LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pihku.

      Torkasin sõrmuse parema käe nimetissõrme, kuhu see täpselt sobis, ja see oli kauneim, mida olin elu jooksul näinud. Sõrmitsesin kaelakeed terve päeva, katsusin sõrmust, võtsin sõrmest ja panin tagasi.

      3

      Suurema osa ajast suhtusin isa äraolekusse ükskõikselt. Arvan, et ta ei õppinudki mind kunagi tundma, nii nagu ei õppinud mina teda tundma. Aega oli liiga vähe ja me libisesime teineteise elust mööda nagu oleksime omavahel pooltuttavad. Kui ta tunneks mind praegu, mõtlen ma, esitleks ta mind oma sõpradele nagu pokaali, ja mina istuksin tema kõrval, tema käsi oleks mu kaela ümber, ja mina, mina naerataksin tema naeratuse väel nii laialt, et näolihastel hakkaks valus.

      Teinekord olen jälle nii vihane, et mõtlen, kas inimene suudabki üldse sellist raevu enda sees kanda. See on kui hullusärki aetud elajas, kes käristab särgi kangast ja purustab selle paelad, loobib kõik raamatud riiulist, lõhub mööblit, paiskab nõud vastu seina ja sunnib end siis jääkülma duši alla minema. Ja siis tuleb seda veel kusagilt juurde ja lõpuks on seda nii palju, et usun end sellesse lämbuvat. See mätsib nii tihkelt, et hambad on purunemas, sest pressin neid nii kõvasti ja kaua kokku; sõrmed surevad, sest käed tõmbuvad rusikasse määratu jõuga, ning toit jääb kurku kinni, sööstes sama teed pidi välja.

      Teinekord ei tundu tema äraolek üldse mitte raske, vaid tunnetan seda kõigest kõhu peal lösutava keeglipalli või liigsest jõudeolekust lõtvunud lihastena.

      Kõige hullem tundub tema äraolek öösiti, kui ma hommikuni und ei saa, sest siis võin tunda nii üüratut kibestumust, mis süütab pea kogu mu keha.

      Mõnikord igatsen teda ja tema häält, teinekord jälle ma isegi ei mäleta, mis nägu ta on. Siis võtan esikusahtlist fotod, mida samas alati vaatamast keeldun. Viskan neile vaid pilgu, sest ma ei tahagi teda näha, ja kui kõigest hoolimata ikka temale mõtlen, tema kohalolekust unistan, siis teen midagi muud, kas lükkan fotod tagasi sahtlisse, jooksen, koristan või loen.

      Siiski õnnestub tal pressida end ridade vahele, lausetesse, kus esineb teatud sõnu, ja tähtedesse, mida leiab nii tema kui ka minu nimest, ja ta tuleb minuga kaasa jooksma ja kiilub mu sammude vahele, ta on juures ka siis, kui kumbki mu jalg ei puuduta maad, ja kui pesen sama klaasi nii kaua, et see mu käte vahel puruneb, ta on seal, haavas, mis verd valamusse sülitab.

      Tavaliselt on tema äraolek vaid nutt. Mõnikord tuleb seda vähe ja silmad ainult niiskuvad, kui meenutan temast midagi tähtsusetut, näiteks seda, kuidas ta tahtis kõik telereklaamid ära vaadata ega nõustunud nende ajaks kanalit vahetama. Teinekord tuleb seda nagu oavarrest. Siis ei või ma korterist välja minna, ehkki üritan kõik teha, et see lõppeks, aga see ei lõpe, sest mina mäletan midagi olulist temast. Nagu seda ööd, kui ta mu tuppa tuli ja rääkis, et on suremas.

      Ta laskus põlvili, võttis mu õlgadest kinni ja palus mul ärgata. Ja ma vaatasin oma isa, kuigi ei näinud ta nägu, sest ta pani selle otsekohe mu rinnale ja võttis tugevamalt mu ümbert kinni, ja ma küsisin mida ja ta hakkas nutma, ja siis ma küsisin millal, millal sa sured ja miks, ja tema keha hakkas nutulahina taktis vabisema.

      „Mul on kopsuvähk,“ ütles ta ja nuuskas. „Sain sellest täna teada. Mul on elada mõned kuud, kui on õnne, siis aasta.“

      Vaatasin teda väsinud silmil ega mõistnud algul tema sõnade sisu. Ma ei mäleta, kui kaua ma teda vaatasin, kuid mäletan, et ma ei öelnud talle midagi. Mõne aja pärast tõusis ta püsti, kuivatas silmad särgi sisse ja hakkas minema. Aga see on meie kahe vaheline asi, seda ei või kellelegi rääkida, ütles ta siis. Ma pidin sellest kellelegi rääkima, sest muidu ei suuda ma seda taluda. Ma ei taha üksi surra. Aga sa ei räägi sellest kellelegi, on selge?

      „Sina oled kõigist teistest tugevam, ma tean seda, näen seda sinust. Ja ma vajan sind nüüd,“ ütles ta ja pani lambi põlema. „Kuulsid sa,“ jätkas ta. „Rohkem kui kunagi varem.“

      „Kuulsin,“ ütlesin ma ja surusin käerandmed silmadele.

      Siis kustutas ta tule ja lahkus toast.

      Ja mina hakkasin ootama, et ta süda lakkaks löömast. Jälgisin teda, pakkusin talle pidevalt sigarette ja panin ta võileivale rohkelt margariini ja soola, ja ma ei rääkinud kunagi ta lähenevast surmast kellelegi, ei õdedele-vendadele ega emale. Kuigi isa köhis meie ees teravalt nagu viimse hingetõmbe äärel, tahtsin, et ta naudiks viimaseid kuid. Ja mina ootasin ja ootasin, ma ootasin esialgu kuid ja sain kaheteistkümneseks, ja siis ma ootasin veel aasta ja sain kolmeteistkümneseks, ja siis ootasin järgmise aasta ning kolmanda, kuid seda ei juhtunud, seda päeva ei tulnud.

      Selle asemel olid päevad, mis ei tundunudki päevadena, vaid ainult nende jäänustena, mis nad kunagi tema olemasolu ajal olid olnud.

      Kevad 1980

      Maja vasakul

      Pulmapäevale eelnenud päeval, neljapäeval, aprillikuu esimesel päeval, ärkasin kõike arvesse võttes suhteliselt rahulikuna meie elutoa kulunud, kollakaspruuni kangaga kaetud diivanil, mis muutus öösel minu ja mu õe Fatime voodiks. Vanemad magasid oma toas, kolmel vennal oli oma tuba, ja meie, neli tüdrukut, magasime elutoas.

      Meie kodu oli küllaltki ebapraktiline, sest Kosovo kodud ei paindu vastavalt inimeste vajadustele, vaid vastupidi. Ei olnud voodeid, olid vaid põrandale asemeks volditud madratsid või diivan diivani küljes kinni. Ei olnud kööki, vaid oli ruum, kus olid pliidipuud, puupliit ja kapid, millesse lukustati needki asjad, mida kasutati igapäevaselt: harjad, laualinad, kastrulid ja küpsetusplaadid. Ühele seinale toetus madal ümmargune söögilaud, sofra, mis veeretati iga söögikorra ajal elutuppa ja mille ümber istusid einestajad põrandal maas.

      Ema järgi pidi iga kosovlase kodu olema alati puhas ja seal ei tohtinud olla jälge sellest, et seal elati. Puhtuse osas tuli kinni pidada kahest rusikareeglist: esiteks pidi see valmis olema pildistamiseks, sest majja võidi millal tahes sisse astuda, teiseks pidi seal kajama. Kodu oli kui peegelpilt selle perenaisest: puhas kodu tegi naisest tervikliku naise ja tüdrukust naise. Puhtas kodus ei saanud olla ühtegi saladust.

      Minu lemmikuks olid aga ameerika kodud. Mehmeti külapoe riiulite mitmevärvilised ajalehed, eriti Kosovarja, olid kui reisipiletid. Pöörasin nende lehti, vaatasin pilte kõikidest neist kodudest, mis muutusid vastavalt nende elanike soovidele. Unistasin dušist, millest tuli sooja vett, masinatest, mis pesid nõusid ja pesu, puupõrandast ja ribakardinatest, teisest elust. Et elaksin maal, kus kodud on suured ja kaunid. Unistasin köökidest, kus kastrulid ja supikulbid ja elu oleks näha ilma midagi varjamata. Diivanitest, mis oleksid vaid diivanid. Unistasin põrandatest, mida polnud tarvis vaipadega peita ja millel ei istutud söömise ajal. Toiduportsjonitest, mis kaetakse kõrgele lauale ja mille ääres söömise ajal istutakse.

      Kodu koristati iga päev, kuna segamini kodu oli marrë, ja ükski endast lugupidav inimene ei häbistaks oma peret elades ebapuhtas kodus. Kodulgi oli oma nägu, mida ei võinud määrida. See oli auasi. Albaanlane oli oma au ja hea nime eest valmis kas või surema, sest hea nime kaotamine oli surmast mitu korda hullem. See oli midagi, mida teiste Jugoslaavia rahvaste seas alati ei mõistetud. Tütar, kes jäi vahele siivutu käitumisega, või poeg, kes tabati alkoholi tarbimise või hasartmängu juurest, määris pere maine igaveseks, mida üritati teinekord päästa sellega, et süüline kodust välja visati. Albaanlased keeldusid mis tahes häbi tundmast. Nad põgenesid häbi eest maailma äärele ja samal ajal elasid oma elu tõendamaks, et midagi pole tarvis häbeneda.

      Ärkasin varakult üles, täitsin oma osa hommikusöögi ettevalmistamisest ja kõndisin viimast korda umbes 500 meetri kaugusel asuvasse Mehmeti poodi, mis paiknes suure ja roostetanud bussipeatuse sildi kõrval küla peatee ääres. Mõtlesin närviliselt mind ees ootavate päevade peale, kordasin mõtteis kõiki sündmusi ja palvetasin, et oskaksin teha kõike õigesti ja õigel ajal.

      Vanasse laohoonesse ehitatud poes müüdi põhiliselt tubakat, maitseaineid, jahu ja külmutatud liha. Aedvilja oli müügiks peamiselt suviti. Maiustustele, soolastele suupistetele ja konservidele oli eraldi väike riiul poe teises otsas. Maiustusi ihaldati kõige enam, kuid neid sai osta kõige vähem. Aga

Скачать книгу