LITMIR.BIZ

      EESSÕNA

      „Teie ei saa sellest aru, sest te ei ole seda ise läbi elanud,” ütleb kindralmajor Roomet Kiudmaa, kes oli 1986. aastal ENSV sõjakomissarina kõrgeim sõjaväeline võim Eestis, kui temalt selle raamatu jaoks intervjuud palun.Tema kaudu liikus Moskvast Eesti sõjakomissariaatidesse käsk, mis viis ligi 5000 Eesti meest niinimetatud kordusõppustele Tšernobõli, kust tagasi tuldi kiirgusdoosidega. Saadud doosid olid erinevad, ilma ei jäänud sellest aga keegi.

      Intervjuud Kiudmaa ei anna.

      Tõsi, mina ei ole seda katastroofi otseselt läbi elanud. 1986 aasta aprillis olin 18-aastane ja Tartu Ülikooli I kursuse ajakirjandustudeng. Midagi ma ikka teadsin – Tartu ei olnud küll Tallinn, kus Soome TV võimaldas vaadet väljapoole kontrollitud informatsiooni, kuid ka mitte maailmast ära lõigatud kolgas. Info juhtunust imbus sisse välisraadiote ragisevatest uudistesaadetest, läbi inimeste, suust suhu. Kus tuli õppejõud loengusse mõnevõrra jahmunud olekuga ja ütles: teate, on juhtunud. Kus kuulati ise mõnd keelatud Lääne raadiojaama. Kellelgi olid tuttavad või pere seal põhjapool, kus nägi Soome TV-d. Pean siinkohal ütlema, et mina ei mäleta, kuidas ma juhtunust teada sain. Kuid lõpuks said ju kõik teada – alati saadi –, kuigi uudise sisseimbumine ja suust suhu kandumine võis anda algselt asjakohasele teabele lõpuks uskumatud tiivad ning siru-ulatuse. Just nagu laste telefonimängus.

      Kas aga otsese kogemuse puudumine tähendab võimetust mõista, mis, kuidas ja miks toimus ja mida tõi see kaasa neile, kes elasid katastroofi üleTšernobõli-kandis või saadeti sinna pärast plahvatust tagajärgede likvideerimise ülesandega? Kas otsese kogemuse puudumine tähendab, et seda ei ole vajagi püüda mõista ega mäletada?

      Vaikust on Tšernobõli sündmuste ümber alati palju olnud.

      Palju fakte on kadunud arhiivide sügavusse või hoopis hävitatud. Siis oli ju teine riik, teine kord ja teised kombed. Absoluutset tõde, täielikku mälestust ei ole. Inimese mälu on valikuline, eelistades meeles pidada pigem head kui halba, pigem lootust kui hirmu ja muret. Sama sündmustki võib mäletada mitut moodi, sama kogemust olla kogetud erinevast vaatenurgast. Neid mälestusi on tegelikult Eestis päris palju ja neid ma otsisin mitmelt poolt. Ma ei jõudnud kõikjale ja kõigini – Eestis on praegu vähemalt 3000 Tšernobõli veterani, lisaks veel need, kes vabal või vähem vabal tahtel sinna mitmesuguseid ülesandeid täitma suunati.

      Ma ei valinud kangelasi või ohvreid, ma ei eraldanud kohusetundlikke kasusaajaist. Ma tean ka, et oma mälestustest rääkida ei ole kõigile otseselt Tšernobõli katastroofi kogenud meestele ja ka naistele ühtmoodi lihtne – mõnele on see lausa võimatu, toob pisarad palgele, sest meenutused teevad nii haiget.Teised võtsid ja võtavad toimunut filosoofiliselt, elukoolina, elukogemusena. Kolmandatele oli see aeg, mille järel polnud elus enam miski endine – tähendas see siis nüüd pööret halvemasse või paremasse suunda. On neid, kes on selle lehekülje oma elus sulgenud, ega soovi seda üldse avada. Põhjused hoiavad nad enda teada. Ja on neid, kes meenutavad neile katsumuseks antut uhkusega, sest tegid kangelasteo meie kõigi heaks.

      Nendest üksikutest meenutustest saab kildudest koosneva pildi, ebatäieliku, kuid olemasoleva mälestuste mosaiigi. Et mäletada saaksid ka need, kes ei ole ise kõike otseselt läbi elanud.

      MURDEPUNKT AJAS

      25. aprillil 1986 oli Tšernobõl üks linn Ukrainas, mis Eestis vähestele midagi tähendas.

      Selle olemasolust teadsid need, kel oli põhjust tegeleda tuumaenergeetikaga.Või siis need, kellel oli sealkandis sugulased, juured. Esimestele oli Tšernobõl pigem tulevikumaailma ja Nõukogude Liidu edukate saavutuste märk.Teistele lihtsalt soe ja sõbralik paigake, kuhu näiteks oma lapsi suvitama viia.

      Sel päeval polnud Tšernobõl ka selle elanike meelest midagi ebatavalist. Linn oli näinud paremaid päevi ning sellel oli üsnagi pikk ja kirev ajalugu, kuid möödunud hiilgavamatest päevadest olid jäänud vaid mälestused. 1986. aastal oli Tšernobõl vabrikute, tavaliste korrusja väikeste eramajadega rohelusse uppuv rajoonikeskus. Inimestel seal oli oma igapäevane elu, harjumused ja rutiin: töö, kool ja lasteaed. Tavaline nagu igal pool mujal.

      Kuid midagi oli siiski ka ebatavalist.Ajuti meenutas rajoonikeskusest mitte just kaugel asuv Tšernobõli aatomielektrijaam linnale oma olemasolu üsna ebameeldival moel.

      Ljubov: „Keset suve hakkas lihtsalt mitte millestki teinekord kurk valutama. Aevastasime. Lapsed jäid haigeks – no meie arvasime, et lasteaias ikka juhtub. Mängivad õues, jooksevad end higiseks. Arstid panid diagnoosi: äge hindamisteede katarr. Aga seda juhtus nii tihti, et seda ei saanud enam varjata. Alati räägiti hiljem, et tuumajaamas olnud mingi avarii. Midagi ei mõõdetud. Kõik oli korras.”

      Ljubov Semenik on ligi kakskümmend viis aastat elanud Eestis. Siia tuli ta peale katastroofi, sest Eestis elas ta vend ja siin õnnestus ka Ljubovil leida töö ja kodu. 1986. aasta aprillis oli Ljubov aga Tšernobõlis Selkolhostehniki (põllumajandustehnika) kaadriosakonna ülem. Nagu paljudel linnaelanikel, polnud temalgi aatomielektrijaamaga mingit pistmist.

      Pripjat oli Tšernobõli noor naaberlinn, vaid paarikümne-aastane, moodne. „Valge nagu luik,” ütleb Ljubov. Seda valget, omamoodi värsket ilmet ja erilist ajastukohast modernsust meenutavad teisedki, kes Pripjatist räägivad. See oli otstarbekohane linn, ehitatud tuumajaama energeetikutele, ehitajatele ja teistele töötajatele, kelle töö erilisus tähendas ka eesõigusi, paremaid tingimusi ja jõukust. Pripjat oli noor linn ka teises mõttes – seal elasid noored inimesed, sest tuumaenergeetika oli suhteliselt noor ala, mis nõudis erilisi teadmisi ja oskusi. Seetõttu oli linnas nädalavahetustel teinekord mitugi pulma, oli palju lapsi. Oli tulevik.

      Tuumajaam oli ehitatud otse linna külje alla (või vastupidi), et ei oleks kauge tööl käia.

      „Tuumajaamas töötamine oli prestiižne. Meiegi linna ülemused saatsid oma lapsi sinna tööle. Nendest said mõned avariis surma.Ka minu ülemuse poeg töötas jaamas (ta oli lõpetanud energeetikainstituudi), sai seal kiiritada ja suri,” meenutab Ljubov.

      „Meie linnas olid suurepärased inimesed, mul olid väga head naabrid. 14. aprillil suri meie ema, kellega ma koos elasin. Kõik matustega seotud mured kandsid minu naabrid ja kaastöölised – mina ei pidanud sõrmegi liigutama. Minu järele vaid tuldi, kui oli vaja valida hauaplats kalmistul.” Ei matuseid pidanud Ljubovi pere ja sõbrad ega teisedki Tšernobõlis teadnud, mis toimus vähem kui 20 kilomeetri kaugusel. See polnud avalik informatsioon.

      Valge nagu luik, kutsusid oma linna Pripjati elanikud. Pildi on sadam Pripjati jõel 2010. aastalFoto: Tauno Vahter

      TŠERNOBÕL – ukr k Tšornobõl. Linn Põhja-Ukrainas Kiievi oblastis, Valgevene piiri lähistel. Nimi tuleneb harilikust pujust (Artemisia vulgaris), mida piirkonnas palju leidub. Esmakordselt mainitud 1193. aastal. 13. sajandil kuulus Leedu Suurvürstiriigi valitsejavalduste hulka. Enne 20. sajandit asustasid piirkonda ukraina ja poola talupojad ning suhteliselt arvukas juudi kogukond. Esimese maailmasõjaga algas Tšernobõli langusperiood. Alates 1921. aastast kuulus Ukraina NSV koosseisu, elanikkond sai kannatada nii Stalini kollektiviseerimiskampaanias ja Ukraina näljahädas ehk Holodomõris. Enamik poolakaid deporteeriti 1936. aastal Kasasthani. Juudi kogukond hävitati Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944. 1986. aastal elas Tšernobõli rajooni keskuseks olevas linnas 18 000 inimest.

      LENINI NIMELINE TŠERNOBÕLI AATOMIELEKTRIJAAMrajati 1970. aastal, esimene energiaplokk käivitati 1978. aastal. Jaama peeti kogu Nõukogude Liidu jaoks eeskujuks ja näidiseks. 1986. aastal oli jaamas 4 töötavat mitmeotstarbelist grafiitreaktorit ehk RBMK-d (reaktor bolšoi moštšosti kanalnõi – suure võimsusega kanalreaktor), kus kasutati vesijahutussüsteemi ja grafiitaeglusteid. Käisid viienda ja kuuenda reaktori ehitustööd. Iga ploki võimsuseks oli 1000 MW ehk kokku 10 % kogu Ukrainale vajalikust elektrienergiast. Reaktoritega oli võimalik toota ka plutooniumi. Jaama lähistel, 30 kilomeetri tsoonis elas umbes 115 000–135 000 inimest.

      PRIPJAT – ukr k Prõpjat. Linn Põhja-Ukrainas Kiievi oblastis Pripjati jõe ääres,

Скачать книгу