LITMIR.BIZ

Скачать книгу

polnud peale meie hingelistki. Vihmahoog möödus varsti ja teine pudel veini sai otsa. Oli kummaline tunne.

      Klaus töötas tähtsas pealinna ajalehes. Ta oli tutvunud kultuuritoimetuses töötava neiuga ning tunnistas: „Olen peaaegu armunud.“ Tütarlaps oli ta külla kutsunud kui uue töökaaslase, keda oleks huvitav peo käigus tundma õppida. Kohapeal aga selgus, et Klaus on ainus piduline ja tütarlapsel on sünnipäev.

      „Muidugi väga elegantne liigutus,“ ütles Klaus, kes veel kõrgseltskonna kommetes ei orienteerunud.

      Hääletasin läbi külma hõreda vihma väikelinna. Võtsin postkastist kontorivõtme. Ukse taga ootasid kaks tuba, suur soe tugitool, raamaturiiulid, kohvimasin ja pehme valgusega lamp. Väljas, akna taga, läks augustikuu iga päevaga külmemaks, nii et psühholoogide seinakappi paigutatud kohvritäiest riietest oli päris palju kasu.

      Kohtusime Klausiga uuesti Kunstihoone ees. Ta kandis ülikonda ja tal oli vähe aega. Jalutasime Paksu Margareetani ja istusime samasse kohta, kus maipühade ajal Virvega piknikku pidasime. Kui kotist sigarette otsisin, ütles Klaus: „Oota üks hetk, palun“, ja tõmbas pintsakutaskust pooliku paki „Leeki“.

      „Ma võtan ka, kui tohib.“

      Klaus rääkis oma peatsest Soome-sõidust. „Oskar oskab üsna kehvasti inglise keelt. Isegi mina ei julgeks oma inglise keelega kusagil avalikkuse ees sõna võtta. Seepärast on vahest kõige õigem, kui Poll selle kõne peab. Mis sa irvitad? Pane suits ära, siis ma näitan sulle, kuidas minu üle naerda.“

      Panin käed ta kaela ümber.

      „Mis sa tahad?“

      „Suudelda.“

      Suudlesime.

      „Aga nüüd näed, kuidas minu üle irvitada.“ Klaus lükkas mu murule maha, kükitas, toppis mulle sammalt suhu ja torkis mind oksaraoga. Tõmbasin ta omakorda pikali.

      „Otsustasin loobuda köögist Lasnamäel,“ ütlesin ühel hetkel.

      „Nüüd saan küll kurjaks,“ ütles Klaus. „Võta kohe korteripakkujaga ühendust! Antud olukorras oleks loobumine kõige lollim tegu. Kallis tüdruk, on sul mõistus peas?! Ise rääkisid, et sulle on ennekõike pinda vaja. See oleks sinu esimene hüppelaud.“

      Lõpuks järeldas ta: „Sinu mõtlemine on ülimalt süsteemitu, mistõttu ka tegutsemisel pole märkimisväärseid tagajärgi. Sa ei tea, mida sa tahad.“

      See monoloog kurvastas mind. Mitte sellepärast, et Klausil oli õigus – enamasti tal oli –, vaid et tajusin: inimene, kes minu kohta nii palju teab, hoolib minust ikkagi, nii et see teeb natuke haiget.

      Suve lõpus saabus kiri,

      mis teatas ääri-veeri, et Slavorzky tuleb ilmselt juba septembris Moskvast tagasi. Kiri oli saadetud nõudmiseni Tartu peapostkontorisse Rüütli tänaval. „Mul oleks sulle üsna-üsna suur palve: palun helista mu vennale, kellelt saad Moskva Eesti esinduse numbri, kuhu sa võiksid helistada…“

      Võtsin mitu päeva hoogu. Ühel õhtul psühholoogide kontoris valisingi Karli koduse numbri. Telefon oli kinni, proovisin veel kord ja kuulsin pealt Slavorzky vestlust emaga. „Arbatil käies…“, „palgapäev on järgmisel nädalal…“, „las vend tuleb lennukile vastu…“ ja muud sellist, saabumiskuupäev kaasa arvatud, nii et põhimõtteliselt teadsin valmis olla.

      Lennujaama asemel läksin hoopis Klausi juurde. Helistasin sealt järgmisel päeval Slavorzkyle.

      „Teisipäeval kell kaksteist ülikooli peahoone ees, kuhu meil kummalgi enam erilist asja pole. Muuseas, kust sa helistad?“ muretses Slavorzky mu kõnearve pärast.

      „Tallinnast, sugulaste juurest.“

      2. peatükk.

      Slavorzky sünnipäev

      Slavorzky hilines veerand tundi, nagu

      ülikoolilinnas kombeks. Olin juba jõudnud ühiselamust läbi astuda ja Meritilt uudiseid kuulda.

      Ühikas elas veel Mari.

      „Ajab siin kõigile kärbseid pähe,“ ütles Merit.

      Ülikooli peahoone ees hõljus füüsika eksesmakursuslane Karin. Ta oli hallis kostüümis ja kõpskingadega. Slavorzky seisis kohmetult tema kõrval. Muigasin.

      „Mina ei õpi praegu kusagil,“ ütles Karin. „Suvel proovisin psühholoogiasse astuda, aga ei saanud sisse. Nüüd tulin dokumentide järele. Mida sina siin teed?“ küsis ta minult ja taipas: „Te pidite vist kokku saama…“

      „Võiks minna kuhugi kohvi jooma,“ pakkus ta. Slavorzky oli nii ähmi täis, et ei osanud selle peale midagi kosta.

      „Lähme Kaarsilla uude jäätisemajja, ma ei ole seal veel käinud,“ tegin ettepaneku.

      Otsisime rahakotte, kui Slavorzky ohjad enda kätte haaras:

      „Mida te soovite? Karinile roheline mandel? Aga sulle?“

      „Misasja?“ imestas Karin.

      „Küllap tahab meile välja teha,“ arvasin.

      „Lasku aga käia,“ kihistas Karin ja heitis mulle kavala pilgu.

      Ühiseid tuttavaid jagus õnneks piisavalt. Saabus õige hetk Meritilt saadud info letti laduda.

      „Tamur elab naisega üheksandal korrusel toas number 953. Merit oma parima sõbrannaga on sellest aastast 934-s. Vladimir ja Jooga said vist eksmati. Otil on erakas kusagil ühika lähedal. Merit ise võttis kursusekordamise, sest ta ema jääb veel aastaks Kanadasse. Merit läheb talle arvatavasti järgmisel suvel järele. Säga elab seitsmendal 762-s. Mari sai kolmandale kursusele, vaatamata esimese kursuse võlgadele. Kogu keemikute 724 elab nüüd 924-s. Kats on seal samuti partisan.“

      Slavorzky vaatas tüdinud ilmega kella. Ma ei saanud aru, mida ma olin valesti öelnud, aga igatahes tegin kusagil vea. Võib-olla Katsi mainides. Ehkki tegemist oli legendaarse ühikakujuga, ei teadnud ma Katsi-nimelisest keemikust kuigi palju ja olin teda ainult paar korda eemalt näinud.

      Saatsime Karini bussijaama. Restoranides ei olnud vabu kohti, ühikasse Slavorzky minna ei tahtnud. Kaubamaja trepil logeles Ivo.

      „Mida sa, Karl, edasi tegema hakkad?“ tundis Ivo huvi.

      „Ah, on üks tööots paistmas. Üldiselt selgub see alles kuu aja pärast. Esialgu on kõik veel saladus. Mul on nädala pärast sünnipäev. Oleks tore, kui te läbi astuksite.“

      Jalutasime pargis, mina valuutapoest ostetud rohelist „More’i“ ja Slavorzky „Marlborot“ suitsetades. Slavorzkyl oli eneseväljendusraskusi. Ma ei tahtnud talle asja lihtsamaks teha. Ta oli ära olnud vaevalt kaks kuud, teised jäid veel Moskvasse. Slavorzkyt jälgides mõtlesin, kui hõlpsalt saab mõne ootamatusega segi ajada inimese plaanid, kes lihtsaidki asju nii kaua kaalub.

      Mõistagi sõitsin Slavorzkyga maale kaasa.

      Juba pool päeva hiljem ahistas mind kujutlus, et ma ei pääse sealt enam kunagi minema.

      „Moskvas oli väga hea,“ kiitis Slavorzky. „Kõikvõimalikud uuendused.“ Uuenduste esiritta kuulus kahtlemata Venemaa esimene „McDonald’si“ restoran, mille hõrgutisi Slavorzky ülevoolava vaimustusega kirjeldas.

      „Seda pead sa nägema!“ korrutas ta. „See on midagi täiesti kujuteldamatut! Eriti nende õunapirukas, eriti nende jäätis. Väga kõva! Meil pole siin iial midagi sellist olnud!“

      Mingil määral sai Slavorzky Moskvast ka raha. Küllap andis ta sellest suurema osa ausameelselt vanematele. Endale ostis ta mõne arvuti külge või sisse käiva jublaka.

      „Oli mõte korraldada nädalavahetusel väike pidu,“ ütles ta mulle nädal hiljem telefonis. „Kõik tulevad. Tamur on endiselt ühikas, aga ei ela enam 644-s. Jooga on tõepoolest ühikast kadunud. Vladimirist pole midagi kuulda. Säga ja Tamuri naised sünnitasid, üks tütre, teine poja.“

      Madis

Скачать книгу