LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja tänavatel inimesi liikumas peaaegu pole, mind võidakse siiski kainestusmajja toimetada…” Noormees pigistas hambad risti ja osutas sidemes jalale.

      „Onu Räni, kas ma jään nüüd invaliidiks?”

      „Ära räägi rumalusi, mu poiss! Ma jõudsin su haiguslooga juba tutvuda – luud-liikmed on sul terved, välja arvatud parempoolsed kaks roiet. Aga ütle mulle, kas su jalgu noa või pussiga ka löödi?”

      „Ei! Või vähemalt ei näinud ma mingit terariista.”

      „Siis on haavad kõik pudelipõhjaga… nagu ma doktor Saluvee käest juba kuulsin.”

      „Just! Muudkui aga lõi ja lõi… ise aga karjus, et „enam sa, raisk, siit ei tõuse.” Eks ta vist kartis, et äkki ma jooksen talle järele ja näen auto numbrit… kindlustas ennast… Ma vist lamasin seal oimetuna üksjagu aega, enne kui taipasin, et mind oli paljaks röövitud…” Paistis, et rääkimine valmistas Guidole raskusi, ta jäi äkki vait.

      „Väsitasin su ära? No muidugi! Puhka nüüd, ma tulen hiljem tagasi.”

      „Ei, ei,” hingeldas Guido, „ei väsitanud. Ja ega mul palju enam rääkida polegi… Kuidagimoodi ma sealt hoovist poolpaljalt ja verisena välja komberdasin ja astuma hakkasin. Tundsin ennast õudselt nõrgana ega teadnud isegi, kuhupoole astuma hakata, ma ju ei taibanud sedagi, kus kandis ma olin, kõik oli võõras… Teadsin ainult, et koju pole mõtet minna, isa ja tädi Edna pidid alles hommikul tulema, Ene sõitis Pärnusse… oleks pidanud ikka koos temaga minema, kui ta kutsus… nojah, Kätlini juurde ma aga tema isa pärast sellises olekus minna ei julgenud… Ja ometi oli just tema see, kes mu päästis! Ühesõnaga… Tänav oli inimestest tühi ja vaikne, mina aga muudkui komberdasin edasi, kuni tänavale kokku varisesin. Imekombel ilmus siis teab kust üks mees, kes mu tsikli korvi tõstis, kinni kattis ja koju viia lubas. Segaduses ütlesin talle Kätlini aadressi… Ma ei tea isegi, kuidas ma lõpuks tema korteri ukse taha maabusin, aga uksekella ma enam helistada ei jõudnud, vist kaotasin teadvuse… Korraga kuulsin naerukihinat ja tüdruku häält ütlemas: „Issand, üks joodik on meie korrusele roninud…” Ja seejärel tema hirmunud sosinat: „Issand, ta on ju puha verine, kaome siit!” Ja ma ei suutnudki öelda, et ma pole joodik ning pidin leppima ainult nende eemalduvate sammude müdina kuulamisega… Ja just siis, kui ma pidin uuesti teadvuse kaotama, avanes Kätlini korteri uks. Tema isa töötab nimelt kusagil tehases ja läheb juba kella viie paiku kodunt minema. Ta märkas mind kohe, ma olin ju blokeerinud oma kehaga tema korteri ukse ja selle avamisel kaldus mu pea kolksatades tema esikupõrandale. Kuuldes mütsatust oli ka Kätlini ema kohal ja ma kuulsin, kuidas ta sosinal halisema hakkas: „Issand, see on ju Guido! On ta surnud?”

      „Ei.” Vastas Kätlini isa. „Too paar lina, poiss lamab ju vereloigus. Ma kutsun kiirabi.”

      Ja siis kostsid minuni veel tema sõnad, mis ta naisele tuppa minnes ütles: „Mul polnud aimugi, et see poiss nii palju joob, koridor lausa haiseb, päris häbi kohe!” Minul aga polnud jõudu talle midagi selgitama hakata. Aga kiirabi kutsus ta välja ja minu palve peale toimetati mind siia, sinu haiglasse.”

      „Minu haiglasse,” kordas Räni Karm muiates. „Pole see minu oma rohkem kui sinu.”

      Nüüd keeras Guido pea padjal küljeli ning lõpetas mõrult: „Ongi kogu lugu!”

      Räni Karm vaikis viivu. „Kui see kõik on tõsi ja nii, nagu sa rääkisid, siis oli sul küll õnne! Ja küll sa mul paraned, vähemalt pulmadeks kindlasti. Oled hea arsti hoole all!”

      „Jaa, ma tean, sa oled maailma parim, mu ema ütleb seda alati! Sellepärast ma end siia tuua palusingi.”

      Räni Karm muheles. „Ära räägi tühje sõnu, kuigi – kes meist hea arst olla ei tahaks! Aga su raviarst pole mitte mina, vaid doktor Saluvee, tema võttiski su vastu ja andis esmaabi. Tänaseks lõpetas ta oma valvekorra, nii et homseni pead minuga leppima.”

      „Eks ma siis lepin,” muigas Guido.

      Peaarst patsutas noormehe kätt. „Aga nüüd jätan ma sind tõepoolest rahule, uurija helistas, ta tuleb pärast lõunat. Nii et puhka veidi!”

      Guido noogutas nõusolevalt.

      Kätlin polegi mind vaatama tulnud, jõudis ta arsti lahkudes veel mõelda ja tundes, kuidas suur väsimus teda üleni endasse haaras, sulges silmad…

      II

      Miski häiris Alla und. Ta tegi silmad lahti ega saanud kohe arugi, mis temaga äsja juhtus. Oli see tõesti vaid pelk unenägu? Oo jaa – kahjuks polnud see reaalsus.

      Äsja alles oli ta rannas – oma lapsepõlve armsas Pärnu rannas – luidete vahel jooksnud. Aga kellega? Juba meenus!

      See oli Eugen, ta noorusarmastus ja esimene abikaasa. Oo, kui meeldiv oli see unenägu! Kas sellepärast, et kõik tundus tõeline? Või ehk sellepärast, et ta oli ikka veel noor ja kõik halb – aga ka meeldiv – oli veel olemata? Ehk aga hoopis sellepärast, et ta oli jälle koos Eugeniga, kes teda tõeliselt oli alati erutanud. Nad armatsesid luidete vahel juba siis, kui nad polnud veel abielust kõnelenud. Tolle aja kohta oli see häbitu, kuid Alla ei hoolinud sellest. Tema talitas ikka nii, nagu talle meeldis, polnud teiste asi. Igaüks elas oma elu. Muidugi hoolitses ta selle eest, et ema ega õed sellest teada ei saaks. Ehkki Olli, kes pistis oma nina igale poole, vaatas teda vahel saunas kahtlustava pilguga. Kas tõesti reetis tema täiuslik keha, et oli juba mehe armu tunda saanud? Mõnikord käis ka muremõte läbi pea – mis siis, kui ta järsku rasedaks jääb? Kuid nagu linnuke, peletas ta need mõtted lõõritades eemale ja nautis armurõõme edasi.

      Eugen ei teinudki teda rasedaks, kogu nende pika ja tormilise abielu jooksul. Seda tegi hoopis Hansi, kellega tal oli sakslaste ajal lühike ja hoopiski mitte nii kirglik suhe.

      „Alla! Tõuse juba ükskord!” häiris taas nagu Jeeriku pasun tema und ja unistusi.

      „Hull mutt!” siunas Alla. „Ei lase ligimesel väljagi magada.”

      Nüüd prõmmis kirutu juba ukse taga: „Ärka üles, kui sa surnud ei ole!”

      „Seda peaksid sa ise juba ammugi olema!” tänitas Alla vastu. Hea oli niiviisi oma emakeeles sajatada, millest ämm sõnagi ei taibanud. Muidugi võis Alla hääletoonist seda ikkagi aru saada, ent varsti üheksakümneviieseks saaval vanainimesel oli väga kõva kuulmine. Ta kandis küll kuuldeaparaati, ent läbi ukse ei kuulnud ta ka sellega.

      „No tõuse, tõuse! Külalised tahavad kohe hommikusööki!”

      „Külalised tahavad,” osatas Alla, need on sulle tähtsad, jah! Aga omaenese miniat kohtled kui teenijat, mõtles ta juba veidi kurvameelselt, sest tihtipeale tundiski ta end ümmardajana. Ja mõnigi kord käis peast mõte läbi, et ehk sellepärast oligi Hansi teda nii väga siia tahtnud ja kõiksugu keerdkäike ja instantse kasutanud, et naist enda juurde Saksamaale tuua. Ämm oli muldvana ja aeg oleks ammugi puhkusele jääda. Ja pansion, mida perekond juba kolmkümmend aastat pidanud oli, vajas peale teenija ka perenaist.

      Alla tõusis voodist. Ehk küll oleks meelsasti veel maganud. Ta oli alati tahtnud hommikuti kaua magada ja see oli tal terve elu ka õnnestunud, tänu oma näitlejaametile. Õhtuti võis Alla kaua üleval olla, see ei olnud probleemiks. Olen öökulli tüüpi – tavatses ta end õigustada.

      Kas toimis ta ikka õigesti, kui siia vabasse maailma kippus, kus ta end nagu kuldses puuris tundis olevat?

      Alla ihaldas siia peamiselt tütre pärast, et too kommunistlikust ühiskonnast pääseks ja oma seadusliku isa juurde elama asuks. Tema ise oli ju Eesti ajal vabas maailmas saanud elada ja teadis, milline määratu vahe seal oli. Aga juhtus hoopis niiviisi, et tema ümberasumise paberid said enne korda kui tütre omad – Alla oli ju Hansiga nüüd seaduslikus abielus. Kuid et Enegi tema uue abikaasa tõeline tütar on, seda ei suutnud nad vene võimumeestele kuidagi selgeks teha, või pigistasid need meelega silmad kinni ega tahtnudki aru saada. Kurjad keeled rääkisid, et Ene ärasõit osutub päris võimatuks, seepärast, et ta on noor, lõpetab varsti ülikooli ja temast loodeti veel truualamlikku kodanikku saada.

      Kuid

Скачать книгу