta sarnane muidu küll ei ole, ainult ehk juuste poolest. Ma arvan, et see pole sama mees. Aga Lehtist on ta küll kõvasti sisse võetud!”

      „Kust sina seda tead?”

      „Ma ju nägin! Mul on näitleja silm, olen eluaeg tüüpe jälginud, et oskaksin neid vajaduse korral kehastada. Ja ma ütlen sulle, Greta, see mees on Lehtisse armunud!”

      „Seda sa ka oskasid vaadata?”

      „Muidugi. Kui nad uksest välja läksid, siis haaras mees kohe Lehtil käe alt kinni ja pigistas oma vastu. Just nii tegi vanasti minugi Hansi. Kahju, et me seekord Hansiga väljas ei käinud, oleks tahtnud teada, kas ta käitub ikka samamoodi. Aga ma usun küll. Ta vaatas mind nii armunud pilguga.”

      „Kes nüüd, kas see mees, kes Lehtiga koos oli, või Hansi?”

      „Ära narri mind, saad aru küll! Tore on ikka armunud olla! Kas sa mäletad seda veel?”

      „Jäta oma lobisemine, ütle parem, kas Lehti ei näinud siis sind?”

      „Nägi ikka. Lehti ütles mulle nii armsasti: tere, tädi Alla! Ja küsis veel, et kas lähen kohvikusse. Aga mis

Скачать книгу