ТОП просматриваемых книг сайта:
Maja kahele. Ann Wolf
Читать онлайн.Название Maja kahele
Год выпуска 2014
isbn 9789949543083
Автор произведения Ann Wolf
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Hiireke oli Harryle tõepoolest tänulik – mees osutus leidlikuks ja huvitavaks ning tõenäoliselt avaldas muljet ka donna Brile. Võimalik, et Vickyl on õigus ja tal tasub selle mehega kohtuda teistel, mitte nii veidratel asjaoludel. Lõppude lõpuks, mida tal on kaotada? Kuigi ta oli meeste vastu huvi kaotanud, meeldis talle siiski sümpaatsete vestluskaaslastega aega veeta.
Kõõritades vargsi elavalt lobiseva mister J poole, mõtles Hiireke, et too on tõesti veider inimene. Veedab terved päevad kodus, justkui kellegagi ei suhtle, kuid seltskonda sattudes tunneb end kui kala vees.
Ehk polekski ta tema peale nii solvunud seepärast, et mees nende lauda istus, kui poleks olnud seda kassi-hiire mängu. Kas tõesti kuulas ta nende vestlust pealt ja otsustas valetajad päevavalgele tuua? Või mõistis ja tajus ta tõepoolest nii hästi lauas valitsevat atmosfääri? Kes teab. Aga võib-olla mister J ei liialdanud, kui rääkis, et tunneb inimesi hästi.
5. peatükk
HIIREKE ARVAS, ET Angela Martin on juba leppinud sellega, et tema naabrinaisest saab verejanulise vampiiri või libahundi ohver, aga, nagu selgus, polnud tal õigus. Nädal hiljem, kui Hiireke naasis ühe ajakirja toimetusest, kellega ta pidevalt koostööd tegi, sai Angela ta kodu lähedal kätte.
Nähes küpseis aastais vormikat naist, kes kätega vehkides tema poole tormas, oleks Hiireke peaaegu naerma pursanud. Kuid tuli end tagasi hoida ja oodata, kuni missis Martin oma hekist möödub ja tema juurde jõuab.
“Tere õhtust, Angela,” tervitas Hiireke viisakalt. Naabrinaine teda enam ei ärritanud, pigem lõbustas.
“Tere õhtust, Mia,” pomises hingeldav missis Martin ja vaatas neiut rahutu pilguga. “Te ei näe just kuigi hea välja.”
“Pole ka ime,” kostis Hiireke vaevu naeru tagasi hoides, “minust imeti kogu veri välja… ajakirjatoimetuses.”
Paljutähenduslik paus, mille Mia tegi lause keskel, pani vaese Angela hirmust peaaegu kahvatama. Kuid kuulnud lõppu, hingas ta kergendatult.
“Te räägite hoopis sellest. Aga kuidas teil siis selles majas ka elada on?”
“Aitäh, küüslauku pole seni tarvis läinud. Tutvusin oma naabriga, täpsemalt poole maja peremehega. Ta on muidugi veider tüüp, kuid midagi üleloomulikku ma temas ei näinud. Peale tema piibu muidugi,” seletas Hiireke. “Ta täidab seda mingi erakordselt haisva tubakaga. Öelge, Angela,” Hiireke vaatas naabrinaisele tähelepanelikult otsa, “kust te võtsite, et mister Harrison on paha vaim või midagi selletaolist?”
“Esiteks,” hakkas missis Martin elavalt selgitama, “teda pole mitte kunagi tänaval näha. Kujutage ette, ma pole teda isegi aias näinud. Ta ei pista sinna ninagi. Istub oma allalastud kardinate taga, justkui kardaks päikesevalgust.”
“Kas ta käib siis öösiti väljas?” uudishimutses Mia.
Missis Martin vaatas ringi, justkui keegi võiks teda kuulda, ja sosistas kiiresti:
“Ükskord tahtsin ma välja selgitada, kas ta käib öösiti väljas. Valvasin terve öö, silma looja ei lasknud. Peitsin end oma aeda ja jälgisin tema maja. Ukse kaudu keegi ei väljunud. Olin päris väsinud ootamast ja otsustasin ettevaatlikult vaadata, kas akendes tuli põleb. Ja mis te arvate: tema toa aknast lendas välja nahkhiir. Ausõna, lendas! Kujutate ette? Oleksin hirmu kätte peaaegu surnud ja jooksin tuppa.”
“Millest te järeldasite, et see oli just tema tuba?” tundis Hiireke huvi.
“Sellest, et seal põleb öösiti tihti valgus. See… ma ei tea, kuidas teda nimetada, süütab öösiti lampe. Mis te arvate – milleks?”
Hiireke kehitas nõutult õlgu.
“Sellepärast, et ta tagasi pöördudes vastu klaasi ei põrkaks.”
“Kes tema?” heitis Mia naabrinnale hämmastunud pilgu.
“Mister Harrison muidugi. Ta muundub öösiti nahkhiireks… Meie teiega ju teame, kes öösiti nahkhiirteks muutuvad…”
“Te siis arvate, et mister Harrison on vampiir?” Hiirekeselt nõudis suurt pingutust, et mitte naerma pursata. Missis Martin oli ju naabrinaisega kõige üllamal eesmärgil oma hirmsaid oletusi jaganud.
“Noh, mitte ainult sellepärast…” Missis Martin vaatas uuesti mõlemale poole. “Kord möödusin ma tema majast ja kuulsin valju müra. Mis te arvate, miks peaks inimene öösiti niimoodi lärmama? Ma arvasin, et tal toimub seal tõeline sabat.”
“Te arvasite nii?” muigas Hiireke.
“Aga mida teie siis oleksite mõelnud?” solvus tema uskumatuse peale Angela.
“Ei tea,” kehitas Hiireke õlgu. “Mõned inimesed magavad päeval, aga öösel muutuvad reipaks. Nii on nad kord juba loodud. Ka mina töötan sageli öösiti, aga pärast magan kuni lõunani.”
“Jah, kuid te käite väljas, aga teda pole ma päevavalguses veel näinud.”
“Ta on muidugi veider mees ja erakordne kodusistuja, aga kindlasti mitte vampiir. Uskuge mind.”
“Kuidas arvate,” ohkas Angela solvunult, “kui tahate, uskuge, kui ei taha, siis mitte. Kuid olge siiski ettevaatlikum.”
Hiireke tõotas südant valutavale naabrinaisele, et ta on äärmiselt ettevaatlik, ja suundus koju. Elutoas tabas ta mister J huvitavalt tegevuselt: mees toppis läbi toru mingit peent asjandust, mis meenutas kõhetut tõuku ja liigutas seda erinevates suundades.
“Mida te teete?” päris Hiireke.
Mister J tõstis temale oma hallid silmad, milles helkis vaevumärgatav pilge.
“Esiteks, tere õhtust, proua Hiireke.”
“Mis Hiireke ma teile olen?” vaatas Hiireke mehele pahaselt otsa. “Millest selline familiaarsus?”
“See pole suurem kui teie oma. Muud ma ei kuule kui “mister J” ja “mister J”. Olen ju teile juba palju kordi öelnud, et mu nimi on Daniel.”
“Mina olen vähemalt originaalne,” turtsatas Hiireke, istudes tugitooli ja vaadates mehele teeseldud ükskõiksusega otsa. “Teie aga sattusite mu hüüdnime pealt kuulama.”
“Mitte ei kuulanud pealt, vaid kuulsin,” katkestas mister J teda rahulolematult ja liigutas jälle pikka traati siia-sinna.
“Mul on põhjust arvata, et te kuulasite siiski pealt,” vaatas Hiireke teda paljutähendusliku pilguga.
“Mida nimelt?” küsis mister J imestunult.
“Miks, tahaksin ma teada, huvitab teid nii väga minu tutvus Harryga?”
“Ma esitasin tavalise küsimuse, mida ikka sellistel puhkudel esitatakse.”
“Millistel – sellistel?”
“Teie Harry ütles, et ta on teie lähedane sõber.”
“Ta pole minu Harry,” lipsas Hiirekesel üle huulte.
“Tunnistasitegi ise üles,” muigas mees. “See, et ta polnud ei teie sõber, ammugi mitte lähedane sõber, oli algusest peale selge.”
“Tahaksin teada, kust te seda võtsite.”
“Jumala eest, mu veetlev proua Hiireke.” Mister J sikutas pika traadi torust välja ja asetas selle kapiriiulile, seejärel võttis taskust tubakapaki. Näinud Hiirekese näol pahameelt, kiirustas mees teda rahustama: “Ärge muretsege, see pole teie lemmik Latakia. See on harilik kirsitubakas. Ilma kahtluseta.”
“Jumal tänatud!” pomises Hiireke pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt.
“Niisiis, kui ma nägin teid kõrvuti selle Harryga, näis mulle kohe, et te olete vaevu tuttavad. Ta vaatas teid sellise huviga, millega harilikult vaadatakse neid vestluskaaslasi, kellega on meeldiv suhelda, aga keda nähakse esmakordselt elus. Pärast, kui Harry esitles end teie lähedase sõbrana, pöörasin ma tähelepanu