LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seda tööd tegema mu vanem vend Silver. Mingil hetkel, kui vanemaks sain, hakkas vend mind appi kutsuma, sest ta ise hakkas juba muude ülesannetega tegelema ja teda huvitas väga ka helirežissööri töö.

      Mäletan siiani oma esimest transat. Ma olin umbes kuueteistkümneaastane. Talvisel ajal oli tollases Tombi kultuuripalees, praeguses Salme kultuurikeskuses mingi tantsulka. Kuna tegu oli piduliku üritusega, panin end viisakalt riidesse: ülikonna selga ja kingad jalga. Olin ikka täitsa ähmi täis, aga ka väga põnevil, et sain sellist uut asja proovida. Pärast kontserti panime asjad kokku ja hakkasime neid kärusse tassima. Margus Kappelil oli toona transameeste kõige vihatum pill. Suur ja raske kobakas süntesaator, mis käis kasti, millel oli ülimalt ebamugav sang. Tahtsin ennast heas valguses näidata ja võtsin selle tassimise enda peale. Paarikümnekilone pill pidi mulle äärepealt songa tekitama, aga kuidagi ma sellega uksest välja sain. Salme kultuurikeskuse trepp oli pikk ja äratallatud astmetega ja talvise ilmaga sai sellest põhimõtteliselt jäine kaldtee. Kui ma oma kena piduliku kingaga trepile astusin, prantsatas Kappeli klahvpill mul käest ja mina lendasin suure kaarega otse selle peale. Nagu kelguga libisesin selle kuramuse sündiga trepist alla, otse tolleaegse mänedžeri Heigo Mirka ette. Vana ilme ei olnud just meeldiv, aga ma ei saanud temalt sõnagi möliseda ega vastu pead. Tõstsime selle vastiku kirstu kahekesi kärusse. Mõtlesin paanikas, et kui palju raha ma nüüd selle eest maksma pean või mitu aastat tasuta tööd tegema, aga selgus, et seda pilli ei murra miski ja kõik töötas korralikult edasi. Mind kutsuti isegi järgmisele transale tagasi.

      Pärast seda esimest korda oli mul keskkooli päevikus lisaks tunnikontrollidele kirjas ka see, et ma pean õhtul kas Amigos või Sossi klubis või mingis muus ööklubis olema. Ei saa salata, et kool sai seetõttu päris kõvasti kannatada. Aastal 2003 olime Hoteliga Egiptuses ning järsku oli kõlareid ja muid kaste, mida olin varem tõstnud vaevata, millegipärast eriti raske liigutada. Kätes ei olnud jõudu ja hingeldasin nagu astmahaige. Kas tõesti võis mu haigus sealt alguse saada? Külastasime toona ka kuulsaid püramiide ja tänu eesti giidide osavusele õnnestus mul ka suurimas sees käia. On ju teada, et nendel ehitistel on väga müstiline ajalugu ja kas need üldse ongi inimeste ehitatud või äkki mõne kosmilise olendi poolt kokku pandud? Äkki on nendes mingi energia, mis mulle tol hetkel halvasti mõjus? Ega ma väga nendesse asjadesse ei usu, aga mine tea. Olen endamisi mõelnud, et lähen sinna millalgi tagasi ja proovin uuesti püramiidi sisse jõuda, äkki juhtub midagi müstilist ja va neerupealised hakkavad jälle tööle. Või äkki sõin ma seal lihtsalt midagi võõrast? Kes teab. Usun, et midagi ei juhtu ilmaasjata ja kõik on omavahel seotud. Osaliselt olengi selle tõve ja võib-olla ka Egiptuse-reisi tõttu nüüd siin Hispaanias palverännakul. Aga üks suur põhjus on veel.

*

      Mäletan, kui ema käskis mul kooli ajal paar korda aastas kirjutuslaua sahtleid korda teha. See oli üks vastikumaid ülesandeid üldse. Sassis sahtlid on alati minu teema olnud, aga mingil hetkel ei läinud sahtlid enam korralikult kinni. Emal sai sellest segadusest kõrini ja jälle oli käes nõme sahtlikoristuspäev, mis möödus mul alati turtsudes ja vingudes. Pika korrastamise ja sorteerimise järel said kõik pliiatsid ritta, pinal korda, raamatud näoga ülespoole ning siis oli tegelikult päris hea tunne. Prügi viskasin minema ja igasugused sirklid ja muud huvitavad asjad, nagu näiteks torukraan, mis oli tegelikult nukkide eest ja enesekaitsevahendiks, said kõik ilusasti oma kohale pandud. Läks mööda vast mõni nädal ja juba hakkas torm hoogu koguma. Pliiatsid segamini, nätsupaberid laiali ja igasugu nodi tekkis muudkui juurde. Mõni töövihik oli end niimoodi sahtli taha paigutanud, et sahtli kinnilöömiseks läks juba rohkem jõudu vaja. Ja peagi tekkiski uue koristuskuuri vajadus.

      Olen aru saanud, et mu pea on nende kooliaegsete sahtlite sarnane. Alguses ilus ja korras, kõik oli õiges kohas ja kergesti leitav, aga sinna kogunes igasugust pahna, kuni kõik läks täielikult sassi. Mõtted jäid kuskile vahele kinni ja ebavajaliku kraami tulv uputas kõik üle. Ei suutnud enam seda peas olevat sahtlit kinni lüüa. Oli vaja aina enam jõudu ja ka muid abivahendeid: alkoholi, uimasteid, antidepressante … Aga segadus muudkui kasvas.

      Hetkel olen Püreneede jalamil, Prantsuse linnas Paus, valmis asuma palverännakule. Ei, mitte just usu eesmärgil, vaid pigem selleks, et neid sahtleid peas korda teha: visata vana rämps ära ja panna oluline korralikult oma kohale tagasi. Olen seda suurpuhastust juba mitu aastat edasi lükanud, aga nüüd olen lõpuks siin. Eks hirm on ka, et minna ja kõndida üksinda üle kaheksasaja kilomeetri. Mina, kes ma olen siiani igasuguseid ebamugavusi pigem vältida üritanud. Olen olnud suhteliselt tagasihoidlik. Või vähemalt pidanud ennast tagasihoidlikuks, sest võõraste inimestega suhtlema ma väga ei kipu. Kõlab võib-olla veidralt, aga eks see laval olemine on ka tegelikult suur pingutus. Eriti solistina. Kitarri ma võin vaikselt bändi taga plännida küll ja küll, aga suhtlemine nõuab pingutust. Öeldakse, et tagasihoidlikkus on voorus, aga olen kuulnud ka ühte tarka meest ütlemas, et tagasihoidlikkus on arengu surm. Ma kaldun uskuma seda viimast. Eriti just vanemaks saades. Kui sa tahad olla artistina tugev ja edukas, siis enese eksponeerimine, mitte perverssel viisil muidugi, on edukuse tagamiseks hädavajalik. Mina keskmise eestlasena olen ikka liiga tagasihoidlik ja kõik edasiminekud tulevad mul raskelt. Kui mu enesehinnang oleks laes, siis ilmselt pressiksin end igale poole. Aga eestlasel on ju kombeks olla vaikne ja moka otsast öelda midagi, ja sedagi ainult siis, kui on tõesti vaja või kui väga palutakse.

      Sõitsin rongis ja märkasin korraga aknalauale kraabitud prantsuskeelset fraasi Cecile je t’aime ą mort – Cecile, ma armastan sind surmani või midagi sellist. Prantslasele vägagi omane lause, sest keskmine prantsuse mees on selline keevaline ja dramaatiline. Eestlane oleks ilmselt kirjutanud ainult „Tiina“ või „Kersti“. Äärmisel juhul „ma armastan“ ka sinna juurde, aga hästi väikselt. Noh, et häbi ei oleks või nii.

      2

      Lasnamäele Võru tänavale kolisime perega Kalamajast, kui ma olin umbes pooleteise-aastane. Minu lasteaia numbriks oli 157 ja ema oli seal muusikaline kasvataja. Sellel ajal nägid kõik Lasnamäe lasteaiad välja täpselt ühesugused. Neid eristasid ainult numbrid. Ju siis meie oma sai valmis saja viiekümne seitsmendana. Esimene kasvataja oli mul sõimes Piret, mu parima sõbra Hennu ema. Mu ema on ikka rääkinud, et tal oli mind lasteaeda jättes süda rahul, sest teadis, et meie üle valvab just Piret. Hommikune lasteaeda minek võttis umbes 20 minutit. Mul on endiselt hästi meeles need külmad talvehommikud, mil ema mind punase Salvo kelgu peale sättis. Kelgu põhja pani ta teki, et ma ei külmetaks. Ise kandis ta sellel ajal musta kasukat ja punast mütsi. Mäletan, et istusin kelgu peal ja ema vedas mind hommikul pimedas läbi tuisu. Mul on siiani silme ees see läbi lume rühkiv must kasukas ja punane müts ning mäletan krudisevas lumes lohiseva kelgu häält ja ema samme. Praegugi sulen vahel talvel pimedas silmad ja nuusutan külma õhku, sest see meenutab mulle neid hommikuid. Kõik mõjus kuidagi müstilisena. Sellest on mul veel üks varajane mälestus. Nimelt kartsin ma alati, et emal on raske seda kelku enda järel vedada, ma ei tahtnud juba siis, et keegi minu pärast vaeva näeks. Oleksin parema meelega ise seda kelku vedanud ema käekõrval. Lasteaeda jõudes panin kombinesooni oma nimega kapikesse ja läksin teiste laste juurde. Mõnel oli raske emale head aega soovida, kuid minul seda probleemi ei olnud. Sammusin kohe oma rühma laua taha, kus serveeriti esimese asjana hommikusööki. Mul on sellest meelde jäänud ainult mingisugune suhkrusai, mis oli vist ahjus soojaks tehtud, sest ta kleepus kuidagi kahtlaselt. Mulle igatahes maitses. Kui koridoris oli tunda juurviljalõhna, oli lõunaks tavaliselt ühepajatoit. See oli üks mu lemmikuid ja maitseb mulle siiani. Eriti võikalt lõhnas aga juurvilja-piimasupp. See lõhn ei lähe mul vist küll kunagi meelest. Üheks huvitavaks kombeks oli mul prae seest pekitükke koguda ja neid sahtli tagumisse otsa sättida. Pekitükke ma ei sallinud. Mõnikord harva olid meil isegi banaanid laual. Ma ei tea, kust need tulid või miks, aga me kõik olime sellega väga rahul.

      Lasteiast mäletan kõige paremini mängimise ja magamise tuba. Mänguasjadest olid seal näiteks väikesed puust juurviljad. Võib-olla oli eesmärk, et mängiksime poodi ja ostaksime neid raha eest, aga peamiselt mängisime arsti ja väikesed puust porgandid asendasid ideaalselt süstlaid. Arsti mängimine oli esimene salajane asi, mis tekitas meis erutust. Mõnel tüdrukul diagnoositi kiirelt krooniline köha ja siis oli vaja tal püksid maha võtta ja puust porgandiga pepu peale süsti teha. Teine kasutusala oli neil

Скачать книгу