Скачать книгу
kohte leida: selle pärast ‘pole tal nende seltsis weel kogunigi õigust üle määri kaewata.” – „Ah, Liina, sa wõid „philosopheerida” (see on: mõttetarkuse juttusid ajada), sest et sinu süda kodumaa ilust ja rikkusest pea aegu lahti näitab olewat. Kuda kaewasid ja nutsid sa nelja aasta eest tagasi, kui sa esimest korda linna tulid, ja nimetasid ennast isi waeseks linnuks, mis puuri kinni pandud, et ta sääl oma priiust ja seltsimehi metsas taga kurwastada wõiks; aga mitte üksi esimesel korral ei teinud sa seda, waid ka iga Jaani-priiuse lõpetusel minuga ühes; kuda tuleb siis nüüd, et sa nõnda rahuliste mulle wasta wõid rääkida? Ära punasta ühtigi ära!” – „Armas Anna, sa ei mõtle järele, et nelja-aastane harjumine ka midagi korda wõib saata, ja et sa jälle minewal aastal lahkema meelega siia tulid kui mina. See on ju tihti nõnda, et ühe arg meel teise julgust tõstab, ühe kurwastus teist troosti leidma ajab.” „Sul wõib õigus olla, ära pane minu sõnu pahaks! Ma pidin aga oma südant sinu ette wälja puistama tulema, sest et ma üksi sinu juures aru saamist ja troosti tean leidwat – linnalastel on ju meie südame igatsused ja kaebamised täitsa wõerad, mis nende südameid liigutamaks jätawad. Üleüldse, Liina, panewad nad oma, Bauermädchen”-iga (see on „talutüdrukuks” sõimamisega), mis nad küll iga kord wälja ei ütle, aga mis mina ikka nende mõtetest wälja loen, nagu seisaks ta nende pää-otsa pääl kirjutatud, kui ühe külma käe kõige minu südame soojade tundmiste pääle, nõnda et need ennast selle külmuse eest kõige sügawamasse südame põhja püüawad peita. Weel sest saadik, kui kaupmehe St. tütar Alma minewal poolel aastal minu walgete juuste üle oma sõprade wasta nalja heitis, üteldes: et minu linakarwa pää juba mu isa seisust ülesse tunistab, on mul, nagu puhuks mul põhja tuul kõigi Sakste poolt wasta. Oleks weel koolis ometigi kerge, jõuaksin ma kõrwalised pahad asjad miksgi panna, aga sääl krui oma mõtted mõistmata sõnade wahel, nõnda et pää otsas suitseb. Sa ei tohi kellegi käest küsida: ütelge mulle ometigi, mis tähendab see ehk teine sõna Maa keeli, et ma õpiasjust enam aru wõiksin saada, ja oma elusat pääd mitte kui ühte surnud masinat wuristada ei pruugiks, siis on naer lahti. Sinul, Liina, on kõik kergem, sest et sinul see õnn on olnud, hääd eeskooli saada, kus sul Saksa keeli sõnad so küsimiste pääle lahkeste Maa keeli ja ümber pöördud, ära seletati, nõnda et sa alati nagu päewa walgel käinud oled; aga mina waene: sain kohe ühe linna nurgakooli ühe wana preili juurde pistetud, Saksa keeli lugemise-raamat mulle kätte antud; sai minuga Saksa keelt räägitud, sain sest aru wõi ühtigi; pidin ka peagi weel aru saama, et Maa keel Sakste ees häbi keel on, ja et iga kõwer Saksa keeli sõna minu suust neile naeru pääle ajas – mis mind mõneks ajaks üsna tummaks tegi. Oh, ma ei tahagi enam oma esimeste aastate pääle linnas mõtelda! Need oliwad tõeste surmamise aastad. Alles sest saadik, kui sina mulle hakasid mõnda asja ära seletama, millest ma oma jõuuga aru ei saa, on mul kergem põli. „Oh Anna, näed ju mitu korda, et ka mul enesel häda käes on nõnda, et ma mõnigi kord pean ohkama: oh miks ei õpetata meid ka meie emakeeles, nagu Sakste lapsi, et meil see läbi õppimine ka nii kergeks läheks kui neil! Aga, armas Anna, mis aitawad meie kaebtused ja et meie oma meelt nukraks teeme, mis kõike tööd meil raskemaks teeb; lähme parem jälle wahwa meelega oma raamatute tallale. Mina õpin ja tahan kõigi raskuste kiuste elama jääda ja weel Liina pulma pääl tantsida!” – ,,Üsna hää meel mul, et sa jälle kelmust wõid rääkida, saad nüüd ka peagi jälle minu wana rõõmus Anna olema." „Saagu sulle õigus saama. Nüüd aga Jumalaga! Raamatud ootawad. Päew on ka juba natukene alla poole weerenud ja oma palawust mahendanud. Jumalaga! Sellega läks Anna.
