LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui väga ka ei tahaks.

      „Kuidas kaupluses läheb?” küsin.

      Paul vaatab mulle otsa ja mõtleb küsimuse üle järele. „Ikka vanaviisi.”

      „On sul edasisi laienemisplaane?”

      „Ei ole. Ei mingeid laienemisplaane. Meil on majanduses mõõn, või äkki ei loe sa ajalehti?”

      „Ma lihtsalt küsisin.”

      „Kuigi majandusmõõn on ilmselt sinu probleemidest pisim, mis, Judd?”

      „Mida sa sellega öelda tahad, Paul?” Me lõpetame lauseid nimedega, mis vastab poksijate ringitiirutamisele väljakul, oodates, millal esimene hoop anda.

      „Paul,” ütleb ema.

      „Kõik on kombes, mamps,” kinnitan. „Me lihtsalt ajame juttu.”

      „Unusta ära,” ütleb Paul.

      „Ei. Pole hullu,” kostan. „Sa pidasid lihtsalt silmas seda, et kuna ma olen töötu ja mu naine tõmbab ringi, siis on mul suuremaid muresid kui riigi majanduslik olukord. Õigus?”

      „See on kahtlemata üks viis seda vaadata.”

      „Mind üllatas, et ma ei kuulnud sinust sõnagi, kui see juhtus,” jätkan. „Ma kolisin välja peaaegu kaheksa nädalat tagasi. Ma tahan öelda, et keegi teist ei helistanud. Ilmselt võiski seda oodata. Kui te ei helistanud, kui me lapse kaotasime, siis ei olekski vist põhjust tahta, et te helistaksite millegi nii tühise pärast nagu mu abielu lõppemine. Aga ma arvasin, et sina helistad, Paul, lihtsalt selleks, et natuke soola haavadele hõõruda. Õnn, et isa nüüd suri, ei tea, millal sa muidu oleksid selle teemani jõudnud?”

      „Ma ei rõõmusta selle üle. Mulle on Jen alati meeldinud.”

      „Suur tänu, Paul.” Ootan hetke, et oma sõnadele rõhku lisada. „Mulle on Alice alati meeldinud.”

      „Mida sa ütlesid?” kähvab Paul, pigistades kokku hambaid, sõrmi ja soolikaid.

      „Millist osa sa ei kuulnud?”

      „All the young girls love Alice,” lõõritab Phillip Elton Johni sõnadega, valjusti ja valesti. „Tender young Alice they say…”

      „Nii, Phillip,” sekkub Wendy. „Kuidas sa siis nii kaugele jõudsid, et oma terapeudi ära võrgutasid?”

      „Hiljem,” vastab Phillip. „Asi läks just põnevaks.”

      „Oh, kirevase päralt!” käratab ema.

      Heidan pilgu Rolexile, mille Jen oli mulle mu oma raha eest ostnud ja mida ma ei olnud veel jõudnud eBays müüki panna. Oleme istunud šival täpselt pool tundi. Uksekell heliseb ja jumal üksi teab, millistesse passiiv-agressiivse õelutsemise sügavustesse oleksime vastasel juhul laskunud. Ning kui tuba hakkab täituma esimeste tõsiseilmeliste naabritega, kes tulevad kaastunnet avaldama, saab mulle selgeks, et maja külalistega täitmise põhjus šiva ajal on ilmselt takistada leinajatel üksteist tükkidest kiskuda.

      Kui me väikesed olime, viis isa mind ja Pauli kala püüdma laia madala jõe äärde viadukti varjus mingite tagateede lähedal mõne miili kaugusel linnapiirist põhja pool. Tirisime Pauliga jõepõhjas veest siledaks hõõrdunud kive ning isa kinnitas need meie õngenööride külge raskuseks. Lõiganud siis taskunoaga meile konksu otsa söödaks paar ussikest, näitas ta meile, kuidas õnge visata. Mulle ja Paulile oli õngeviskamine põnevam kui kalapüük. Kerisime õngenööri kokku, tõstsime ridva selja taha ja püüdsime heita nii kaugele kui suutsime. Kui olime sellega umbes tund aega tegelnud, võttis Paul hoogu, heitis ridva üle õla ja suutis mu kõrva konksu otsa saada vahetult enne seda, kui ta õnge vette viskas. Tundsin äkki valujutti, kui mu kõrva kõhr rebenes, kivi Pauli õngenööri küljes lendas mulle vastu pead ning äkki olin selili poris ja vahtisin pilvitut taevast. Isa pidi T-särgi seljast võtma, et verejooksu peatada. Paul seisis minu kohal ja vabandas, kuid vihaselt, nagu olnuks see kõik minu süü. Mu veri jäi isa krussis rinnakarvade külge klompi. Mul ei olnud kuigi valus, mäletan, kuidas mind lihtsalt hämmastas, kuidas isa kortsus T-särk muutus mõne minutiga täiesti punaseks. Selgus, et vigastus oli väike, kuid mu kõrva taga luus on endiselt kerge mõlk kohas, kuhu kivi mind tabas, nagu sõrmejälg kõvaks muutunud savis.

      KAHEKSAS PEATÜKK

      19.45

      Oleme istunud juba paar tundi ja külalisi muudkui tuleb, neid valgub lõputu joana uksest sisse, nagu pandaks iga poole tunni tagant värava juures maha terved bussitäied. Knob’s End on muutunud parklaks, mu näolihased on viisakast naeratamisest krampis, kui ema kõiki tutvustab ja vanu tuttavaid meelde tuletab, ning mu tagumik on tuim, sest šivatooli õhukese polstri all on odav vahtkumm. Tuppa seatud kipakate klapptoolide plastjalad kriimustavad tammepuust põrandat, kui külalised vahetavad kohti, liikudes aegamööda toa tagumisest otsast ettepoole, kus nad võivad esitada samu küsimusi nagu külalised enne neid, lasta kuuldavale samu kulunud väljendeid ja pigistada mu ema käsivart, huuled teatraalselt kokku pigistatud. Me oleksime pidanud jagama ukse juures infolehti, et asja kiirendada, lühikese ülevaate isa haigusest ja kõigest, mis viimastel päevadel on sündinud, võib-olla isegi koopiaid tema analüüside kohta ja viimase kompuuteruuringu neljavärvilise väljatrüki, sest see tundub olevat kõik, millest isa ja ema sõbrad rääkida tahavad. Infolehe alumises servas oleks lihtne ääremärkus, et meile ei paku absoluutselt mitte mingit huvi kuulda, kus te olite, kui saite teada meie isa/abikaasa surmast, nagu ta oleks olnud John F. Kennedy või Kurt Cobain.

      Paul tuleb toime suurt midagi ütlemata, pakkudes vastuseks mitmesuguseid mühatusi, millest inimesed paistavad välja lugevat ehtsaid vastuseid. Wendy võtab häbitult vastu Los Angelese sõbrataride telefonikõnesid ning Phillip lõbustab ennast röögatute valedega, et näha, kui kaugele ta suudab usutavuse piire nihutada.

      Keskealine naine: Mu jumal, Phillip! Kui ma sind viimati nägin, olid sa keskkoolis. Millega sa nüüd tegeled?

      Phillip: Juhin Washingtonis Lähis-Ida mõttekoda.

      Phillip: Juhin erakapitalil põhinevat biotehnoloogiafondi.

      Phillip: Koordineerin Aafrikas UNICEF-i mageveeprojekti.

      Phillip: Olen Spielbergi uues projektis kaskadöör.

      Ja siis veel vaagnad. Juudid ei saada lilli, nad saadavad toitu ja teevad seda suurtes kogustes: puuviljavaagnad, vaagnad küpsisevalikuga, lihalõigud, ühepajatoidud, koogid, salatid metsiku riisiga, soolakringlid ja suitsulõhe. Linda, kes on asunud sujuvalt harjumuspärasesse rolli Foxmanide klanni asendusperenaisena, sätib toidud söögitoa lauale koos kohvikannuga nagu Rootsi lauaks. Külalised liiguvad toole mööda edasi, lobisevad leinajatega ning suunduvad siis söögituppa kohvi ja suupisteid võtma. See on nagu surnuvalve, ainult kestab seitse päeva ja napsi ei ole. Kes teab, milline pöörane pidu sellest kujuneda võiks, kui keegi baarikapi luku avaks.

      Külalised on peamiselt eakad inimesed, mu vanemate sõbrad ja naabrid, tulevad, et teisi vaadata ja ennast näidata, avaldada kaastunnet ja mõtiskleda omaenda läheneva surelikkuse üle. Nende südamehaigused ja vähid tukslevad esialgu veel pealispinna all, maksas, kopsus ja vererakkudes, Veel üks nende seas on langenud ja kuigi nad on tulnud, et mu ema lohutada, on nende kahvatutel nägudel aimata morbiidset rõõmu selle üle, et surm on neist endist seekord mööda läinud. Nad on oma lapsed üles kasvatanud, majalaenu ära maksnud ning veedavad oma kuldsed aastad üksteist mattes, pidades sünget arvet halastamatult kahanevate ridade üle tassi kohvi ja purukoogi juures täpselt samasugustes majades nagu meie oma.

      Ma peaksin olema sellest aastakümnete kaugusel, alles oma perele algust panemas, kuid on toimunud tagasilöök, hukatusttoov ümbersõit, ning võiks arvata, et oma isa mälestuseks šival istudes ei saa asi enam masendavamaks minna, kuid te eksite. Äkki näen ma kõigi ruumisviibijate juures aja jalajälgi. Maksaplekid, topeltlõuad, lõtv kaelanahk, rippuvad põsed ja laud, juuste väljalangemine, aina sügavamaks muutuvad kortsud, kühmus õlad, meeste rinnad, kõverad jalad. Millal see kõik juhtub? Vähehaaval, nii et sa ei saa ette vaadata ega seda muuta. Ühel päeval sa lihtsalt ärkad ja avastad,

Скачать книгу