ТОП просматриваемых книг сайта:
Maja kahele. Ann Wolf
Читать онлайн.Название Maja kahele
Год выпуска 2014
isbn 9789949543083
Автор произведения Ann Wolf
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
“Aga mispärast pean mina selle pärast kannatama?”
“Kas te siis kannatate?” vidutas mister J silmi.
“Ma ju sattusin tobedasse olukorda. Alles kolisin endisest elukohast välja ja juba mässisin end ebameeldivustesse.”
“Kas mina olen siis väga ebameeldivuse moodi?”
“Teate, meeldivat on teis vähe. Eriti arvestades meie naabrust.”
“Kes takistab teid otsimast midagi kusagilt mujalt?”
“Aga kes sunnib teid elama majas, kuhu iga hetk võivad saabuda uued naabrid?”
“Olen selle majaga harjunud ega kavatse siit ära kolida.”
“Mina aga ei kavatse loopida oma raha, mis muide on juba ära makstud,” teatas Hiireke otsustavalt. “Juhul kui olete kavatsenud mind välja süüa, siis sellest ei maksa unistadagi. Ma pole nende hulgast, kes raskusi kartes põgenevad.”
“Kes selles kahtleks, võrratu miss? Te kuulute nende hulka, kes taovad peaga vastu väravat, kuni need ei avane. Ja pole tähtis, et selle värava taga ei ole midagi huvitavat.”
“Ma pole võrratu miss,” katkestas teda Hiireke. “Ja ma nõuan veel kord, et te lõpetaksite minu solvamise!”
“Fakti konstateerimises pole midagi solvavat. Ma tunnen inimesi hästi ja olen jõudnud aru saada, et te ei talu kriitikat…”
“Ma ei talu upsakaid inimesi!”
“Aga see on juba solvang,” kõõritas mees tema poole ilma vihata, kuid solvunult.
“Kuulge, mister J, ma olen väsinud ega kavatse teiega terve öö vaielda,” teatas Hiireke, kes tõepoolest tundis end nii väsinuna, nagu oleks ta pidanud ööpäevade kaupa sõitma bussis, mis loksub mööda munakiviteed. “Kordan veel kord: ärge unistage, et ma ära sõidan. Loodan, et me liiga tihti ei kohtu. Piiritleme parem kummagi territooriumi kohe ära…”
“Esiteks,” katkestas mees teda võimukal toonil, “pole ma mister J. Mu nimi on Daniel Jack Harrison. Ja teie, Mia Mauson, ei peaks minu nime kallal ilkuma. Teiseks, kas te sõidate ära või mitte, seda me veel vaatame. Aga kolmandaks, ma ei kavatse midagi piiritleda ega jagada. Ma olen harjunud selles majas elama nii, nagu tahan. Mina olen peremees, aga teie kõigest üürnik. Nii et mitte teie ei pea mulle tingimusi dikteerima. Nüüd aga – head ööd, Mia Mauson. Uskuge mind, ma pole vähem kurnatud kui teie. Tõsi, mitte kolimisest, vaid teiega vestlemisest.” Ta sammus pidulikult seinakapi juurde ja võttis sealt välja pudeli veini.
“Alkohoolik!” turtsatas Hiireke ja suundus oma tuppa. Mis siis ikka, jäi üle tõdeda, et kolimine oli kenasti õnnestunud. Hiirekesel poleks võinud pähegi tulla, et ta peab ühe katuse all elama võõraga, pealegi veel nii häbematu tüübiga. Muide, oma sõnadest ta ei tagane. Kui mees arvas, et Hiireke kuulub nende hulka, keda võib majast lihtsalt välja süüa, tuleb tal hoogu maha võtta. Daniel Jack Harrison, mõtleks vaid… Ta on hullemaidki paika pannud!
Hiireke uinus, aga teiselt korruselt kuuldus veel sammude kaja. Ilmselt oli mister J öökull või kuutõbine. Igal juhul on tal ükskõik, kes ta on. Kas või viirastus või vampiir, nagu räägib tema arutu naabrinaine. Muide, oleks huvitav teada, mille põhjal Angela Martin selliseid järeldusi on teinud…
3. peatükk
DANIEL OLI TÄDI peale päris tige, kuid sellele vaatamata pakkus talle huvi tegelane, kes oli tema majja elama asunud.
See miss või missis polnud üldse tema maitse, kuigi temas oli midagi sellist, mis pani Danieli suhtuma temasse austuse ja uudishimu seguga.
Ta polnud kaugeltki kaunitar, see oli tõsi. Kuid inetuks ei oleks teda samuti nimetada saanud. Sel Mial oli niisugune välimus, mida võis häbitult kritiseerida, pidades teda samas üsnagi meeldivaks. Väike täidlaste huultega suu näis liiga kapriisne, kuid see lisas talle teatud sarmi. Nina, veidi pikem, kui oleks võinud olla, nägi tähelepanelikul vaatlemisel välja kui üsnagi sümpaatne pisut püstine ninake. Laiad kulmud – veel pisut ja need oleksid võinud ninajuure kohal kokku kasvada – ei andnud näole sugugi morni ilmet, kuid suurte silmade tõttu näisid need korrapäraste viirgudena, mis vaid rõhutasid pikkade ripsmete võrguga ääristatud kahe hiigelsuure sinakashalli järve sügavust.
Ilmselt olidki kõige kaunimad tema silmad. Ülejäänu osas oleks saanud aga norida. Oma väikese kasvu ja äärmise kõhnuse juures riietus ta üpriski ebamõistlikult: kujuteldamatutes värvides meestesviitrid. Daniel märkas kord naise seljas midagi, mis meenutas Freddy Kruegeri õudusfilmide austajate lemmikut – punamusta džemprit – ja kitsaid musti teksapükse. Seda karjuvat maitsetust – Danielil polnud olnud ühtki naist, kes oleks võinud enesele lubada riietuda millessegi sellisesse isegi kodus – täiendasid hiiglaslikud koera näoga sussid.
Juuksed kinnitas ta kuklale suureks krunniks, kuid nii, et polnud võimalik aru saada, kas need olid tal pikad või lühikesed. Danielil õnnestus märgata vaid seda, et need olid ilusta värvi: kastanpruunid ja punaka läikega.
Peale kõige selle oli ta kohutavalt lohakas. Daniel komistas pidevalt tema poolt maha unustatud asjadele elutoas, vannitoas ning köögis. Mia unustas maha kõike ja kõikjale: sooja salli, millesse mähkis end öösiti lehtlas – köögilauale, kirjutusvahendeid – taburetile vannituppa, sviitreid – ajakirjade lauakesele elutoas.
Kõige hirmsamad aga olid tema sigaretid: ta tossutas kõikjal, kus tahtis, aga tühjad pakid, nagu ka muu taoline kraam, ilmusid välja kõige ootamatumates paikades. Seejuures süüdistas ta Danieli, et too täidab oma piipu tubakaga, mis Mia sõnul haises kaua kantud sokkide järele.
Tõepoolest, Danieli uus naaber, kelle ilmumist ta sugugi ei oodanud, oli erakordselt kummaline naisterahvas. Daniel polnud veel kunagi selliseid näinud. Üldiselt sai Miast tema jaoks igati huvitav jälgimisobjekt. Lõppude lõpuks oleks saanud temast teha ühe värvika tegelaskuju detektiivromaanis, mida Daniel kirjutas, et mingilgi moel endale tegevust leida.
Rida lõpetamata trükkis Daniel mõned punktid ja koputas kustunud piibust välja viimased tubakajäänused. Pehmest tugitoolist püsti tõusnud, läks ta akna juurde ja vaatas välja läbi suure binokli, mille ta oli osavalt ära peitnud tumepunaste kuldse tikandiga kaunistatud kardinate taha.
Tore küll, see tusane džentelmen on jälle vastasmajja ilmunud, mõtles Daniel, jälgides naabrit binoklist. Kes oleks võinud arvata, et ta nii ruttu tagasi tuleb. Näe, kui palju asju… Paistab, et ta kolib sisse koos naisega, igatahes mitte üksi… Milline rahulolematu nägu… Otsustades tema kipras lauba järgi, ei rõõmusta kolimine teda kuigivõrd. Ehk ei kiitnud naine tema valikut heaks? Või läksid nad lahku ja kolisid eraldi elama? Samas, sõrmus tema sõrmes räägib muust. Kuigi mõned kannavad ka pärast lahutust sõrmust edasi…
Muidugi oli Danielil raske kindlaks teha, kas see oli abielusõrmus või mitte, kuid miski ütles talle, et kõik pole nii lihtne selle sünge tüübi elus, kes on töölisi palganud mitte selleks, et remonti teha, vaid selleks, et teha mingeid ümberehitusi selles majaosas, mille kaudu pääseb tagahoovi.
Daniel jälgis huviga naabri telefonikõnet. Viimase näoilme muutus veelgi süngemaks ja keskendunumaks. Ilmselgelt ei valmistanud telefonikõne talle rõõmu – veelgi enam, see kõne ärritas teda ning tegi murelikuks. Vaevalt oleks ta muidu hakanud mööda tuba kõndima justkui haavatud loom…
Kõlas nõudlik ja närviline koputus uksele, seetõttu pidi Daniel binoklist vaatlemise lõpetama. Jälle see Mia oma lõputute pretensioonidega…
Ta mässis binokli tumeda kangatüki sisse ja läks ukse juurde. Kui kahju, et ta tuli just praegu. Ehk toimub seal, vastasmaja akende taga, midagi, mida tasuks jälgida?
“Kuulge, mister J,” teatas Mia juba ukselävel, “mul on teie piibu haisust kõrini! Kui te suitsetate oma kohutavat tubakat, kas siis tõesti pole seda võimalik teha oma toas? Pärast seda, kui te köögis olete istunud, püsib seal väljakannatamatu hais. Seal haiseb ärakantud