LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei lase mind enne maha, kui ta mind oma ema sülle on pannud. Tema ema, suur, priske näu-, walkjate juustega, hiilgawate siniste silmadega, puhtas talu-riides naene, annab minu otsale suud ja tunnistab, et tal ka hää meel selle üle olla, et ma üks kord ka jälle Jansu juurde tulnud, ja lubab mulle selle eest siis ka met ja mis tal weel hääd olla anda.

      Sepa rahwal oli 3 kambrit, kus sees neil ka mõni tool, laud, puhas pink ja woodi seisis. Üksi kõige tagumise kambri oli ema oma ainsale lapsele Jansule, mõne ilusa pildi-, peegli- ja pisikese ilusa poleeritud kapiga raamatute tarwis rohkemine ehitanud.

      Sinna oma kambri wiis mind nüüd Jansu, kui ema meid üksi oli jätnud. Ma olin temaga enne juba kümned korrad sääl mänginud, üksi wiimse aja sees, kus ma mäel koolis käisin, ei olnud ma enam sinna saanud.

      „Jansu”, küsisin ma, nii pea kui meie saäl olime, „Kas sinu isal saab aega olema nüüd oma juttusid rääkida?” „Seda arwasin ma”, wastas ta „et sa eilse kurwastuse pääle seda saad soowima, aga armas Lina, ma olen isale kõik rääkinud, kuda ma prouale rääkisin ja ka seda, mis proua meile kõik ütles; ja isa wastas selle pääle: „See on hää, et sa kõik näinud ja kuulnud ja minule rääkinud, nüüd tean ma selgeste, et ma selle hää proua wasta, kes Liinale oma õpetuste läbi nii palju hääd teeb, pattu oleksin teinud, kui ma oma juttude läbi Liina südames wihkamist Sakste wasta oleksin äritama hakanud. Et ta Linad sellega, et ta teda saksastab, ühe tee pääle wiib, kus talle palju kurbtust, palju südame walu wõib tulla, kui ta weel oma wanemate truuks lapseks tahab jääda, wõi kus pääl ta nendest ja ka meist kõikidest täitsa wõib lahkuda, seda ei tea ta mitte, ja selle pärast ei ole see talle ka mitte süüks arwata.” – „Ma tean küll, armas Liina, et see kõne sulle nüüd weel arusaamata on, aga loodan, et, kui sul teda ehk tarwis läheb, mälestus sulle teda jälle ette saab tooma. Armasta nüüd aga oma kallist prouat, Aurorat ja kooli-preilid, ja palu Jumalat, et ta mind sinust ei lahuta, küll sa siis õige tee pääle saad!”

      Oh, armas Jansu, oleksid sa ette teadnud, mis wõitlemised, kus all sinu Liina hinge ja ihu poolest oleks murtud wõinud saada, tulewiku rüpe peitu oliwad pandud, su armastus ei oleks sind mitte wait pannud olema, waid suure häälega rääkima ja sinu isa jutustama!

      III

      Suwiste pühad oma roheliste, õitsewate ehetega, oma magusate õhkude-, kõlawa linnu-laulu- ja rõõmsate inimestega on jälle käes. Jõgi oma woolawa weega kujutab jälle oma kaldaid rohelistes kuubedes, mis kollase, sinise ja punase lille nööpidega wälja õmmeldud, ja wiskab sinist taewast oma sõudwate, hõbewalgete pilwekestega tagasi. Kõik loom liigub jälle uues elus. Kas siis lapsed üksi kõige selle juures kusgil nurkades, wõi lukkude taga paigal wõiwad istuda? Ei kogunigi! Waid:

      Hüppa, süda, rõõmu wäes;

      Sest kewade on käes!

      Karga jalg ja laula suu:

      Sest õites särab puu!

      Oh tuule, wend, ja tule, Mai!

      Sääl aasal ootab Kai.

      Oh hüppame ja kargame.

      Ja rõõmu-laulu õiskame!

      Heledates, õhukestes kleitides, siidi-paeldega ehitud, mis kui liblikad siia ja sinna külge pistetud on, lille-pärjad pääs ja puna, mis päewakiirete suuandmine õige tugewasse wärwitooni tõstnud, palges, käsi käes suures rõngas hüppame ka meie, Aurora oma nelja wõeraga ja mina, jõe kaldal rohelise, õitsewa aasa pääl ja laulame lindudega wõidu. – „Nüüd mängime peitust!” hüüab korraga Aurora seisma jäädes, käed lahti lastes ja see läbi rõngast rikkudes, mis Otto, kes oma sõpradega, kus seas täna ka Jansu, wee pääl ühte kena, masti- ja purjudega, punase ja musta wärwidega laewa kaldast pikka keppidegade edasi juhiwad, ingli pärjaks oli nimetanud. Ja, jah! wastawad talle kõik kui ühest suust, ja pea on see wälja loetud, tal silmad kinni pandud, kes otsimise jauks jääb, ja, pool joostes, pool lennates lippab üks selle, teine teise lepa-põõsa taha ennast ära peitma. Muidugi poen ka mina ühte põõsasse ja katsun ennast sääl okstega kinni katta, et mind sääl keegi ei pea nägema. Aga nii pea, kui ma sellega walmis olen ja wagusi istuma jään, pean ma Jansu üle järele mõtlema, kes täna Otto wasta nii hää olnud, et ta talle selle ilusa laewe, mis ta isi nii suure waewaga meisterdanud, „pühade teretamiseks”, kuda ta ütelnud, on kinkinud, ja kuda ta sääl juures oma rääkimisega nii imelik oli olnud. Ta oli ütelnud: „Ma kingin teile selle laewa tunnistuseks, et ma ilmasgi ühe silmapilguse eksituse pärast minu – see kord küll enam Liina, aga ikka ka minu – wasta kellegi pääle wiha ei saa kandma, ja ka meelde-tuletuseks, et ka ühel põlatud talu-poisil midagi wõib anda olla, mis üle suurte Sakste lapsed ennast wõiwad rõõmustada, ja ka weel järelemõtlemiseks: et keegi laps ette ära teada ei wõi, mis koha pääle ta mehelt seisma saab jääma. Mu isa ütleb, et inimesi tulewikus koguni teise mõõduga saab mõõdetama, kui see siia maani on sündinud, ja et iga üks inimese-selts korra oma õigusi saab kätte saama, selle pärast, et meie Jumal täis õigust on.” – Kuda mõistab ometigi Jansu nii imelikult rääkida? Ma ei saa küll mitte kõigist ta sõnadest aru, aga ta näitab mulle nenda olewat, nagu näeks ta asju, mis alles peawad sündima, juba oma silma ees olewat. – Kaugemale ei jõua minu mõtted oma teel, sest: „Liina, Liina!” kõlab üks hääl mu kõrwas, ja ma pean oma armsast peidupaigast lahkuma. „Kas lubate meid ka ühes mängida?” palub meie rõõmsa kisa sekka Otto, ja suure hää melega saab talle see luba antud. Nüüd peidame ja otsime, jooseme ja kilkame nii kaua, kui kooli-preili armas hääl meid õhtule kutsub.

      Jah, armas oli meile see hääl, kas kutsus ta meid tööle, wõi kuulutas ta meile prii-tundi; kas tegi ta meie mängule hakatust, wõi otsa. Meie tundsime ära, et ta alati ühest armastajast südamest tuli, ja tema murdmata käsud, millele ta alati ilma wiibimata täitmist jõudis pärida, oli talle meie waimus alus-müüri paigale pannud, mis meie armastust tema wasta kõikumata ülewal hoidis, ja nagu maja, mis ehitamise all ikka kõrgemasse tõuseb, iga päew enam kaswama pani. – Õigel ajal priiust andma, õigel ajal käsutäitmist pärima, oh lapse-kaswatajad õppigem seda kõige päält! Tõsine armastus on selle õppimise juures kõige parem tee juht.

      Kõige ilusam aeg aastas, see on kewadine aeg, lendab kui tuule tiiwal meitest mööda. Nõnda olime siis ka meie õppimise ja mängimise wahetusel teda mööda saatnud, ja Jaani päew seisis ukse ees. Jaani päew, see kuldne wäraw, mis meid meie priiusele pidi läbi laskma. Sest õppigu lapsed küll ei tea kui suure lustiga, siisgi täidab see nende südamid rõõmuga, kui mõtelda wõiwad: et need nädalid kätte on jõudnud, kus mitte enam tundide kaupa laua ääres ja raamatute juures kinni istuda tarwis ei ole, waid kus „mamma loaga” kõiksugu teist asja, mis palju kergem on kui õppimine, ette wõtta, kus holetumaste magada ja palju enam mängida wõib, lühidelt öeldud: kus priius suur on.

      Märgade silmadega lahkusime see kord Auroraga, sest ta reisis juba teisel päewal oma mamma ja kooli-preiliga ühe kauge mõisa pääle, oma tädile ja täditütardele wõerusele.

      Armas, kallis Aurora, oleksin teadnud, et ma sind ilmasgi enam näha ei pidanud saama, ei oleks ma sind mitte nii kergeste oma hõlmast lasknud! Küll tundsiwad meie südamed ühte isiäralist raskust lahkumises, aga meie arwasime seda selle kohta, et meie ju esimest korda nii kaua aja pääle – terwe 6 nädalit pidiwad Saksad ära jääma – teine teisest pidime lahkuma. – „,A Dieu! Liina!” „A Dieu! Aurora!” ja – igaweseks ajaks wiisiwad meie sammud meid teine teisest eemale. Sest: – kahe nädala pärast tuliwad õnnetu proua ja sügawaste kurwastatud kooli-preili kalli lapse surnu-kehaga kodu tagasi, kus nad teda rääkimata ahastusega kabeli-aeda, sireli-puude warju alla mulda matsiwad. – Küll wiisin ma ta haua pääle lille-pärgasid, küll langesin ma ta pääle kummuli maha ja hüüdsin walusa häälega: „Aurora, Aurora! mu süda on hirmus kurw! Aurora, mul on su järele hirmus igatsus! Oh, et ma wõiksin su kõrwa heita!” – Ei pöörnud siisgi keegi wägi asja teisiti: Aurora jäi surnuks, ja temaga – minu elu hommiku kõige ilusamad, kuldsemad tunnid minult wõetud!

      Kui sinu sõbrus, armas Jansu, mul mitte kõrwas ei oleks seisnud ja mamma ja kooli-preili mind mitte trööstida

Скачать книгу