Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse - Michael Maloney

Скачать книгу

Austria koolkonna majandusteadlane Murray N. Rothbard, Ludwig von Misese Instituudi asepresident, silmapaistev majandusprofessor ja 26 kirjatöö autor, alustab oma raamatut „The Case Against the Fed” („Kaasus Föderaalreservi vastu”) järgmiselt.

      Föderaalvalitsuse kõige salajasem ja vähem vastutav teenistus ei ole kaugeltki Luure Keskagentuur (CIA), Kaitseluureagentuur (DIA) või muu ülisalajane luureagentuur, nagu arvata võiks. CIA ja teised luureteenistused on kongressi järelevalve all. Need on vastutavad: kongressi komitee teostab nende teenistuste üle järelevalvet, kontrollib nende eelarveid ning on kursis nende salajase tegevusega.

      Seevastu Föderaalreserv ei vastuta mitte kellegi ees, sellel ei ole eelarvet, seda ei auditeerita ning ükski kongressi komitee ei tea selle tegevusest midagi, mistõttu ei saa siis ka tegelikult selle üle järelevalvet teostada. Föderaalreserv, mis valitseb praktiliselt täielikult kogu riigi rahasüsteemi, ei vastuta mitte kellegi ega millegi ees.

      Kohe räägin, kuidas kõik algas. Seda võiks nimetada mitte väga tagasihoidlikuks alguseks.

      1907. aastal oli USA-s maad võtnud pangandus- ja börsipaanika, mida kutsutakse üsna loomulikult 1907. aasta paanikaks. Levisid kahtlused, et suured New Yorgi pangad, mida tunti kui Money Trusti, kutsusid kriise ise esile ja lõikasid siis nende pealt kasu, ostes verest välja löönud investoritelt aktsiad kokku ning müües need üüratu kasumiga mõni päev või nädal hiljem maha. 1907. aasta paanika mõjus USA majandusele iseäranis laastavalt ja avalikkus nõudis pahaselt, et valitsus võtaks midagi ette.

      1908. aastal moodustas USA kongress riikliku rahakomitee, et hinnata olukorda ja soovitada niisuguste paanikate ärahoidmiseks pangandusreforme ning ühtlasi uurida Money Trusti tegevust. Komitee esimeheks määrati senaator Nelson Aldrich, kes lähetati viivitamatult Euroopasse, kus ta viibis kaks aastat ja kulutas 300 000 dollarit (mis inflatsiooni arvestades teeks praegu 6 miljonit dollarit) Inglismaa, Prantsusmaa ning Saksamaa eraomandis olevate keskpankade juhtidega konsulteerimisele.

      Pärast naasmist otsustas senaator Aldrich korraks aja maha võtta ja korraldas oma väikese sõpruskonnaga pardijahi. Sõbrad, kelle ta endaga puhkusele kutsus, olid USA majanduse juhtfiguurid, needsamad New Yorgi pankurid, keda ta uurima pidi: Paul Warburg (Kuhn, Loeb & Company), Abraham Pete Andrew (aserahandusminister), Frank Vanderlip (Rockefelleri juhitud panga Natioanl City Bank of New York president), Henry P. Davison (J. P. Morgani vanemosanik), Charles D. Norton (Morgani juhitud panga First National Bank of New York president) ning Benjamin Strong (J. P. Morgan Bankers Trusti juht ja tulevane esimene Föderaalreservi juhatuse esimees).

      Arvatakse, et need mehed esindasid neljandikku maailma rikkusest. Sündmus toimus Georgia ranniku lähedal väikesel Jekylli saarel. Kuid pardijahiks polnud suurt mahti, sest Aldrich ja tema suursugused külalised istusid üheksa päeva ümber laua, haududes plaani, mille tulemusel loodigi tegelikult Föderaalreserv.

      Lugege, mida mõni osaleja selle nõupidamise kohta ise arvas.

      Kujutage ette, kuidas riigi mõjukaimad pankurid lahkuvad erarongiga salamisi ööpimeduse varjus New Yorgist ja kihutavad sadu miile lõuna poole, siis siirduvad märkamatult laevale, sõidavad inimtühjale saarele, kus on ainult mõni teenija ning kus nad elavad terve nädala niivõrd ranges salajasuses, et ei mainita kordagi ühtki nime, sest muidu tuvastaksid teenijad isikud ja paljastaksid maailmale Ameerika rahanduse ajaloo kõige veidrama ning salajasema koosviibimise.

      Ma ei liialda. Ma jutustan esimest korda maailmale tegeliku loo sellest, kuidas kirjutati kuulus Aldrichi rahaaruanne, meie uue rahasüsteemi alus.

B. C. Forbes, ajakiri Forbes, 1916

      Selle nõupidamise tulemus oli täiesti salajane. Isegi selle koosoleku toimumise fakti pidi avalikkuse eest varjama. Ehkki möödunud on juba 18 aastat, pole mul endiselt lubatud põhjalikumalt kõnelda sellest äärmiselt huvitavast nõupidamisest, millest senaator Aldrich käskis kõikidel osalejatel vaikida.

Paul Warburg, „Föderaalreservi Süsteem: selle saamislugu ja areng”

      1910. aasta lõpus juhtus tõesti, et käitusin salalikult ja vargsi nagu ehtne vandenõulane. Ma ei usu, et liialdan, kui nimetan meie salajast väljasõitu Jekylli saarele sündmuseks, mis sünnitas tegelikult tulevase Föderaalreservi Süsteemi. Meil kästi unustada oma perekonnanimed. … Meile anti juhtnöörid tulla ükshaaval ja võimalikult märkamatult Hudsoni äärde New Jersey raudteejaama, kus meid ootab senaator Aldrichi isiklik sõiduauto. … Teenijad ja rongi meeskond võisid küll ühe-kahe meist ära tunda, kuid nad ei tundnud kõiki ning just kõikide nimed koos trükituna oleksid äratanud Washingtonis, Wall Streetil ja isegi Londonis meie salapärase reisi suhtes ärevat tähelepanu. Me teadsime, et seda lihtsalt ei tohtinud paljastada, sest vastasel korral oleks kogu pingutus liiva jooksnud. Kui see oleks avalikuks tulnud, et meie konkreetne rühm isikuid oli kokku tulnud ja pangandust reguleeriva seaduse eelnõu kirjutanud, poleks kongress seda eelnõu mitte mingil tingimusel heaks kiitnud.

Frank Vanderlip, tsitaat nädalalehest The Saturday Evening Post, 9. veebruar 1935

      Selle tippkohtumise salajas hoidmine oli osalejatele väga tähtis, sest riikliku rahakomitee esimehena oli Aldrichi kohustus uurida pärast 1907. aasta paanikat pangandustavasid ja soovitada reforme, mitte üheskoos pankuritega kaugel saarel salanõu pidada. Ühesõnaga pankurid, kes olid vajalike reformide teostamiseks uurimise all, kohtusid kongressi uurimiskomisjoni esimehega (mehega, kes pidi kahtlusaluseid uurima) salaja üksikul saarel ja sepitsesid seaduseelnõu, Aldrichi plaani, eesmärgiga luua eraomanduslik keskpank, mis kuuluks nende (kahtlusaluste) omandusse. Kui seaduseelnõu kongressile esitati, puhkesid tulised vaidlused.

      Ühel seaduseelnõu arutamisel olevat kongresmen Charles Lindbergh öelnud: „Meie rahandussüsteem on vigane ja tohutuks koormaks rahvale. Olen veendunud, et Money Trust on olemas. Aldrichi plaan teenib ilmselgelt selle koondunud raha huve. Miks püüab Money Trust Aldrichi plaani nii innukalt läbi suruda enne seda, kui inimesed pole saanud veel Money Trusti tegevusega tutvuda?”

      Kuid kongress ei jõudnudki Aldrichi plaani üle hääletamiseni, sest see oli vabariiklaste toetatud seaduseelnõu ja vabariiklased kaotasid 1910. aastal kongressi esindajatekojas ning 1912. aastal senatis häälteenamuse.

      Leppimata kaotusega muutsid pankurid Aldrichi plaanis vaid mõnda üksikasja. 1913. aastal esitati kongressile peaaegu identne seaduseelnõu nimega „Föderaalreservi seadus”.

      Jällegi puhkesid tormilised vaidlused. Paljud nägid selle seaduse tõelist palet: Aldrichi plaani ilustatud versiooni. Kuid 22. detsembril 1913. aastal loobus kongress talle põhiseadusega antud raha vermimise ja seeläbi selle väärtuse reguleerimise õigusest ning andis selle õiguse üle erakorporatsioonile, Föderaalreservile.

       Föderaalreserv ja dollari surm – kohustusliku reservmääraga pangandus

      Alates Föderaalreservi tegevuse algusest 1914. aastal on USA riigi valuuta (USA dollar) käibele laenatud erapangalt (Föderaalreservilt). Ma kasutan väljendit „laenatud”, sest eranditult iga Föderaalreservi loodud dollar tagastatakse sellele pangale intressiga. Riigi valuuta loob Föderaalreserv, mitte USA valitsus, ning laenab riiklikele ja erainstitutsioonidele intressiga. Nüüd võib-olla küsite endalt: „Kui me maksame kogu laenatud valuuta tagasi, kuid oleme ikkagi intressi võlgu, kust me siis intressi tasumiseks valuutat võtame?” Vastus: me peame selle olemasollu laenama. See on üks põhjus, miks riigivõlg kasvab lakkamatult. Seda pole võimalik kunagi täielikult tasuda. See on matemaatiliselt võimatu.

      Kuid veel rohkem teeb muret see viis, kuidas Föderaalreserv loob valuutat.

      1. See annab valitsusele või pangandussüsteemile laenu, kirjutades välja katteta tšeki.

      2. See ostab midagi, makstes katteta tšekiga.

      Kasutades 1977. aasta publikatsioonis „Putting It Simply” avaldatud Föderaalreservi enda sõnu: „Kui teie või mina kirjutame tšeki, peab meie arvel selle tšeki katteks piisaval hulgal raha olema, aga kui Föderaalreserv kirjutab tšeki, siis puudub pangas tagatissumma, mille arvel see tšekk väljastatakse. Kui Föderaalreserv kirjutab tšeki, on tegemist raha loomisega.” Mõistagi teate juba, et mina julgen jääda eriarvamusele. Nad loovad valuutat,

Скачать книгу