LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja ta tulekut ootama hakkasin.

      Viimaks keeraski ta end rõngast lahti ja tuli mu jalgade juurde, nuhutas varbaid ja keris end lõpuks mu jalgade ümber. Siis kergitas ta oma pea mulle sülle ja surus selle mu jalgevahesse, kaenla alla ja selja taha, igale poole.

      Võtsin tast kahe käega kinni ja keerasin ta endale kaela ümber. Kui ta oma soomuselise nahaga mu paljast ihu puudutas ja keeleotsaga kaela kompas, läks mu nahk kanaihule. Tema aeglane edasi nihkumine mööda mu paljast nahka tundus pika ja sooja noolimisena.

      Ja hetkeks jäime temaga nii, et me istusime diivanil, tema pea minu lõua all, keha minu keha ümber kui metalne soomusrüü, minu käed külgedele sirutatud, tema kaheharulise keele rütmilised, pingelised ja läbimõeldud löögid minu väreleval nahal.

      Mõtlesin, et võiksime igavesti koos olla, mina ja tema. Me ei lakkaks eales teineteist armastamast. Keegi ei saa sellest kunagi teada – hoian teda kui oma hinge, mõtlesin. Pakun talle kodu, kõike, mida ta vajab, ja ta on minuga õnnelik, sest ma tean, mida ta vajab. Õpin teda nii hästi tundma, et ta ei peaks mulle sõnagi lausuma, ja ma söödan teda ja vaatan, kuidas ta toitu seedib, ja jälgin, kuidas ta kasvab ja kasvab ja kasvab.

      Kevad 1980

      Inimesed mägedes

      Minu isa, koduküla rahva seas hinnatud mees, kinnitas mulle, et armastus mehe vastu, kelle naeratus oli kaunis ja kelle hoolitsetud lõuahabe vaevu vastu valgust paistis, mehe vastu, kellega 17aastaselt abielluma pidin, ja kes peateelt kõrvale hargnenud liivateed pidi kolmest tagasihoidlikust hoonest moodustunud majakobara õuele tuli, tekib hiljem, kui seda veel ei olnud. Ja mina, seitsmest õest-vennast vanim, uskusin isa.

      Sest minu isa oli just selline, nagu võis näha filmideski. Läänemaailma inimesele iseloomuliku kena allapoole kitseneva näolapi, autoriteetse hääletooni ja sõjameheliku rühiga – kõigi poolt armastatud ja austatud – Kosova mees parimate killast. Mees, kellesse usuti ja keda austati, burrë me respekt, kelle nägu oli alati puhas, kes vahetas iga päev alussärki, kelle habe polnud kunagi suurem väikesest lõuahabemest ja kelle jalad kunagi ei haisenud, nagu oma au suhtes hoolimatute või selle kaotanud meeste jalad.

      Ta oli heade kommete ja nägusa välimusega. Üks tema paljudest headest omadustest oli öelda igas olukorras, et kõik läheb hästi. Ta ütles seda ka siis, kui oli teada, et asjad lähevad halvasti, kui oli päevselge, et tulemas on pikk talv ja sissetehtud köögiviljadest piisab hädavaevu aprilliks.

      Teine hea omadus oli tal näiteks minu juukseid silitada, kohendada halvasti langevad salgud sirgeks ja hõõruda mu peanahka oma paksude ja pikkade sõrmedega. Ta tegi seda tihti, sest vaevlesin kodutööde tõttu samasuguse peavalu küüsis nagu ema.

      Minu isa suu ei rääkinud kaugeltki nii palju, kui võis välja lugeda tema näost, mis oli ilmekas ja ilus. Sellisest näost ei saanud kunagi küllalt. Sellisesse võis uppuda, sellist võis kogu aeg vaadata. Sellisele näole anti alati andeks. Ja ta rääkis alles siis, kui oli otsustanud, mis ta öelda tahab. Näiteks ütles ta, et vaesel inimesel on kõige paremad ja fantaasiarikkaimad unistused. Et ei tohiks raisata aega unistustele, millele ollakse juba liiga lähedal, sest siis on neid tõenäoliselt võimalik teostada, ja võib hoopis juhtuda, et nende teokssaamine ei olegi selline, nagu võis ette kujutada. See, mis sellele järgneda võib – pettumus, viha, kibestumus, ahnus –, on palju viletsam saatus kui täitumata unistused. Inimene peab alati püüdlema millegi poole, mida ta ei või kunagi kätte saada, ütles ta.

      Ta rääkis, et nooremas eas oli ta tahtnud saada muusikuks ja esineda suurtel lavadel, või õppida hinnatud ajukirurgiks, sest tema suured ja siledad käed olid kui täppistööks loodud. Siis sirutas ta mõlemad käed välja ja pilgutas mulle silma. Tõepoolest, ta käed olid nagu kaks taiest, tõsised ja kindlad.

      Kui ta oli 18aastaselt abiellunud ja 19aastaselt esimese lapse saanud, hakkas ta unistamise asemel soovima. Ta soovis elult väikeseid asju: priskeid vasikaid, lihaselisi hobuseid ja mune tulistavaid kanu; vihmasemat suve ja merd, sest meri oli tema meelest ainus, mida iga inimene pidi kas või korra elu jooksul nägema. Ainuke asi, mis talle meelehärmi valmistas, oli Kosovo kuulumine endiselt sellele väikesele alale keset Balkanit, millel puudus täielikult oma rannajoon.

      Aja jooksul selgus talle miski, mille teisedki imeruttu ära õppisid: sellistest küladest ei lahkutud mitte kunagi unistuste kannul linnadesse, isegi mitte töö või mõistuse sunnil. Nii võis juhtuda ainult filmides.

      Ärkasin juba kell viis hommikul, et hakata talitama meie talu loomi. Seejärel abistasin vanemaid põllul. Põld oli tohutu suur, sest me kasvatasime seal peaaegu kõike: salatit, kapsast, arbuusi, paprikat, sibulat, porrulauku, tomatit, kurki, kartulit ja uba. Kuna põld oli väga suur, nõudis ka selle korrashoid palju tööd, ja ma ei imesta üldse, et emal oli kiire saada seitse last kõigest kaheteist aasta jooksul. Kõikide nende toimetuste järel läksin ma kooli ja enne poolt kolme olin juba kodus tagasi. Kõik päevad olid täpselt ühesugused.

      Minu ema oli tüüpiline Kosovo ema ja abikaasa. Ta oli tragi, oma mehe vastu hea ja laste suhtes nõudlik. Ja minu õed-vennad olid tüüpilised kosovlased – unistavad lapsed. Õde Hana oli minust aasta noorem, õrn ja tundeline tüdruk, keda vaadates tundus, et ta peidab endas saladust, mida keegi teine teada ei võinud, ja temast poolteist aastat noorem Fatime oli talle täielik vastand.

      Õhtud veetsin ma unistades. Istusin mäeseljakul suure kivi otsa ja unistasin, või nõjatusin vastu tammepuud maja taga lagendikul ja mõtlesin, kuulasin raadiot ja unelesin. Oma lemmiklugusid kuuldes käis peast läbi mõte, et kes teab, äkki võiks minustki saada laulja. Või näitleja, võiksin ju õppida näitlema, mõtlesin endamisi, ja minust näidataks televiisoris pilte või räägitaks raadios ja mu elu oleks nii huvitav, et sellest kirjutataks lehtedes, minu punane seelik oleks kõigi jutuaineks ja mu sääred oleksid pikad ja sihvakad ja siledad nagu beebil. Mitte miski ei saa olla kättesaamatu ega võimatu, kui vaid õige valik teha, ja mina unistasin ikka nii, et mu ettekujutused võisid mind pisarateni liigutada.

      Pühapäevaõhtuti kogunesime kõik televiisori ette, et vaadata Radio Televizioni i Prishtinës kanalilt muusikaprogrammi. Enamasti laulsid nendes saadetes mehed, kes istusid jalad ristamisi patjadel ja kandsid rahvariideid: jalas püksid, tëlinat, millel põimusid mustad vöödid, seljas tikandkaunistusega vest, xhamadan, vööl punane sall, shokë, ja peas valge viltmüts, plis. Nad laulsid armastusest ja sõjakangelastest ja mängisid laulu saateks çifteli.

      Sageli vaatasime ka filme, enamasti sõjafilme, mis jutustasid partisanidest teises maailmasõjas. Üks neist rääkis Sutjeska lahingutest Bosnias, kus natsid olid Tito juhitud partisanid Sutjeska alangul sisse piiranud. Istusime rivis televiisori ees ja nutsime kogu südamest, kui olime näinud, milline tusk ja igatsus inimesi valdas, ja kuidas meie sellele kaasa elasime, kui partisanide au kõigepealt võitlustahteks ja seejärel raevuks muutus.

      Kõige rohkem aga ootasin seda, et Zdravko Čolić, universumi ilusaim mees, laulma hakkaks või tema lauludest videoid näidataks. Teadsin tema albumi „Ako priđeš bliže“ kõiki lugusid peast, kuigi seal kõlanud sõnadest ei mõistnud ma suurt midagi. See, millise tundeküllusega ta laulis lugu „Nevjerna žena“, veenis mind, et see peab kõnelema naisest, kes oli tema südame murdnud. Seevastu „Produži dalje“ oli tempokas lugu, kus laulja häälgi kõlas palju enesekindlamalt, ja nii ma võisin aimata, et seal pidi tegemist olema millegi palju pinnapealsema ja kaduvamaga kui armastus. Ainult armastus võis hääle sel kombel murda.

      Kui Zdravko Čolić viimaks laulma hakkas, jäime kõik tasa ja laulsime mõttes kaasa. Kadestasin ta taustalauljaid, kes võisid pärast esinemist temaga rääkida; kaameramehi, kes võisid koju minnes jutustada, et nägid Zdravkot päriselus; meessaatejuhti, kellele Zdravko käe ümber pani.

      Siis ühel täiesti tavalisel päeval, kui olin nii viieteistaastane, teadvustasin endale, et elan maal, saan koolis vaid keskpäraselt hakkama ning ma pole ka eriti hea laulja, kuigi tahaksin olla maailma parim. Taipasin, et ma ei oska veenvalt rääkida ega oma mõtteid piisavalt selgesti kirja panna. Ma ei oska joonistada ega arvutada, sest mul on raske keskenduda kauakestvale tööle. Ma ei jaksa kaua joosta

Скачать книгу