Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse - Michael Maloney

Скачать книгу

(ka osareservpangandus – tõlk.). Kõikidel pankadel on kohustusliku reservi nõue, mis tähendab, et neil peab olema teatud hulk valuutat väljamakseteks ja muuks taoliseks. Kui Föderaalreservi kehtestatud reservmäär on 10 %, peab pank hoidma 10 % hoiustatud valuutast käepärast juhuks, kui keegi tahab valuutat välja võtta, samas on aga pangal lubatud ülejäänud 90 % hoiustest välja laenata.

      Kuid siin on konks. Tegelikult ei laena pangad välja hoiustel olevat valuutat. Selle asemel luuakse eimillestki fiatdollareid ja antakse neid laenuks, mis tähendab, et ka need on kasutamiseks „laenatud”. Ehk teisti öeldes: kui te panete hoiusele 1000 dollarit, võib pank luua 900 uhiuut laenudollarit mitte millegi muu kui pelga kirjena pearaamatus ning siis need intressiga välja laenata.

      Edasi, kui nood uhiuued laenatud dollarid on pangakontole kantud, on pangal lubatud luua nende hoiuste arvel veel kord 90 % nende väärtusest. Protsess kordub taas ja nii see mööda ringiratast käib.

      Juhuslikult samal aastal, kui võeti vastu Föderaalreservi seadus, tehti põhiseadusse veel üks parandus, kuueteistkümnes, millega kehtestati kardetud tulumaks.

      Enne 1913. aastat tulumaksu polnud. Valitsus kogus raha tariifide (impordimaksud) ja aktsiisimaksude (alkoholile, tubakatoodetele ja bensiinile kehtestatud maksud) kaudu. Nendest maksudest saadi piisavalt tulu, mida valitsus kasutas. Aga kuna sellest tulust ei piisanud Föderaalreservi põhjustatud intressi maksmiseks, loodigi tulumaks.

      Kordame:

      • Alates 1914. aastast on iga dollar käibele laenatud.

      • Me maksame iga käibel oleva dollari pealt intressi.

      • Seda intressi makstakse erapangale, Föderaalreservile.

      • Föderaalreservi omanik ei ole valitsus, vaid maailma suurimad pangad.

      • USA ei saa oma võlga tasuda … see saab üksnes järjest uut laenu teha, et intressi maksta.

      • USA valitsus lõi tulumaksu, et seda intressi tasuks rahvas.

      Tere tulemast kaose maailma! Tere tulemast oma uude konteksti!

      4. peatükk

       Ahnus, sõda ja dollari hukk

      I maailmasõja puhkemisel, nagu kõikide selles raamatus käsitletud ajalooliste näidete puhul, peatasid sõjasolijad kullas maksmise, tõstsid makse, võtsid suuri laene ja lõid lisaks uue riigi valuuta. Kuid kuna USA jäi veel ligi kolmeks aastaks sõjast kõrvale, sai sellest tollel perioodil maailma suurim varustaja. Kuld voolas jahmatava kiirusega USA-sse, kasvatades selle kullavaru rohkem kui 60 % võrra. Kui Euroopa liitlased ei suutnud enam tasuda kullas, andis USA neile krediiti. Aga kui USA sõtta astus, kasvasid ka selle kulud tuludest kiiresti suuremaks. USA riigivõlg paisus ühelt miljardilt dollarilt 1916. aastal 25 miljardile dollarile sõja lõpuks.

      Maailma valuutavaru oli lõhki minemas.

      Pärast sõda ihkas maailm tugevat kaubandust ja majanduslikku stabiilsust, mille enne sõda oli väga hästi taganud rahvusvaheline kullastandard. Seega võttis enamik maailma valitsusi 1920-ndatel taas kasutusele teatava kullastandardi. Kuid rakendatud standard ei olnud enam sõjaeelse perioodi klassikaline kullastandard. See oli pseudokullastandard (turupõhine kullastandard – tõlk.), mida nimetatakse kulla vahetusstandardiks.

      Valitsused ei paista kuidagi õppust võtvat, et kulda ei saa petta. Sõja ajal suurendasid paljud riigid meeletult oma valuutavaru. Kuid kui nad püüdsid naasta uuesti kulla juurde, ei tahtnud nad oma valuutat (kullasertifikaate ehk kulla vastu vahetatavaid kviitungeid) kulla suhtes devalveerida, võrdsustades valuutaühikute hulga vastavat valuutat taganud kullaühikute hulgaga. Siin on nende „lahendus”.

       Püramiidide ehitamine

      Pärast sõda oli suurem osa maailma kullast USA käes. Ning vastupidi, paljudel Euroopa riikidel olid suured USA dollari varud (ja ammendatud kullavarud), sest USA oli mitmele liitlasle sõja ajal laenu andnud. Seega otsustati, et maailma keskpangad hakkavad kasutama kõrvuti kullaga reservvaluutana USA dollarit ja Briti naela ning et USA dollari ja Briti naela vastu saab lunastada kulda.

      Vahepeal oli USA asutanud keskpanga (Föderaalreservi) ja andnud sellele võimu puhtast õhust valuutat luua. Teid huvitab, kuidas on võimalik puhtast õhust valuutat luua ja seda ikkagi kullaga tagada. Keskpangale (Föderaalreservile) kehtestatakse reservinõue, mis paneb loodava valuuta hulga sõltuvusse pangahoidlas olevatest kullaühikutest. 1913. aasta Föderaalreservi seadusega on määratud, et Föderaalreserv peab hoidma 40 % „seadusliku raha” reservist (kulda või valuutat, mida saab lunastada kulla vastu) USA riigikassas.

      Kohustusliku reservmääraga pangandus on nagu ümberpööratud püramiid. 10 % reservmäära puhul saab üht dollarit allosas kasvatada pearaamatus kirjega kirje järel, kuni sellest saab üleval 10 dollarit. Kohustusliku reservmääraga keskpanga lisamist kohustusliku reservmääraga kommertspankade alla võib samastada ühe ümberpööratud püramiidi asetamisega teisele ümberpööratud püramiidile.

      Enne Föderaalreservi võisid 10 % reservmääraga kommertspangad hoida 200 dollari puhul reservina 20 dollari väärtuses kulda ja luua 180 dollarit laene. Kuid 40 % kohustusliku reservmääraga Föderaalreserv panganduspüramiidi vundamendiks, võis Föderaalreserv iga oma hoidlas oleva kuldmündi kohta, mille väärtus võrdus 20 dollariga, lasta ringlusse 50 dollarit. Seejärel said teises püramiidikihis asunud pangad luua selle alusel 500 dollari kohta 450 dollari väärtuses laene.

      Uue kulla vahetusstandardi puhul said välismaa keskpangad kasutada kulla asemel dollareid. See tähendas, et kui Föderaalreservil oli hoidlas kullaühik väärtusega 20 dollarit ja see laskis käibele 50 dollarit, siis välismaa keskpank võis selle 50 dollarit oma hoidlasse panna ja 40 % reservmäära alusel lasta käibele 125 dollari väärtuses oma riigi valuutat. Edasi, kui see 125 dollarit jõudis pankadesse, võisid pangad kasvatada sellest 1250 dollari väärtuses pangaveksleid, mida tagas üksainus kullaühik, mille väärtus võrdus 20 dollariga. See tähendab, et tegelik reservmäär (tegeliku raha määr, mida sai nende valuuta vastu välja maksta) oli nüüd ainult 1,6 %.

      Nüüd oli ümberpööratud püramiidi otsas teine ümberpööratud püramiid ja selle otsas omakorda järgmine. Niisugune struktuur oli äärmiselt ebakindel. Lõppkokkuvõttes oli kulla vahetusstandard valitsuste poolt oma kodanikele pealesunnitud vigane süsteem, mis võimaldas valitsustel teha näo, nagu valuutad oleksid sama väärtuslikud kui enne sõda. See oli läbikukkumisele määratud süsteem.

       Laenukultuuri teke

      Iga püramiidskeem on alguses väga edukas ja nii oli ka kulla vahetusstandard. Kuna keskpankades oli rohkesti uut valuutat saadaval, tekitasid kommertspangad palju uusi laene. Niisugune valuutaküllus viis seni Ameerika ajaloo suurima tarbijalaenude kasvuni, mis omakorda tõi kaasa suurima majandusõitsengu, mida Ameerika on tänaseni kogenud. Laenud panid sõna otseses mõttes möirgavad kahekümnendad möirgama.

      Enne 1913. aastat olid laenud valdavalt kommertslaenud. Mittepõllumajandusmaa laene ja järelmaksuga ostmist, näiteks autoliisinguid, polnud peaaegu olemaski ning laenuprotsendid olid väga kõrged. Kuid Föderaalreservi tulekuga muutus autode, kodude ja aktsiate peale laenu võtmine odavaks ning lihtsaks. Madalad laenuprotsendid ja uut liiki laenud koos avaldasid kohe mõju ning kõikjal hakkasid tekkima mullid. 1925. aastal oli Florida kinnisvaramull ja mõistagi ei saa unustada 1920-ndate lõpu kurikuulsat börsimulli.

      1920-ndatel lõpetasid paljud ameeriklased säästmise ja hakkasid investeerima, suhtudes oma väärpaberikontosse nagu säästukontosse, umbes nii nagu paljud ameeriklased suhtusid viimase kinnisvaramulli ajal oma kodudesse. Paraku pole väärtpaberikonto säästukonto, samuti mitte maja. Säästukonto väärtus sõltub sellest, kui palju dollareid te arvele panete. Kuid väärtpaberikonto või maja väärtus sõltub üksnes teiste arusaamast. Kui keegi arvab, et teie varadel on väärtus, siis on neil väärtus, aga kui arvatakse, et väärtust pole, siis seda pole.

      Laenudele toetuvas majanduses põhineb majanduse hea või halb käekäik suuresti inimeste arusaamadel. Kui inimesed arvavad, et asjad on hästi,

Скачать книгу