Pikse tütar - Jaan Tangsoo

Скачать книгу

mõtteis niikaugele, ehmus Alma äkitselt meelisklustest üles, sest talle meenus, et kuigi noored on varsti tulemas, pole tema ennast veel ju sugugi linnaminekuks valmis säädinud. Kõik muud asjad on nagu korras, kohvridki pakitud ja need asjad, mis kohvritesse ei mahtunud, pampudesse seotud, aga ega ta siis linnarahva sekka ei saa ju minna nende riietega, millega ta siin tare ja lauda vahet on harjunud lööberdama.

      Maale võivad kottis dressipüksid ja auklik kampsun kõlvata, aga linna need vist küll ei sobi. Nemad tahavad sääl kõik ju nii hirmus peened olla, et see näib täitsa uskumatuna. Kui Liivile tekkib sukkpükstesse väike auk, siis visatakse peaaegu jumalast uued ihukatted minema ja võetakse järgmised, justnagu poleks inimestel midagi muud teha, kui seda auku vahtida. Pealegi saaks selle ju ära nõeluda, aga ei – niimoodi ei kõlbavat, vaid kõik pidavat olema nii puhas ja uus nagu nõelasilmast tulnud. Mis mõte sel kõigel on?

      Aga noh, ega midagi pole teha ka. Nüüd pole tema, see tähendab, Alma, mitte enam tema ise, vaid noorte moonakas ja nüüd peab ta nende sõna kuulama või õigemini tegema kõike nii, nagu nemad on harjunud tegema. Kerge see muidugi pole, aga saatuse vastu ei saa. Vähemalt senikaua mitte, kuni talle mõne märgi näol teadust pole antud, et nüüd peab tema, see tähendab, Alma, nende käest võimu enda kätte võtma.

      Ja et see märk tuleb, pole mingit kahtlust, sest Jumal tahab kohe kindla peale, et tema kui õige inimene nendele linna untsantsakatele õigesti elamise otsad kätte näitaks. Sest ega nemad ise siis miskit ei tea ega mõista. Ja kui mõtlema hakata, siis võib-olla seepärast saatus niimoodi teinud ongi, et Alma nüüd linna peab minema. Vahest on see Jumala mingi iseäralik plaan, et teda untsantsakate sekka saadetakse, justnagu misjonäriks või sedasi.

      Ühtäkki muutub Muri rahutuks. Ronib akna alla toolile, ajab kaela nii pikaks ja õieli, kui vähegi saab, ja terve tuba saab tema vingumist täis.

      Nüüd nad siis tulevad, aga tema pole veel üldsegi valmis. Oh issand küll, kuhu see aeg ometi kadus? Aga nüüd pole kiirustamisel enam mõtet, sest nagunii ei jõua ta noorte tulekuks omadega valmis, sest ega kodustest riietest lahtikoorimine ja puhaste selgapanemine pole naljaasi. See võtab omajagu aega ja vajab säädimist, nii et valmis ei jõuaks ta ka parima tahtmise juures. Võib-olla on nad juba paarikümne minuti pärast siin ja Muri käitumise järele otsustades ongi – nii et nüüd tuleb neile siis välja vastu minna, sest aknast pole ju näha, kui nad suurtee päält siiapoole ära pööravad, aga seda momenti tahab Alma alati näha. Mispärast, seda ei tea ta õieti isegi, aga nii näib asi igatahes kindlamana, sest mine tea, kuhu nad ilma teda nägemata veel sõita võivad?

      Ja juba ongi nad mõlemad väljas, seisavad laudanuka juures ja ootavad tulijaid: Muri siia-sinna joostes ja klähvides, aga mis Almasse puutub, siis tema on oma taguotsa just seks otstarbeks siia veeretatud pakule toetanud ja juba muretsema jõudnud hakata, miks saabujaid veel ei paista?

      Teine päätükk

      Niipea kui auto suurteele välja oli jõudnud ja sääl natukene aega ka sõita saanud, sai Almale selgeks, et väimees ei oska üldse autoga sõita. Seni polnud see nagu eriti silma hakanud, kuigi kahtlusi muidugi oli, aga nüüd oli asi paugupealt klaar.

      Mida ta valesti tegi või mis tema sõidustiilis Almale ei meeldinud, poleks ta endale vist isegi seletada osanud, aga miski näis igatahes valesti olevat ja see paistis silma nii igast tema liigutusest kui ka sellest, et ta alalõpmata mõne õige liigutuse tegemata jättis. Kodulähedastel külavaheteedel jah! Sääl võis ta ju rooli taga omal kohal olla ja asjaga kuidagi hakkama saada, aga suure tee pääl ei kõlvanud ta kuhugi. Ei olnud tema kehaasend õige ja käikegi vahetas ta kuidagi hooletute liigutustega, rooli hoiti vaid ühe käega, vahepääl vahiti kõrvale ja teab kuhu või mida ja miski polnud nii, nagu oleks pidanud olema ning see kõik hakkas Almale muidugi sedamaid silma.

      Kes siis niimoodi autot juhib?

      Aga noh, ütlema ei hakanud ta muidugi miskit, sest ega väimees oma jõhkamiaruga ühtegi hääd soovitust kuulda ei võta. Räägi või ära räägi, aga tema teeb ikka kõike oma tahtmist mööda. Ja kui siis veel natukene rääkida või head nõu anda, siis kähvab niisuguse teravusega, et võtab lausa hingetuks.

      Mõne aasta eest, kui nad kolmekesi – Alma, tütar ja väimees – poodi kanapoegadele tangu ostma sõitsid, oli kord niisugune juhus olnud. Vihma sadas, tee oli libe ja siis oli Alma väimeest heast südamest juhendada püüdnud, millal gaasi tuleb anda ja millal kiirust maha võtta, millal käiku vahetada, pidurdada ja nii edasi, aga väimees, selle asemel et teda tänada, oli hoopis auto kinni pidanud, väljunud ja siis Almale käratanud, et edasi sõida ise. Kusjuures see oli sündinud nii kurja hääletooniga, et Almal külm judin rindade alt läbi käis. Ta oli siis ehmunult podisenud, et sõidaks küll ja isegi häämeelega sõidaks, kui oskaks, ja enda väimehe kurja pilgu eest tagaistmel nii väikeseks teinud, kui vähegi võimalik.

      „Ahhaa! Tähendab, et sõiduoskusega on siis niisamuti nagu keele hammaste taga hoidmisega. Ei ühte ega teist,” oli väimees kähvanud ja sestsaati pole Alma talle autojuhtimise kohta enam ühtki sõna öelnud.

      Tema on omad vitsad saanud, ja aitab. Tema annab heast südamest nõu, aga väimehejõhkam… Põrgusse. Sõitku puu otsa või sohu, aga tema teeb nii, nagu kästud ja hoiab oma keele hammaste taga.

      Rooli taha polnud Alma tõepoolest istunud. Vaid üksainukene kord oli ta selle lollusega hakkama saanud ja rohkemaks polnud tal mitte vähimatki soovi. See esimene ja viimane sõit Alma elus oli lõppenud saja meetri pärast põhukuhjas ja kuigi see polnud üldsegi tema süü, pole ta sellest ajast alates enam autorooli taha istumisest isegi mõelnud.

      Ega tema siis süüdi ei olnud, et põhukuhi ühtäkki Jumal teab kust välja oli ilmunud ja autot lausa vastupandamatu jõuga enda poole hakanud kiskuma ja vanamees kõrval mingit õiget juhendust ei osanud anda. Too oli küll öelnud, et pööra paremale, aga kust tema selle ehmatusega teadma pidi, kus parem või kus vasak pool? See tohman oleks pidanud näpuga näitama, kuhupoole keerata, ja kuna ta seda ei teinud, siis oli täitsa arusaadav, et väeti naisterahvas oma totra vanamehe pärast enne pidama ei saanud kui põhukuhjas. Siis oli ta muidugi vanamehel näo täis sõimanud, et too talle oma juhendamisega appi ei tulnud, aga kasu polnud sellest kõigest pärast enam muidugi midagi. Auto oli nässus ja jumalast mõlkis ikka.

      Aga ega see, et ta ise sõita ei oska, ei tähenda veel, et ta ei teaks, kuidas on vaja sõita nii, et kõik õigesti välja tuleks. Seda ta teab täpselt. On alati teadnud ja teab ka edaspidi ja eks seepärast ta omal ajal vanameest, kui too siin maamunal veel elusana ringi kõndis, eriti hää südamega üksinda sõitu ei tahtnud lubadagi. Kui vähegi võimalik, siis püüdis ta ennast ikka igale poole kaasa sokutada ja kui kaasa minna polnud millegipärast võimalik, siis püüdis teha kõik selleks, et vanamees talle, see tähendab Almale, nüüd halastaks ega läheks sõitu mitte auto, vaid jalgrattaga. Muidu ei saa ta õiget rahu ega olemist seni, kuni vanamees elusalt ja ikka ühes tükis tagasi.

      Ilma Alma näpunäidete ja hääde nõuanneteta oleks vanamees ennast juba ammu enne oma loomulikku surma surnuks sõitnud. Kohe kindla pääle, selles pole mingisugust kahtlust, sest sõita ei osanud ta ju üldse vaatamata asjaolule, et autojuhiload olid tal taskus juba oma kolmkümmend aastat. Ega temal polnudki asjadest õiget arusaamist ja eks seepärast Alma pidigi teda sõidu ajal alalõpmata juhendama.

      Jagada õpetussõnu vanamehele oli aga hoopis teine tera, kui teha seda väimehega. Kas oli see nüüd harjumusest või kõrvakuulmise viletsusest või veel millestki muust, aga tigedaks ei läinud vanamees hää nõu pääle kunagi ja mõnikord võttis ta isegi kuulda, mida kõrvalistmelt soovitati.

      Paarikümne aastaga oli neil juhtunud ainult üksainuke avarii, kõik ülejäänud oli Alma ära suutnud hoida. Üksainuke avarii kahekümne või enamagi aastaga ja eks seegi näitas juba ära, kui hästi ja õigesti oli Alma kõikide nende aastate vältel vanameest sõidu ajal juhendanud ja õpetanud, sest muidu oleks avariisid olnud ju palju rohkem.

      Nad olid tol korral hirmsa valuga poest tulnud, sest lehm oli iga minut poegimas ja nad olid peaaegu hiljaks jäämas ja siis oleks võinud kodus lehmaga teab mis juhtuda. Nad olid just suurteelt ära kodu poole pööranud, kui neile äkitselt

Скачать книгу